X

10 eurot =

Lori Doyle: vaimsel rännakul end avastamas

10. detsember 2013 kell 19:28



LoriJuba aegade algusest on tõeotsijad käinud vaimsetel rännakutel. Vaimseid reise on tihti nimetatud palverännakuteks, mille sihiks on jõuda mõnda pühasse kohta või järgida püha teekonda, rada või marsruuti. Taolisi reise võib pidada otsinguteks, mis viivad meid elus oma tõele lähemale, kirjutab ameeriklanna Lori Doyle, kes juhatab Tallinnas Eesti suurimat jooga- ja tantrakooli Bhairava Yoga.

 

Kõik ajaloost tuntud vaimsed tegelased on vaimseid rännakuid ette võtnud. Mõned uurijad väidavad, et lisaks oma 40 päeva ja öö pikkusele endassesüüvimisrännakule Juudamaa kõrbes, külastas Jeesus ka Indiat, kus ta puutus kokku tolle aja idamaise kõrgfilosoofiaga. Teadaolevalt reisis ka Buddha oma kodukohast Lumbinist Nepalis mitmetesse kohtadesse Indias, mis said hiljem budistide pühadeks palverännaku sihtkohtadeks, kuna seal leidsid aset mitmed olulised Buddha elusündmused: tema valgustumine (Bodhgaya), esimene jutlus (Sarnath) ja suremine ehk paranibbana (Kushinagar).

Ka iga moslem rändab vähemalt korra elus Mekasse, Islami prohveti Muhamedi sünnikohta. Tänapäevani on püsinud bütsantsiaegne Athose mäe kogukond Kreekas, mis on palverännakukohaks õigeusukristlastele ja teistele, kes soovivad käia Avila Teresa jälgedes Hispaania maakohtades. Mõne traditsiooni kohaselt on ka klassikalist labürinti, milles liigutakse mööda keerdkäike metafoorselt keskpunkti, kasutatud vaimseteks rituaalideks ja mediteerimiseks.

 

Minu esimene reis Indiasse

Tänapäeval ei kujuta vaimsed rännakud endast enam niivõrd religioosseid rituaale kui pigem täisealiseks saamise rituaale või endassesüüvimise aega. Paljud jõuavad oma elus punktini, mil nad tunnevad elus olevat veel midagi peale materiaalse rabamise ning otsustavad sellelt karussellilt maha hüpata. Ka minu elus on mitu sellist perioodi olnud. Esimene reis vennaga Indiasse aastal 1998 avas minu jaoks imeliselt elu sügavamat tähendust.

Sattusin tookord rongis sõitma hindudega, kellel polnud peaaegu midagi, kuid ometi soovisid nad poole oma võileivast mulle anda. Me külastasime iidseid templeid, kuulsate pühakute nagu Ammachi ja Sai Baba toimekaid ašrameid, istusime ühe Advaita Vedanta meistri tillukeses elutoas satsangil, käisime mäe otsas zen-keskuses retriidil, jälgisime pühasid surnute tuhastamisrituaale Gangese kallastel Varanasis ja palju muud… Mu esimene India-reis õpetas mulle tohutult elu olemuse ja omaenda eesmärgi kohta selles.

 

Vaimne kodu Tais

Kahe aasta pärast olin juba enamaks valmis. Seekord ma ei võtnud end kuueks nädalaks töölt vabaks, vaid kogusin natuke raha, panin kogu oma kraami hoiule ja valmistusin juba kuuekuiseks äraolekuks. Seesama vend, kes polnud pärast meie esimest reisi Aasiast naasnudki, saatis mind seekord Hiinas, kus meie sihiks oli kahe kuu vältel tolle maa vaimseid juuri leida. Me mediteerisime Bodhidharma, zeni asutaja koopas, uurisime budistlikke graveeringuid pühades võlvkoobastes ja ööbisime kloostrites (kuhu meid lubati alles pärast politseis välismaalasena arvelevõtmist). Ronisime majesteetliku taoistliku taustaga Hua Shani mäe otsa, kus püstloodis kaljuseinad meenutavad elusaid maale, ja koobaste, luuletuste, vaatetornide ja kloostritega palistatud teekond tippu on juba iseenesest sisekaemuslik püha rännak. Me käisime ka Ida-Tiibeti Amdo piirkonnas, kus asusid vana lääne stiilis piirialad ja taevamatuste paigad, kus mahajäetud kondihunnikute ääres laulsid häirimatud nunnad.

Hiina fantastilisele ebamaisusele vaatamata leidsime me vennaga oma tõelise vaimse kodu hoopis Tais. Mu vennast sai aastal 2002 Tais Theraveda budistlik munk ja ma olen ülitänulik siirastele ja tasastele Tai budistidele, kes on teda ja tuhandeid teisi munki oma traditsioonide kohaselt annetuste abil need viimased 11 aastat igal hommikul toitnud. Tais muutus sügavalt ka minu elu. Olin just avastanud Agama Yoga (Tallinnas asuva Bhairava joogakooli emakooli) mõned päevad pärast 9/11 2001. aastal Rishikeshis, Indias. Kool kolis peagi Taisse, kus leidus sellele sobivam ja paradiisilaadne kodu Koh Phangani saarel. Saarest ei saanud pelgalt mu elu suurim vaimne reis, vaid ka koht, kus minu jaoks avanes ja realiseerus mu sügavaim olemus.

 

Vaimne rännak koos troopilise puhkusega Koh Phanganil

Olin üsna üllatunud, leides nii sügavat endassesüüvimist pakkuva koha troopiliselt saarelt. Koh Phangani asustasid esmakordselt 600 aastat tagasi mungad, keda tõmbas saare mägine maastik ja rikkumata vihmametsad. Seal asub endiselt 20 budistlikku templit. Mina saabusin saarele esmakordselt 2001. aastal ja läksin kohe ühte budistlikku kloostrisse, kus tegin läbi 10-päevase meditatsiooniretriidi vaikuses. Inimese jaoks, kes oli pikka aega arvanud, et valgustumine võib aset leida vaid tolmuses India ašramis, mis on täis vabalt jalutavaid lehmi ja kus alates 3.30-st kuni 21.00-ni kõlavad katkematud kellahääled, tundus vaikuses mediteerimine juba iseenesest pool võitu. Ma leidsin taolise vaikuse meditatsiooniks ühel saare lopsakaist mäetippudest, vaatega rahulikule merele, kus ma nägin oma elu kõige kaunimat vikerkaart – mille säras oli türkiissinist, roosat, lillat ja laimirohelist. Koh Phanganil olen nautinud ka kõige imelisemat snorgeldamist (ja ma olen seda harrastanud Mauil, Jamaical, Mehhikos ja mujal) ja koski maailmas.

Kes oleks võinud arvata, et sellise paradiisi keskel, kus liivarannad ääristavad lopsakate palmipuudega kaetud vaikset saart, on võimalik jõuda vaimse teadlikkuse kõrgustesse? Lisaks sellele on siin tagatud eluaegne varu kookospähkleid. Ma olen Koh Phanganil läbi teinud oma sügavaimad vaimsete avastuste sööstud viimase kümne aasta jooksul, kus ma veetsin sel perioodil enamiku igast aastast. Kui soovite vaimset rännakut koos troopilise puhkusega, külastage seda saart!

 

Lori Doyle

 

Uuri lisaks: Bhairava joogakool

Tallinnas ja Tartus tegutsev tantra- ja joogakool Bhairava Yoga korraldab vaimse rännaku Koh Phanganile. Loe täpsemalt siit.

 

Foto: thegreattrip.com