Joan Hint: Sõjast ja rahust, ja sellest, millest peavool ei kirjuta

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

16. jaanuar 2024 kell 16:27



Joan Hint (Foto: Felix Laasme) / Illustratsioon: Lina Jaradat

“Viimasel kahel kuul on mu süda nii mitmeid kordi valust krimpsu tõmmanud ning siis jälle – avardunud, kaas- ja tänutundes, et meil on siin hästi. Jah, kõik on justkui valesti – ma ei tea kedagi, kes oleks rahul sellega, kuidas Eesti riiki juhitakse, me kõik märkame, kuis meie inimestest “üle sõidetakse”, rohepööre tundub kohati rohepesuna, lageraied jätkuvad, ettevõtted sulgevad uksi, toidu- ja energiahinnad tõusevad ulmelistesse kõrgustesse, etc. Aga vähemalt on meil leib laual,” kirjutab sotsiaalmeedias Joan Hint, auhinnatud disainer, kelle senised sõnavõtud on peegeldanud siirast mure ja märkamist Eesti metsa ja linnaruumi pärast, viimaste aastate inimõigustest ülesõitmist rahvusvahelisel tasandil ning ennekõike – hingelist sügavust ning julgust oma tõde rääkida.

Avaldame tema postituse muutmata kujul.

 

Igal õhtul oma tütart magama lauldes tänan, et meil on katus pea kohal, tuba on soe ja me ei tunne nälga. Tänan Elu, et me ihud ja rõivad on pestud ja puhtad – et meil on vett! Tänan tänast päeva, sest kõik inimesed mu ümber on elus ja terved ning ma tänan ka ööd ja homset, sest ma ei pea kartma, et äkki – äkki – sajab me katustele lume asemel pomme. Jaa, see on nüüd koht, kus võid edasi scrollida – sest sellist rasket teemat sa ju ometigi ei taha oma teadvusesse, oma “ruumi”. Oluline on ju see reaalsus, kus me elame, “mis need kauged mured sinu kanda on?”. Ja ega olegi – kui ma ei teaks, et me kõik oleme Üks – ja kõik mõjutab kõiki. Üks indiaani pealik olevat ütelnud kord: “Inimkond ei ole pununud Elu võrku – me oleme selles vaid üks niidikene. Mida iganes me teeme võrgule, teeme iseendile. Kõik on ühenduses.” See on muidugi selline, “spirituaalne hoomamatus”. Aga ometigi me nutame, kui mõnes väljamõeldud filmis koerake üksi tänaval vihma käes kannatab – sest me näeme seda, see on meie ruumis ja seega, meie teadvuses. Aga see, et kuskil “moslemimaal” enam kui kümme tuhat last hukka on saanud, see on nagu kauge tõde.

Mulle on meelde jäänud ütles, “Tõde on see, millega me nõus oleme”. Ja samal ajal, on tõde universaalne. Tõde on tõde, ja tõe puudumine meie elus – see sügav ühendus me tõelise Olemuse ja kõigi teistega – on põhjus, miks maailmas on nõnda palju kannatust. Gabor Maté – tunnustatud meditsiinidoktor ja autor on öelnud, “Kui me libastume narratiivil “meie oleme head, nemad on halvad”, siis on kõik selge. Kui sa peaksid aga tahtma tõelist tõde leida, siis leiad ilmselt ka seda, et väga paljud sinu uskumused ei olegi reaalsuse peegelduseks”.

Pole mingi saladus, et kogu lääne meediaruum korrutab etteantud loosungeid – viimased aastad paljastasid meedia kui käsilase olemuse läbinisti. Küll aga on üllatav, kuidas ikka veel sellest läbi ei nähta. Ikka veel laseme end emotsionaalselt kaasa tõmmata – tausta uurimata, ajalukku süvenemata. Seekord peidame end siltide taha nagu “terroristid”, 7.oktoober, antisemitism ning Iisraeli õigus end kaitsta. Kollektiivne kognitiivne dissonants on nii vägev, et leitakse isegi õigustusi, miks käesolev genotsiid Palestiina rahva vastu õigustatav on.

