Ajatu: Psühhiaater ja Harvardi professor tulnukate inimröövi fenomeni uurimisest

28. veebruar 2016 kell 18:25



JOHNMACK

Rubriigi “Ajatu” alt ilmuvad meie varem ilmunud lood, mis ülelugemist tasuvad. Allolevat artiklit sai esimest korda Telegrami veergudel lugeda 5. veebruaril 2014.

Dr John E. Mack oli psühhiaater, Harvardi Meditsiinikooli professor ja Pulitzeri preemia laureaat, keda laiemat tuntakse kui juhtivat tulnukate inimröövide juhtumite uurijat. Mack avaldas 1994. aastal raamatu “Abduction: Human Encounters with Aliens”, mis tõstatas akadeemilises ringkonnas mitmeid küsimusi tulnukate inimröövide fenomeni uurimise kohta. Kui usaldusväärne on inimese mälu? Kui palju mõjutab röövimise läbi elanud inimest uurija? Palju kaheldi ka Macki uurimismeetodi, hüpnoosi, adekvaatsuses. Mack pühendas oma elu tulnukate inimröövide uurimisele ning vaatamata üldisele viltuvaatamisele akadeemilises ringkonnas, püüdis ta ka oma kolleegide skepsisele vastuseid leida.

 

John Macki maailmavaates domineerisid spirituaalsete ja filosoofiliste traditsioonide elemendid, mille järgi on kõik inimesed üksteisega seotud. Seotuse või ühendatuse teema viis mehe 1990. aastatel üle kümne aasta kestnud ja üle 200 mehe ja naise isiklikele kogemustele toetuva tulnukate inimröövide kogemuste uurimiseni. Akadeemilises keskkonnas ei ole tulnukate inimröövide kogemusi kuigivõrd uuritud, pigem on teema jäänud siiani põlu alla. Mack oli aga üks lugupeetavamaid akadeemikuid, kes oma teadustöö tulnukate fenomeni uurimisele on pühendanud.

Psühhiaatrina kahtlustas Mack oma uurimise alguses, et inimesed, kes oma röövimiskogemustest räägivad, kannatavad vaimuhaiguste all. Peatselt mõistis ta aga, et intervjueeritud inimestel ei esinenud ilmselgeid patoloogiaid ning tema huvi teema vastu kasvas veelgi. Samal ajal hakkas televisioonis jooksma paranormaaliale pühendatud ülimenukas sari X-files, hiljem ka Roswell ja paljud teised, mis portreteerisid inimestele maaväliste nähtuste fenomeni ja lõid seoseid valitsuse vandenõudega. Ilmselgelt oli inimeste huvi maaväliste nähtuste vastu tohutult kasvanud, kuid see vaid vähendas taolise akadeemilise uurimuse tõsiseltvõetavust.

1994. aastal kutsus Harvardi Meditsiinikooli dekaan kokku John Macki teadustegevuse uurimise komitee. See oli esimene kord, kui ametis oleva professori suhtes algatati uurimine. Mõned samastasid seda inkvisitsiooni “nõiajahiga”, samas kui Mack ise jäi kibedate tagakiusamise ja vääriti mõistmise tunnetega võitlema. Kogu situatsiooni kirjeldas ta kui midagi “kafkalikku”. Mack ei saanudki kunagi komitee kaebuste ega staatuse kohta midagi teada. Viimaks anti Mackile jällegi luba jätkata oma uurimustööd, kuid kahju, mida kolleegide arvamused tema uurimustöö tõsiseltvõetavuse suhtes tekitasid, oli juba tehtud.

 

Tulnukate inimröövi kogemuste uurimine toetub subjektiivsusele

Alates 1994. aastast, kui ilmus Macki raamat “Abduction”, on tõstatatud mitmeid küsimusi tulnukate inimröövide kogemuste reaalsuse kohta, täpsemalt tõenduslike aluste kohta, mis inimeste kogemused usaldusväärseteks teevad. Paljud Macki intervjueeritutest on öelnud, et nende kohtumised “hallide olenditega” (paljude jaoks on just hallid olendid need, kellega seonduvaid inimröövide kogemusi peetakse negatiivseteks) on sügavalt mõjutanud nende maailmavaadet, tekitades suurenenud spirituaalse tunnetuslikkuse ja mure keskkonna suhtes.

