Hando Tõnumaa: Avalik kiri “Anname Au” kampaania korraldajatele

19. aprill 2018 kell 10:09



Kindlasti oled märganud, et hetkel on käimas hiiglaslik “Anname au”-reklaamkampaania. Sellised plakatid on väljas linnades ja alevites üle Eesti, samuti kauplustes, bensiinijaamades, sotsiaalmeedias ning tavameedias – ühesõnaga kui sa oled inimene, kes liigub ringi asustatud piirkondades ja kübermaailmas, siis on sul raske seda mitte märgata. Kuna ma olen „Anname au“ kampaaniat korduvalt märganud, siis ma eeldan, et ma olen ka selle kampaania sihtgrupp. Aga kuna ma ei saa sellele kampaaniale pihta, siis ma soovin esitada avalikult mõned küsimused selle kampaania korraldajatele:

 

Mis põhjusel seda kampaaniat tehakse?

Las ma täpsustan seda küsimust mõne mõttega. Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub, et kampaania korraldajad taotlevad, et au tuleks anda sõduritele. Märkus: siin kontekstis nimetan ma sõduriteks kõiki sõjaväelasi: ajateenijaid, veterane, sõdureid, rahuvalvajaid, ülemaid ja alamaid sõjardeid jne. Ja ma üritan aru saada, mis põhjusel nendele tegelastele au peab andma? Kas nad ei saa piisavalt austust oma lähedastelt, et seda “au” peab nuiama maksumaksja rahadega? Miks ei tehta kampaaniat “Anname au”  tuletõrjujatele, arstidele ja teistele päästjatele, kes reaalselt inimesi aitavad ja päästavad (mitte ei tapa neid). Või miks mitte teistele inimestele, kes on igapäevaselt meie teenistuses ja aitavad elu Eestis teha paremaks, nagu õpetajad, lasteaiakasvatajad, kassapidajad, koristajad, prügivedajad, bussijuhid, kokad jne? Ma usun, et me kõik oskame nimetada kümneid kui mitte sadu alasid, kus tegutsevad inimesed, kes on austamist väärt.

Sest mina pole kindel, kas sõjaväelased on auväärsed. Ennekõike seetõttu, et riigi rahadega rahastatakse kampaaniat, mis kutsub üles au andma. Seega mulle tundub, et nad hetkel ei saa piisavalt austust ning seda austust üritatakse jõuga luua. See meenutab mulle Eesti NSV-d, olen piisavalt vana, et mäletada aega, mil tänavatel lehvisid punalipud ja kõikides asutustes alates lasteaedadest lõpetades suurte tehaste ja kultuurimajadega olid plakatid, mille hüüdlaused olid väga sarnased “Anname au“-kampaaniale. Põhimõtteliselt kutsuti üles austama Leninit, punavõitlejaid, pioneere jne. Kuidas erineb “Anname au“ kampaania tol ajal korraldatust? Ma saan aru, et värvilahendused on teised ja plakatil on teine inimene aga kas siin on mingi filosoofiline erinevus ka?

 

Mis see kampaania maksab ja kes on selle initsiaator?

Kuna “Anname au“- kampaania on kõikjal ja on põhjust eeldada, et selle eelarve on üsna kopsakas, siis ma soovin teada, et kes või mis organisatsioon mõtleb välja sellise kampaania? Ma usun, et enamus eestlased sooviksid näha nii suuri summasid investeerituna kusagile mujale, kasvõi teede parandusse või vaestesse perekondadesse – üle 50 000 meie oma lapse kannatab igapäevaselt tühja kõhu käes!

Kas te saate kokku kuskil laua taga ja hakkate vaatama, mida võiks maksumaksja rahadega teha? Siis keegi teist ütleb: “Oo kuulge, mul tuli super idee! Paneks mõned millid samasuguse kampaania alla nagu vanasti olid need Lenini kampaaniad, vahetame nime, pildi ja värvilahenduse ära aga muu jätame samaks. Mis arvate?“

See oleks siis olukorras, kus süsteemil on lihtsalt raha liiga palju üle ja siis vägisi mõeldakse kampaania välja. Aga võib-olla sündis see kampaania teist moodi. Olen reisidel märganud, et sõltumata riigist kuhu ma lähen, siis üsna suure tõenäosusega näen ma ka seal sarnast kampaaniat, kus kutsutakse üles austust avaldama sõjaväelastele. Seega ma eeldan, et “Anname Au“ kampaania idee võis tulla näiteks Euroopa Liidu poolt. Sellisel juhul on taaskord küsimuseks, et miks see vajalik on? Kas sellepärast, et inimesed on hakanud läbi nägema, et sõjad on algatatud võlts ettekäänetel? Kas au tuleb anda nendele tegelastele, kes kaitsevad meid terrorismi eest?

Kui teil muud ideed raha kasutamiseks pole, siis PALUN investeerige kasvõi sellesse, et te muudate seaduseid sel määral, et poed/restoranid/kohvikud ei oleks kohustatud müümata/realiseerimisajast üle läinud toitu ära viskama, vaid võiksid selle laiali jagada neile, kes kannatavad puuduse käes (selle teostamise jaoks on ju vastavad organisatsioonid nagu nt Toidupank juba olemas).

Ehk siis… Kas te korraldate seda kampaaniat, et õigustada kaitsekulutuste suurendamist?

 

Kas “Anname au“ kampaania korraldajad on kursis, et 11. septembri terrorirünnakute ametliku teooria osas on nii palju vasturääkivusi, et need nn vandenõuteooriad on palju tõesemad ja nende kohta on ka kordades rohkem tõestusmaterjale? Kas te teate, et neile sündmustele järgnenud terrorismivastane sõda alustati Iraagis valedel ettekäänetel? Kas te olete kursis, et Afganistanis ja Iraagis on seetõttu surnud sõduritest kordades enam süütuid inimesi, nende riikide majandus on laostunud jne? Kas te olete kunagi juurelnud selle üle, et enne Iraagi sõja algust oli kogu selle riigi naftatööstus selle riigi kodanike käes aga nüüd omavad kõiki maardlaid Lääne korporatsioonid? Kas te teate, et teie suure liitlase USA sõjaveteranid jäetakse pärast teenistust saatuse hooleks ja nende enesetappude arv ületab kordades sõjategevuses surnute arvu? Kas te annate endale aru, et seda sama, mis tehti Afganistanis ja Iraagis, tehakse Liibüas, Süürias ja mujal? Jne jne jne…

Juhul kui teie kampaania on suunatud austust avaldama nendele inimestele, kes kaitsevad meid terrori eest nagu oli 9/11 terrorrünnakud, siis ma pean teid kurvastama. 9/11 rünnakud olid libaoperatsioon ja kogu terrorismivastane sõda on farss. Sellisel juhul on ka teie kampaania farss!

 

Ja me tõesti peaksime au andma sõjategevusele? 21. sajandil?

Päriselt?

 

Need on minu siirad küsimused “Anname au“ kampaania korraldajatele ning ma loodan, et leiate aega nendele vastata.

 

Hando Tõnumaa

Telegrami asutaja