Ma ei ole kunagi süvenenud “Gaza sektori” hingeellu. Tunnistan, et minuski on osa, mis on selgelt silma kinni pigistanud ja kesk oma töid ja tegemisi sealsest järjekordsest “sõjast” kuuldes “nojah, need seal muudkui madistavad” sildiga leppinud. Ma ei tea miks, aga seekord on teisiti. Seitsmendal oktoobril teadsin vaid seda, kui jube see on, mis just juhtus. Nägin Twitteris (X) videosid neidudest, keda rolleritel minema veeti. Lugesin Nova muusikafestivali ellujäänute kirjeldusi, mäletan selgelt, kuis üks neist jagas: “Me ei teadnud kuhu joosta, keda usaldada – terroristid olid ka Iisraeli armee rõivastes ning lasid valimatult inimesi”. Sain teada, et rünnati ka Be’eri kibbutzit. Nägin, kuis kogu sotsiaalmeedias mõjuisikud (ka n.-ö vaimsed suurkujud nagu Jordan Peterson) kättemaksu ihusid ning julgustasid Iisraeli – “Give them hell”. Kuulsin ka 40st maharaiutud peaga beebist. 9.oktoobril kuulutas Iisraeli kaitseminister palestiinlased “inimloomadeks” (märkus: peale palestiinlaste on inimloomadeks ja metslasteks kutsutud veel nt ka indiaanlaseid, eestlaseid baltisakslaste poolt, aborigeene ja juute II maailmasõja ajal).

Ma ei tea, kui palju on neid, kes veel 9/11 ametlikku teooriat usuvad, aga sel on 7/10’ga palju paralleele. Kui USA’st säärast jultumust mitte uskuda, siis ehk Venemaast, küll? Korraldada rünnak, näidata näpuga, et seejärel järgnevaid käike õigustada? On tuttav? Sest kuidas muidu õigustada asjaolu, et Iisraeli luure oli teadlik 7/10 plaanidest juba aasta (!) varem ning sellegipoolest lasi sel kõigel juhtuda? Iisraeli luure ning sõjavägi on võimsuselt neljas maailmas ning nende endi sõnul teavad nad isegi seda, kui lind üle “piiri” lendab. Ja kuidas suhtuda fakti, et Hamas on üldse Iisraeli ning Mossadi poolt loodud ning paljuski, Netanyahu ja sõprade poolt rahastatud? Avalik info, milleni on kõigil võimalik jõuda.

“Ei, see on Hamasi propaganda ja see, mis Hamas tegi, oli lubamatu ja Iisraelil on õigus end kaitsta!”. Ma ütlen kohe ära, et ma ei soovi kedagi muuta (“Igasugune soov kedagi muuta on agressioon” – Arvo Pärt), meil kõigil on õigus uskuda, mida iganes me soovime, aga uskumustel ja tõel on vaks vahet. Ütlen ka, et mitte miski ei õigusta vägivalda, mis sündis 7/10, ent mitte midagi ei õigusta ka vägivalda, mis sellele järgnes.

 

PALESTIINA AJALOOST

Komistan Eesti (sots)meediaruumis pidevalt illusioonile just kui valitsenuks Iisraeli ja Hamasi vahel enne 7/10 vaherahu. Tsiteerin taas kord Gabor Matéd, juudi soost holokaustist pääsenud suurkuju, kellele antud teema on väga südamelähedane olnud alates aastast 1967 ning kelle intervjuud soovitan kõigil vaadata (link teksti lõpus): “Mis toimub okupeeritud territooriumil – keskmisel iisraellasel pole õrna aimugi. Kõik, mida nad teavad, on “nad lihtsalt muudkui ründavad meid”. Sel aastal (2023, enne 7/10) on Iisraeli asunike poolt tapetud nii palju palestiinlaseid. Mitte keegi ei räägi sellest. Tapetakse ka lapsi. Mitte keegi ei räägi sellest.” Iisraeli ajakirjanik Amira Hass kirjutas 10. oktoobril: “Mõne päevaga said iisraellased tunda seda, mida palestiinlased on kogenud aastakümneid – ja kogevad ikka veel – relvastatud sissetung, surm, julmus, hukatud lapsed, surnukehad teede ääres, hirm, ärevus lähedaste pärast, hoonete hävimine, tähtpäevade nurjumine, nõrkus ja abitus relvastatud meeste ees ning seeläbi, kõrvetav alandus”.