Mack selgitas oma kolleegidele, et kogu tulnukate inimröövide kogemuse uurimine toetubki vaid inimeste subjektiivsete kogemuste uurimisele. Seetõttu tuleb eriti rangelt hinnata lugude autentsust, afektiivset intensiivsust; lugude võrdlemisel tuleks kindlasti olla järjepidev – tuleks uurida rääkijate motivatsiooni, kahtlevust, tõsiseltvõetavust ning siirust ning seotust inimese enda kogemustega ja üleüldist konteksti inimese enda eluloo suhtes. Taoline subjektiivsete lugude uurimine aga ongi psühhoanalüüsi peamiseks uurimismeetodiks. Psühhiaatria uurib inimeste mälestusi ja käesolevat käitumist ning ennustab selle abil tuleviku käitumismalli. Täpselt samamoodi tegeleb adekvaatne tulnukate inimröövi kogemuse uurimine füüsiliste asjaolude ja järelduste kinnitamisega, ennustades samas ka tulevasi sündmusi.

Mõningate röövimise kogemuste puhul teatavad inimese lähedased isiku kadumisest. Teised juhtumid on aga rohkem “väljaspool keha” kogemused või ka kohtumised kummaliste valguste, helide, vibratsioonide või energiatega, mis on võimelised tekitama tugevaid aistinguid ilma, et saaks rääkida otsesest röövimisest. Fenomen, mida Mack uuris toimib niivõrd peenelt ja tabamatult, et tekib kahtlus pahatahtlikust luuretegevusest. Tulnukate inimröövide näol on Macki sõnul kindlasti tegemist fenomeniga, mis ei pärine meie füüsilisest reaalsusest, see pigem siseneb meie reaalsusesse mingitmoodi ja esineb siin erinevatel viisidel.

 

Võimalik uurija mõjutatus ning kogeja ootused

Üks keskseid teemasid tulnukate inimröövi kogemuste uurimisel on võimalik kogemuse kirjeldaja mõjutamine. Kriitikud on spekuleerinud, et inimesed toodavad oma kogemusi, toetudes uurija ootustele või mõjule. Mack aga lükkas need väited ümber sõnadega, et tema kogemuste põhjal on uuritavate mõjutamine kas hüpnoosi all või ka tavaliste vestluste käigus äärmiselt raske – kui ta ka on püüdnud nende lauseid ebakorrektselt tagasi peegeldada, parandavad patsiendid tema ütlusi koheselt. Enamik jutte, mis Mack oma uurimise alguses kuulis, pani proovile ka tema enda arusaamise reaalsusest, pidevalt teda üllatades ja tema eeldusi purustades.

Huvitaval kombel ei ole tulnukate röövi üle elanud inimesed isegi tihtipeale huvitatud oma kogemuse “tõelisusse” uskumisest. Tihti eelistavad nad uskuda, et nende kogemused oma mingit sorti halvad unenäod; mõned Macki uuritavatest olid isegi üsna häiritud, kui nad mingihetk mõistsid, et nad oma kogemuse ajal siiski ei maganudki. Macki kogemuse põhjal ootavad sellise kogemuse läbi elanud inimesed tihti, et nad saavad oma kogemustele psühhiaatrilise selgituse, et nende patoloogiat on võimalik ravida ning seeläbi lõppevad ka nende kogemused. Oma kogemuste reaalsuse mõistmine tihti purustab inimeste ootused ning viib nad arusaamiseni, et nad oma ka tulevikus avatud taoliste kogemuste juhtumisele.

 

Mälu usaldatavus

On päris palju tõendusmaterjali, mis tõepoolest teeb usaldusväärseks uskumuse, et inimröövi kogejatega on midagi erakordset juhtunud. Enamik mäluga seotud uurimustest näitab, et mälestused, mis on seotud inimese elus kesksel kohal olevate sündmustega on täpsemad kui need, mis on vähema tähtsusega. Emotsioonid aitavad mälul säilitada loo kesksed sündmused, samas kui vähemtähtsad jäävad tahaplaanile. Traumaatiliste või selliste kogemuste puhul, millega kaasneb äärmiselt tugev erutusseisund, on olukord muidugi veidi komplekssem. Sellistes situatsioonides kasutab mälu sensomotoorseid haistmise ja visuaalseid kanaleid, muutes mälu töötlemisprotsessi veidi teistsuguseks.

