Foto: Joey Lu/ pexels.com

“Olen viimastel päevadel mõtelnud palju elu üle, selle üldise süsteemi üle, kus me elame ja mida peame nii iseenesest mõistetavaks. Võtame üldise riigikorra – president, riigikogu, valitsus ja kümned ja sajad erinevad valitsuse all toimivad ametkonnad, siis muud organid – meditsiin, pääste, politsei, maksuamet, kohtud, täiturid, kohalikud omavalitsused jne. Loogika ütleb, et kõik need asutused on loodud ju selleks, et inimesi ja rahvast teenida ning peaksid toimima meie kõikide heaolu nimel. Küll aga saab tänaseks igaüks ise aru, et kogu süsteem toimib tänaseks täpselt vastupidiselt. Rahvas teenib neid ja seal määratakse, kuidas rahvas peab ja võib käituda, millised õigused rahval on, kui palju raha ära võetakse, kui palju vabadust antakse jne. Midagi on justkui väga valesti läinud,” küsib blogi “Ühe isa lugu” autor.

See on niimoodi olnud ju aastaid, tegelikult suures plaanis isegi aastasadu ja see on muutunud üldiseks normiks. Selle tulemusel on inimesed lakanud ise mõtlemast ja täielikult ise vastutamast. Kui midagi on halvasti, siis leidub alati süüdlane – valitsus, meditsiin või keegi muu on ju kiiresti süüdi. Küll aga ei leita vähimatki süüd endas ja ei anta aru, et me ise laseme sellel kõigel juhtuda. Selliselt ei võeta enda eest vastutust ka eraelus ja peetakse vastutavaks alati kedagi teist. Kui on sisemine rahutus, halb enesetunne või mingid muud negatiivsed tunded, siis süüdistatakse kas ilma, elukaaslast, töökaaslast või ükskõik keda või mida, mis parajasti ette jääb. Ei osata vaadata endasse ja leida enda seest vastus küsimusele, mis siis ikkagi on halvasti või mis ehk on üle, millest tuleks vabaneda või mis on see muster, mis selle tunde on käivitanud taas. Tänu sellele on paljud inimesed kui unes, mida dikteerib keegi teine ja kus kõige eest vastutab keegi teine.

Kui kuskil toimub mingi meeleavaldus või ülesastumine mingi väga ülla ja asjaliku muutuse eest, siis seal osalevate inimeste hulk on naeruväärselt väike. Enamus inimesi ei tule isegi kohale, sest omavad arvamust „mida mina ikka ära saan, ma olen ju eikeegi“. Inimeste enesehinnang on tegelikult väga madal. Nende teadlikkus on pea olematu ja nad arvavadki, et on täiesti normaalne olla kellegi poolt tõmmata-lükata ja küllap ehk kunagi asjad kuidagi ka muutuvad. Olen seda varemgi ütelnud – mitte miski ei muutu, kui ise ei võta ja ei muuda midagi. Kui isegi ei teadvusta endale enda rolli selles, kuidas mitusada tuhat „ei kedagi“ istuvad käed rüpes ja just läbi selle tegelikult suunavadki ja mõjutavadki kõike.

Küll aga ei olnud mu plaan rääkida siin poliitikast ja kogu süsteemi toimimisest, vaid mu eesmärk on rääkida inimesest ja tema tegelikest võimetest. Kui inimene ärkab ja hakkab mõistma enda olemust, oma vaimu ja võimekust, siis sellega koos saab aru ka sellest, kuidas ta suudab ise nii palju mõjutada ja muuta. Muuta ei ole vaja maailma, vaid muuta on vaja iseennast. Lõpetada see teadlik magamine ja ärgata üles. Selleks ongi vaja iseennast muuta. Seda saab aga teha igaüks ise. Mina saan ainult anda juhiseid, mis moodi sellega alustada.

Olen siin viimati kirjutanud sellest, et visualiseerige endale see ideaalne maailm, kus soovite elada. Püüdke kujutada ette nii reaalselt kui võimalik ja nii detailselt kui vähegi suudate ennast, oma lähedasi selles ideaalses maailmas. Nüüd vaadake, mis on seal teistmoodi, kui siinses n-ö „reaalses“ elus. Mis siis on need suured erinevused unistuste ja reaalsuse vahel? Kas selleks on mingis osas ka töö ja raha?

Minu enda jaoks on olnud väga pikka aega keeruline mõista seda süsteemi, kus keskmine inimene töötab iga päev 8 tundi, millele lisandub ca 1 tund tööle minekut, 30min lõunapausi ja 1 tund töölt tulekut. Kokku ca 10,5 tundi iga päeva kõige paremast ajast. Niimoodi enamus aasta va vaid üks kuu, mis ei ole ka enamasti terve kuu järjest, vaid tükeldatult nädal+nädal+ 2 nädalat, et puhata. Ka suvel inimesed sõidavad hommikul tööle, töötavad sellel ajal kui on kõige ilusamad ilmad ja töölt tulevad siis, kui õhtu on juba käes.