Pilguheit ajalukku näitab kiirelt, millest jutt. Lühidalt: esimese maailmasõja lõpul läks Palestiina koloniaalkuritegude poolest tuntud Inglismaa valdusesse ning 1917. aastal kuulutas UK Balfouri deklaratsiooniga ametlikult välja juudi rahva kodu loomise Palestiinasse. Sajad tuhanded juudid Euroopa riikidest emigreerusid ning teise maailmasõja lõpul jõudsid veel ca 150 000 holokausti üle-elanut Palestiinasse laevadel, millel olid sildid “Sakslased hävitasid me pered ja kodud – ärge teie hävitagem me lootust”. Palestiinlased võtsid nad vastu.

Olukord läks hapuks 1948. aastal, kui juutide esimees, David Ben-Gurion, kuulutas välja Iisraeli riigi, mis hõlmas 56% Palestiina territooriumist. Järgnes sõda, mille käigus hävitati 530 palestiinlaste küla, tapeti üle 10 000 inimese ning 750 000 palestiinlast aeti oma kodudest vägivaldselt välja. Iidsete külade peale ehitati juutide kibbutzid ning asumid. 1954. aastal tutvustas Iisrael seadust, mis lubas tagasitulevaid palestiinlaseid maha lasta – seadus, mis kehtib tänaseni. Paljud Iisraeli sõduritest olid holokaustist pääsenud, erakordselt traumeeritud indiviidid, kes elasid palestiinlaste peal välja kõike seda, mida olid ise vaid mõned aastad varem kogenud… Iisraellased tähistavad seda kui iseseisvuse sündi, samal ajal kui palestiinlased kutsuvad juhtunut “Nakba’ks” ehk katastroofiks. Siinkohal tsiteeriksin ka Iisraeli psühhiaatrit Galit Atlast: “Iisrael on riik, mis on loodud holokausti traumale. Aga sõduri võit ei ole kunagi võidukas, sest see kahe teraga mõõk viib kaotuste, trauma ning vägivalla taassünnini, mida kantakse edasi põlvest põlve.”

Rahvusvahelise toetuse saamiseks sepitseti ka plaan, mis hõlmas üldsuse meelsuse kujundamist nii palestiinlaste (kui moslemite üleüldiselt) nimetamist ohtlikeks “terroristideks” (NB! seda taktikat kasutatakse endiselt ning selle tagajärgi on tunda ka Eestis inimeste suhtumises. Siinkohal on taaskord 9/11 heaks näiteks – Iraagis suri pool miljonit (!!) last juba enne sõja algust sanktsioonide tõttu. Tänaseks teame, et mingeid “massihävitusrelvi” seal ei olnud, küll aga maavarasid nagu nafta. Kogu lääs toetas ja õigustas antud vägivalda kui “terrorismivastast võitlust”. Vladimir Jabotinsky (sionistide liider) ning Ben-Gurion (Iisraeli asutaja ning esimene peaminister) leppisid privaatselt juba 1930ndatel kokku, “Kutsugem araablaseid terroristideks, mis sest, et nad on kõigest inimesed, kes kaitsevad oma kodumaad”. Ben Gurion on ka öelnud: “Me peame araablased välja sööma ning nende kohale ise asuma.”