Puudub igasugune tõendusmaterjal, et inimeste tulnukate inimröövimise kogemused oleksid mõne muu trauma või kogemuse peegeldused, ehkki uurijad on selles vallas päris palju pingutanud. Macki sõnul tundub üsna selge, et nende kogemuste puhul ei ole tegemist “valede” või toodetud mälestustega.

 

Hüpnoosi täpsus

On raske uskuda, et inimese psüühika suudaks genereerida niivõrd tugevaid emotsioonide tasemeid ilma, et inimesel puuduks kokkupuude maavälise kogemusega, mis selle emotsiooni allikaks peaks olema. On ka oluline märkida, et enamik tulnukate röövidega seotud materjalidest on kogutud inimestelt, kes ei ole muutunud teadvuse seisundis ning paljud kogemusest rääkijad annavad edasi väga tugevaid kogemuste kirjeldusi vaid väga minimaalsete lõõgastusharjutuste abil, mida vaevalt, et hüpnoosiks nimetada saaks.

Lõõgastusharjutused aitavad rääkijal vabaneda sotsiaalsetest nõuetest ja teistest stiimulitest, nagu näiteks silmast-silma vestlus ning vabastavad energiad, mis on seotud alla surutud mälestuste ja emotsioonidega. Mack leidis, et ehkki hüpnoos teadaolevalt küll võib segada mälu tegevust, on siiski vale seda ka eeldada.

 

Kokkuvõtteks

Psühhiaatriaalased uurimused ning mitmed testid ei ole suutnud tõestada, et esineb vaimuhaiguse vorme, mis võiks selgitada tulnukate inimröövi kogemusi. On pakutud, et ehk on tegu mingit laadi trauma või seksuaalse väärkohtlemisega, mis taolisi kirjeldusi esile võib kutsuda. On ka tõsi, et röövimist kogenud inimesed omavad teatud traumajärgse stressi märke, kuid need sümptomid on siiski kogemuse tulemuseks, mitte põhjuseks.

Tulnukate inimröövi kogemused on tunduvalt komplekssemad kui trauma per se. Nende kogemuste puhul esinevad pidevalt detailsed kirjeldused sõidukile minemisest ja sealt tagasi tulemisest; kirjeldused tulnukatest on rikkalikud ning räägitakse ka põnevatest suhetest nende olenditega. Kogemuse läbi elanud inimesed kirjeldavad tihti mittetraumeerivaid kogemusi tulnukate laeval, vestlusi Maa ökoloogia ja psühhospirituaalsetel teemadel – need on teemad, mis esinevad tihti, kui mitte regulaarselt nende kogemuste kirjeldustes. Mack sõnab, et ta ei ole kunagi kogenud midagi sarnast inimeste puhul, keda on väärkohtlenud mõni teine inimene või ka inimeste puhul, kel esineb pettekujutelmi.

John Mack oli kindel, et tulnukate inimröövi fenomen on seotud planeetide ökoloogilise kriisiga, mis on praeguseks saavutanud juba kriitilise mõõtme. Ta usub, tulnukad edastavad seda informatsiooni meile röövitud inimeste kaudu. Mack hakkas oma uurimismaterjali laienemise mõttes vaatama ka kaugemale Lääne ühiskonna röövimislugude uurimisest. Üks põnevamaid ja kõige rohkem vastukaja leidnud uurimustest on 62-st Zimbabwe koolilapsest, kes kohtusid tulnukatega.

 

Video, kus John Macke räägib oma maailmavaatest ja tulnukate inimröövidest:

 

 

Allikad: Aeon Magazine, John E Mack Institute, UFO Evidence, JEM Institute 2

Foto: alienufoparanormal.aliencasebook.com

 

Toimetas Hendrik Mere

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.