Fotokollaaž: Trumpi FB + gladder | Dreamstime.com + Canva.com

“Hoidun instinktiivselt reaktsioonitekstide kirjutamisest. See ei ole poos, vaid professionaalne ettevaatlikkus: akadeemiline kutsumus ei sobi hästi hetkeotsusteks ning lähiajalugu on täis enesekindlaid prognoose, mis on vananenud umbes sama hästi kui külmkapita hoitud mereannid. Ometi ei ole Ameerika Ühendriikide poolt Venezuela presidendi Nicolás Maduro kõrvaldamine lihtsalt järjekordne episood pidevas uudisvoos. Tegemist on sündmusega, mille kontseptuaalne tihedus — strateegiline, õiguslik, ideoloogiline ja tsivilisatsiooniline — on sedavõrd suur, et selle hoolika läbimõtlemise vältimine oleks veel suurem eksimus,” kirjutab Michael Rainsborough, strateegiateooria professor ning Austraalias Canberras asuva Tulevikukaitse ja Riikliku Julgeoleku Keskuse direktor The Daily Scepticus.

Järgnev ei ole seega kiirreaktsioon, moraalne etendus ega parteilise positsioneerimise harjutus. See on katse pakkuda raamistikku toimunu mõistmiseks: mida see räägib Ameerika strateegiast, milliseid moondusi on läbinud nii selle kriitikud kui ka kaitsjad, ja ennekõike seda, kuidas rahvusvaheline süsteem tegelikult toimib olukorras, kus võimu kasutatakse ilma vabanduste, teraapilise keele või rituaalsete viideteta nn “reeglipõhisele maailmakorrale“.

Veel üsna hiljuti oleks mõte, et Ameerika Ühendriigid võivad avalikult kõrvaldada suveräänse riigi juhi — ta kinni võtta, New Yorki lennutada ja teatada kavatsusest hakata juhtima tema riigi poliitilist üleminekut — kõlanud geopoliitilise maksimalismi palavikulise fantaasiana. Ometi on just see nüüd Venezuelas toimunud. USA väed ründasid sihtmärke Caracases, pidasid kinni Maduro ja tema abikaasa ning toimetasid nad Manhattanile föderaalsete süüdistuste ette. Washingtonis on operatsiooni tähistatud kui otsustavat edu. Suures osas maailmas on seda aga hukka mõistetud kui varjamatut imperialismi, relvastatud agressiooni ja “vastuvõetamatu piiri“ ületamist.

See essee ei tegele ei tähistamise ega hukkamõistuga. See esitab lihtsama ja vähem moeka küsimuse: kuidas peaksime sellistele tegudele mõtlema maailmas, kus võim on naasnud, moraalne keel on muutunud performatiivseks ning kasvavat lõhet retoorika ja tegelikkuse vahel on võimatu eirata?