1967. aastal “Nakba” kordus kui ca 300 000 inimest aeti oma kodudest välja. Pageti Jordaaniasse, mõned Egiptusesse ja Süüriasse, ja paljud – Gazasse. Alates sellest, pole olnud aastat ilma vägivallata. Gaza üle rakendati sõjaseisukord (martial law) ning tollane Iisraeli peaminister Levi Eshkol ütles avalikult: “Ehk peaksime piirama nende ligipääsu veele, siis pole neil valikut (et jääda); nende puuviljaaiad kolletuvad ja närbuvad.” Taktika, mida kasutatakse tänini. Üle Gaza paigutati kümneid kontrollpunkte, mis piiravad inimeste liikumist ka Gaza-siseselt, ehitati ka teed, mida on lubatud kasutada vaid juutidel (ajalugu tõesti kordab end) ning keelatud on igasugune poliitiline tegevus, sh rahumeelsed protestid, lendlehtede jagamine ning isegi Palestiina lipu heitmine.

1994. aastal ehitati Gaza ümber tohutu, 40km pikkune müür ning piirkonnast sai “maailma suurim koonduslaager”. Gazalastel ei ole vabadust liikuda. Üle okastraatide näevad nad oma endiseid kodusid, kus elavad uued immigrandid ning iisraellased. Ei toimu mingit import-eksporti. Neil on lubatud kalastada vaid rannikuvees. Neid pommitatakse ja jälgitakse 24/7. Ka lapsi tapetakse, regulaarselt. Gabor Maté: “Meditsiiniline organisatsioon kutsus mind toetama – eeskätt lapsi – okupeeritud territooriumile, 1990ndate alguses. Ma käisin põgenike laagrites. Ma käisin Gazas – ja ma nutsin iga päev, kaks nädalat. Enne seda, ma tõesti uskusin – et see kõik, mis toimub, on õige.” Muide, sarnane saatus tabas ka West Banki ehk Läänekallast, mis 2002. aastal piirati sisse 708km pikkuse müüriga – sinna sisse jääb ka Bethlehem ehk Kristuse sünnipaik (mida, muide, Iisrael pommitas ka jõuluööl mõned nädalad tagasi).

Avalikult räägib Iisrael püüdlustest kehtestada rahu, kuid teod räägivad muud. 2005. aastal, kui Hamas (vastuseis apartheidile) võitis valimistel, paljastas Wikileaks: “Iisraeli luureohvitser teatas USA suursaadikule, et nende soov oligi, et Hamas võtaks Gaza üle võimust, sest sellisel juhul saaksid nemad võtta Gazat kui vaenulikku territooriumi.” Kohe peale valimisi määratles Iisrael iga Gaza mehe, naise ja lapse kui vaenuliku vastase  ( = sihtmärgi). Just sellel ettekäändel pandi alus veelgi julmemale blokaadile ning just siis hakati lõksus olevat populatsiooni ka regulaarselt pommitama. Seejuures, tehti seda alati “enesekaitse” sildi all – mis sest, et Iisraeli poolel pea puudusid “sõjas” langenud ning tuhanded süüta Palestiina inimesed hukkusid 2008, 2012 ning 2014 pommitamistes. Tänase genotsiidi kõrval muidugi tollased numbrid kahvatuvad…Valitseva blokaadi tõttu ei ole saanud ka ühtegi hoonet parandada ega ehitada ning paljud inimesed elavadki sõna otseses mõttes rusude vahel.

2018-19 toimusid Gaza piiril igal reedel ka rahumeelsed protestid. Rahumeelsed olid need vaid palestiinlaste poolel (jah, oli küll lapsi ja neid, kes viskasid kividega) – Iisrael tulistas tsiviilelanike pihta aga rahvusvaheliselt keelatud “plahvatavaid” kuule (1899 Haagi konventsioon) ning gaasi (keemiarelvad on samuti rahvusvaheliselt keelatud). Maha lasti – ja ma ei räägi siin juhuslikest kuulipildujatest, vaid täpsetest snaipritest – nii meedikuid, ajakirjanikke kui ka väga väikeseid lapsi (kõige noorem oli 2a). Aga inimesed läksid protestidele ikka ja jälle… siinkohal meenub mulle Bob Marley ütlus: “Parem surra vabaduse nimel kui elada igavesti vangistuses”. Ka sellel teemal on valminud film, mille linki jagan postituse lõpus.