11 kuud aastas töötada parimal osal päevast selleks, et suuta elementaarsel tasandil elus püsida (süüa osta, tasuda arved ja omada kodu) ja ainult selleks, et siis selle eest ise osta üks kuu puhkust, kus iga väiksemgi liigutus taaskord maksab. Selleks, et sõita linnast ära on vaja kütust, et ööbida külalistemajas on vaja maksta, iga lõbustus maksab ja iga ajaviide samuti. See on aga üldine standard. Kusjuures raha, mida teenime, selle väärtus kahaneb kogu aeg ja tänane 100€ on juba aasta pärast ca 95€. Samal ajal kui hinnad igal pool muudkui tõusevad, sest selline ongi see majandus, sest see põhinebki võlal, intressidel, raha kunstlikul juurde trükkimisel.

Kas ma olen ainus, kellele tundub see totaalselt jabur süsteem?

Täna käisime perega päeval mere ääres jalutamas. Meie pere jaoks ei ole suurt erinevust sellel, et hetkel on „koroonapühad“, vaid elukorraldus ongi selline, kus saame vabalt mistahes nädalapäeval minna ja võtta aja vabaks. Küll aga oli äärmiselt meeldiv näha, kuidas keset neljapäevast päeva oli mere ääres rohkelt inimesi, kes koos koeraga, kes lastega, kes paarikaupa ja lihtsalt jalutasid. Mõned küpsetasid mere ääres vorsti ja võeti lihtsalt vabalt ja oldi vabad. Küll aga ei näe sellist vaatepilti muul ajal, sest kõikidele inimestele on leitud rakendus – õigemini nad on selle ise võtnud, sest niimoodi tulebki seda süsteemi toetada ju. See ongi üldine standard.

Kuhu ma selle jutuga jõuda tahan? Tahan jõuda küsimuseni, kas see ongi see elu, kus enamus tahavad elada? Kas see ongi see muster, milles tahetakse olla ja elada? Kas see ongi see, millest inimesed unistavad ja see reaalsus, mida üheskoos luuakse?

Kas tõesti on vaja selleks ühte viirust, et see tooks välja selle süsteemi nõrgad küljed, selle jabura olemuse ja näitaks kätte, millised on valikuvõimalused? Kas tõesti on vaja viirust selleks, et anda aimu vabadusest, sellest tõelisest vabadusest, mis annab inimestele rõõmu, heaolutunde ja isegi soovi, et see olukord kauem kestaks – et see „unenägu“ niipea ei lõppeks, kuhu nüüd olude sunnil oleme sattunud.

Kõige hullem selle juures on aga see, et paljud inimesed isegi ei oska kuidagi olla selles vabaduses. Nad on sellest niivõrd võõrdunud, et tunnevad ennast ebamugavalt. Nad ei suuda end enam vabaks lasta ja muutuvad hoopis närvilisteks, kurjaks ja õelaks teiste vastu. Sest nende igapäevane rütm ja muster on ära lõhutud. Nad on niivõrd sügavale sellesse süsteemi juurdunud, et ei ole isegi teadlikud sellest, et nad on eraldiseisvad indiviidid ja väärivad sellest nii palju rohkemat. Nad on võimelised seda rohkemat saama, kui vaid hakkavad teadvustama, et nad seda väärivad. Kui vaid nende enda teadvusesse jõuaks kohale see, et nad pole pelgalt tühised mutrid suures süsteemis ja ka neil on võime kõike muuta. Muuta ainuüksi seeläbi, et muutes iseennast, oma isiklikke mustreid.

Ehk oleks aeg vaadata endasse, teadvustada iseenda olemus, oma võimed ja vaadata üle senine elu ja senised väärtushinnangud. Kas kõik see, millele siiani tähelepanu on pööratud või teadvus suunatud, on seda ikkagi väärt? Praegu on aeg teha muutusi. Märgata ennast, muuta ennast. Muuta enda väärtushinnaguid ja suunata tähelepanu just sellele, mis seda väärib. Kas olete siiani teeninud ennast, oma väärtushinnaguid või hoopis neid, mis on tulnud väljastpoolt? Mis on need tegelikud väärtused, mida sisimas hindate?

Kogu mu tänase postituse mõte ongi selles, et võtke hetk endale ja mõtisklege, tunnetage ja hinnake olukorda ja elu veidi laiemalt. Loomulikult olen huvitatud ka sellest, et tuleksite ja kirjutaksite oma mõtetest või tekkinud tunnetest ka blogi facebooki lehele selle teema alla kommentaaridesse. Kindlasti on teistel huvitav näha Sinu mõtteid ja Sinul näha, mis mõtted tekkisid teistel.

Loo autor: Blogi “Ühe isa lugu”

Soovitame ka lugeda ka tema varasemaid blogipostitusi:

• Koroonaviirus, kas uus reaalsus või suur massihüpnoos
• Elu koroonapaanikas. Uus mudel, uued suunad ja võimalused.
• Kopp ees koroonast? Üleskutse – teeks ühe koroonavaba päeva?

Vaata ka: Ühe isa lugu Facebookis