Nii neil kui Läänekalda rahumeelsetel protestidel osalenuid vangistati tuhandetes ning paljusid neist hoitakse tänaseni vangistuses. Just nende inimeste vastu tahtis Hamas vahetada 7/10 võetud pantvange. Kas teadsite, et paljudel nendel protestidel osalenud palestiina lastel on murtud käsi, jalgu, sõrmeluid? Täiskasvanutest rääkimata. Lisaks, võtab iga aasta IDF kinni 500-700 palestiina last (2023, enne 7/10 vangistas Iisrael 880 last!) , 86% neist on tunnistanud, et neid peksti, 69% on öelnud, et neid kisti paljaks, 59% neist arreteeriti une pealt.. Kõik neist kogesid nälga, janu ja üleväsimust, sest üks piinamise viise on nt uinumise keelamine. Mida sina teeksid, kui sinu lapsega nii tehtaks? Gabor Maté, kes on töötanud vangistusest pääsenutega, on öelnud: “Piinamised Iisraeli vanglates.. mis ma oskan öelda? Nad teavad, kuidas inimesi piinata”.

Neli kuud tagasi võrdles endine Iisraeli kaitseministeeriumi töötaja Läänekalda palestiinlaste olukorda juutide elu-oluga Natsi-Saksamaal. Natsid võisid rünnata juute ning hävitada nende poode ja kodusid ning kui politsei kohale ilmus, kaitsti alati natse. Ta ütles: “Meie teeme seda sama palestiinlastega”. Rõhutan, et olen senini tsiteerinud vaid juute ning Iisraeli kodanikke – ehk on nende sõnadel rohkem kaalu nende silmis, kes palestiinlaseid nii või naa ei usu(ks).

 

7/10 TERRORIRÜNNAK JA GAZA TÄNA

7/10 oli seega tagajärg, mitte stardipauk. Hamasi eesmärk oli võtta võimalikult palju pantvange, et neid siis omade vastu vahetada. Kinnitust on leidnud, et Iisraeli luure oli pea aasta aega tulevast rünnakust teadlik – piiriäärsed üksused viidi kaks päeva enne rünnakut West Banki – ning Iisraeli kodanike kaitseks ei astutud ühtegi sammu. Tänaseks on ka piisavalt palju tunnistajaid, kes on avalikult öelnud, et Iisraeli armee tulistas valimatult Nova muusikafestivalil inimesi (tuletan meelde: “Me ei teadnud kuhu joosta, terroristid olid ka Iisraeli armee rõivastes ning lasid valimatult inimesi”) ning seda tehti ka kopteritest festivali kohal. Antud juhtumit uuris ka Iisraeli politsei. Sama lugu on Be’eri kibbutziga – Hamas hoidis pantvange majades, et koos nendega lahkuda, kuid IDF lasi majade pihta tankidega, hukates nii omad kui ka Hamasi liikmeid. Aga maailm räägib ikka 1400st Hamasi poolt tapetust (muide, see number on 1200 ning on suur küsimus, kui paljud neist üldse palestiinlaste käe läbi lõpu leidsid). Samuti on ümber lükatud ka muinasjutt 40st peata beebist (antud õudust väitnud ajakirjanik Sara Sifner vabandas avalikult, et ta “tegelikult ei teadnud seda”) ning kinnitust on saanud, et hukkus 1 beebi.

Aga avalikkus korrutab esialgset versiooni ikka kui katkine grammofon. Ja paljud ei süvene – nii, nagu ei süvenenud varem ka mina, ning leitakse kollektiivselt, et “terrorismivastane sõda” on õigustatud ning et “Iisraelil ongi õigus end kaitsta” – aga miks me ei küsi, miks Palestiinal pole õigust end kaitsta? Kõigepealt viiakse inimesed meeleheitele, siis istutatakse nende eesotsa (Mossadi poolt loodud) Hamas, seejärel pommitatakse neid rutiinselt ning tehakse kõik, et inimesed vastu hakkaks ja kui nad seda siis lõpuks teevad – voila! ongi õigustus leitud veelgi suuremale verevalamisele!

Kas te teadsite, et alates 7.10 on Gazas hukkunud enam kui 29 000 inimest, kellest pooled on lapsed? Veel ca 10 000 inimest on rusude all kadunud. Kas teadsite, et kohe peale 7.10 rünnakut võttis Iisrael Gazalt vee, elektri, kütuse ja toidu? Ma mäletan pandeemia-aegadest, kui väga muretseti, et haiglad ei pea vastu ja ei jagu inkubaatoreid – Gazas ei jagunud aga kütust generaatorite jaoks. Ja mul on väga kahju, et mu peas on ilmselt igavesti pildid, mis sai nt vastsündinud ja enneaegsetest beebidest, keda inkubaatoriteta ei õnnestunud päästa.

Kas teadsite, et 9 inimest 10st (kellest pooled on lapsed!!) ei söö enam igapäevaselt? Või et 25 000 last on kaotanud oma vanemad? Et üle 60 000 inimese (70% neist on naised ja lapsed) on raskelt haavatud, et 1000 last on kogenud jäseme amputeerimist ilma valuvaigisteta, sest Iisraeli blokaad limiteerib ka ligipääsu ravimitele? Kas teadsid, et Iisraeli snaiprid on hukanud 111 ajakirjanikku ja 300 arsti/õde – mis sest, et säärased teod klassifitseeruvad sõjakuritegude alla? Novembri alguseks oli Iisrael murdnud 62 ÜRO resolutsiooni punkti ilma ühegi tagajärjeta – võrdluseks, Iraak murdis kahte ning vallutati ja hävitati seepeale USA poolt kaheksa aasta jooksul.

90% Gaza elanikkonnast on kodudest väljaaetud, 70% elumajadest on täielikult hävitatud ning 290 000+ kodu on kõvasti kannatada saanud. Esimese kuu jooksul heitis Iisrael Gazale 1,5x enam lõhkeaineid kui tabas Hiroshimat II maailmasõjas. Sanitaartingimuste puudumise tõttu on pead tõstmas erinevad haigused, juba on registreeritud 300000+ juhtumit (pooled neist alla 5a laste hulgas – iga ema teab, mida tähendab väikelapse puhul nt kõhulahtisus ja vedelikukaotus). 4500 inimese kohta on 1 dušš pea olematu veega ning 220 inimese kohta 1 tualett. Hävitatud on 352 kooli (sh kõik ülikoolid), 122 jumalakoda, 102 kiirabi ning haiglaid (26/36st). Lisaks on Iisrael läbi viinud ka üle 1000 valge fosfori rünnaku tsiviilpopulatsiooni vastu, mis on taaskord rahvusvaheliselt keelatud ainete hulgas, põhjustades enneolematuid põletushaavu (ihu põleb luuni) ning on organismi sattudes erakordselt mürgine. United Nations on olukorda Gazas kutsunud “apokalüptiliseks”. Ringlevad ka videod, kus Iisraeli sõdurid arutavad, mida palestiinlaste kodudest varastada ning Iisraeli kaitseminister on teatanud, et Gaza kodudest leitud 5 miljonit seeklit (ca $1.33m) on nüüdsest kindlas kohas Iisaeli varasalvedes. Mida see meile meenutab? Erakordselt veider on ka tõsiasi, et paljud Ukraina sõdurid, kes peaksid antud hetkel hoopis oma kodumaad kaitsma, tegutsevad hoopis Iisraeli ridades.

 

“MIS SEE MEIE ASI ON?”

Ja miks ma sellest kõigest kirjutan? Ka väikesel Eestil on siin oma roll: esimest korda kutsus ÜRO riigid humanitaarkaalutlustel relvarahu küsimuses kokku 27.10 ning Eesti jättis oma hääle andmata – aga ka vastamata jätmine on vastus (120 olid relvarahu poolt, 14 olid vastu, 45 jätsid vastama). Ilmselt ei olnud meie meelest palestiinlased veel piisavalt “karistada” saanud. Või puudus meil ülevaade olukorra tõsidusest? Julgus? Äkki Suur Vend pahandab ja saame meiegi “karistada” ja siis ei tuldagi meile appi kui “Venemaa ründab”? Olgu aga öeldud, et me ole ega saa päriselt vabaks seni kuni kõiki meie otsuseid mõjutab antud hirm. 12.12 kutsus ÜRO uuesti riike hääletama ning sel korral julges ka väike Eesti viimaks öelda, ei – see, mis toimub, ei ole okei (153 olid relvarahu poolt, 10 vastu (sh Iisrael ja USA), 23 jätsid vastamata).

Kaks päeva hiljem loen Raimond Kaljulaidi lehelt, kuis Riigikogus esitasid 65 liiget avalduse eelnõu Iisraeli toetuseks – ja ma ei uskunud oma silmi. Tsiteerin: “Riigikogu märgib avalduse eelnõus, et tsiviilisikute mõrvamisele, pantvangide võtmisele ja tsiviilobjektide ründamisele ei saa olla mitte mingit õigustust, ning rõhutab, et Nürnbergi harta järgi on rahvusvahelisi lepinguid, kokkuleppeid ja lubadusi rikkuva sõja kavandamine, ettevalmistamine, alustamine või pidamine kuritegu rahu vastu.” + “Eelnõu järgi taunib parlament igasugust vägivalga tsiviilelanike suhtes ükskõik kelle poolt.” + “Eesti riik ei talu vähimatki terrorismi õigustamist, antisemitismi ilminguid ega viha õhutamist usutunnistuse alusel”.

5 päeva hiljem võttis Riigikogu 78 häälega avalduse vastu. Mis ma oskan öelda – erakordne silmakirjalikkus, mis ei saa olla muud kui pahatahtlik (suurvõimude poolt kinnimakstud/manipulereeritud või – argpükslik?) või teadmatu. Jääme ootama miljoneid, millega Iisraeli pühas sõjas toetada – miski, mille üle meie “paganatest” esivanemad kindlasti “uhked” oleksid olnud. Olgu ka öeldud, et Bideni administratsioon on juba Iisraeli toetanud miljarditega ning Eestile on lääne silmis “eeskujulikkus” ikka auasjaks olnud. Tahaksin öelda kõigile riigikogulastele – ja ma tean, mõni neist seda postitust ka näeb – tõeline Suurus algab sellest, kui meie otsuseid ei määra mitte Hirm, vaid Armastus. Tsiteerin taaskord Gabor Matéd, juudi verd teadlast: “Hirmu ja pinge all meie perspektiiv aheneb ning aju-osa, mis üle võtab, on hirmul/kaitsel põhinev – nn flight or fight – ja nõnda kaotame oma otsmikusagara üle kontrolli, mis on just see osa, mis on võimeline nägema suurt pilti”.

Ja rääkides antisemitismist – kas meie riigikogulased on üldse mõelnud, miks on antisemitism tõusmas kõikjal maailmas? Kas mitte Iisraeli valitsuse sammud – mis on kohati nii läbinähtavad, nii julmad – ei ole ohuks juutidele kogu maailmas? Sest see, mis toimub, on juba kohati nii jabur (see postitus hakkab sarnanema eeposele, kui ma veel pikalt peatuksin ka Iisraeli-poolsetele video- ja fotolavastustele, et üldsust oma ohvrirollis veenda), et tekib tunne – kas mitte sionistlik Iisraeli valitsus ei ole tegelikult kõikse antisemiitlikum rühmitus? Kõigepealt hävitame järjepidevalt üht rahvust ja riiki, vassime ja valetame, loome muudkui endast pilti kui “ohvrist”, seejärel panustame terrorirünnakusse, millega võidame kollektiivse õigustuse ja tunnustuse hävitada veelgi enam – aga kättemaksu ja vägivallaga ei ole võimalik luua rahu! Pool maailma kutsub Iisraeli juba Israhelliks – kas kogu see õud ei saa üks päev õigustama uut holokausti juudi rahva vastu?

See on ka miski, millest on rääkinud väga paljud juudi rabid. Kas teadsite, et tuhanded juudid üle maailma – sh endised sionistid – on Iisraeli riigi ja tegevuse vastu? Miks küll? Või seda, et sajad tuhanded iisraellased on aastaid Netanyahu režiimi vastu protesteerinud? Selle aasta septembris kirjutati mitu avalikku kirja – sh Tel Avivi õpilaste poolt, kes keeldusid IDF’s teenistusest ning ka 3500 Iisraeli akadeemiku, kunstniku, kirjaniku ning endise ametniku poolt Joe Bidenile ja ÜRO kindral-sekretär Antonio Gueterresile, mis puudutas vastuseisu Iisraeli vägivaldse käitumise osas Palestiina rahvaga.

 

MIDA SAAME MEIE TEHA?

Me ei pea olema ajaloolased, kristlased, juudid ega moslemid, et mõista, mis tegelikult toimumas on. Piisab sellest, kui me suudame kas või korraks astuda “teise” kingadesse. Vägivald ei ole vastus. Kui me kutsume üles relvarahule, ei tähenda see seda, et pooldaksime Hamasi. Kui julgeme rääkida ja seista vastu Iisraeli-poolsetele kuritegudele, ei tähenda see, et oleksime juudi-vastased või ei hooliks me juutide kannatustest nii sel kui ka eelmisel sajandil.

“Kus juudid siis elama peaksid” ei õigusta teise rahva täielikku hävitamist – nende kodude ja maa ilmselget röövimist. Eestlastena peaksime ju seda teadma paremini kui keegi teine? Kui ei, siis luba ma küsin: “Kus siis balti-sakslased elama pidanuks?” Kui me väidame (ja väitsin ka mina, kuni ma lõpuks endale ajaloo ja faktid selgeks tegin), et “juudid olid ju seal enne, neil oli õigus tagasi minna”, siis tõsiasi on see, et kõigepealt – nii kaugele kui kirjalikud allikad ulatuvad – oli seal siiski Kaananimaa. Alles tuhande aasta pärast “tekkis” Iisrael. Tänase päevani ei ole arheoloogilisi leide või DNA-proove, mis toetaksid sionistide väidet “nemad olid esimesed”. Vastupidi, kõige värskemad DNA-uuringud on tõestanud, et palestiinlased on otsesed kaanani rahva järeltulijad. Kas pole just see põhjuseks, miks Iisraelis on DNA-testid keelatud? Kindlasti on ka neid juute, kelle juured tõesti sinna ulatuvad, aga kas ei saaks nad nii teada, et on relva tõstnud oma… venna vastu?

Selle asemel, et Iisraeli pimesi toetada, peaksime ennekõike tegema endile selgeks, mis tegelikult on ajaloos toimunud. Teiseks, peaksime võtma kollektiivselt eesmärgiks mitte vigu ja vägivalda korrata. Iisraeli puhul on sellist enesevaatlust muidugi palju palutud – sionistide eesmärk pole kunagi olnud rahu, vaid “kogu Palestiina” ning “eesmärk pühitseb abinõu”. Väikese Eestina ei saa me siinkohal tõesti palju teha – küll aga saame teha kõik selleks, et mitte toetada jätkuvat vägivalda teise väikerahva peal ning mitte minna ajalukku sellisena nagu on kinnistanud end Saksamaa Teise maailmasõja ajal. Me saame tõsta teadlikkust – kas või oma enda rahva seas. Kui palju küll tähendas meile see, et väike Island meid 1991. a tunnustas?! President Lennart Meri ütles 1999. aasta septembris: “Islandil on maailma muutmisel 1991. aastal suurem roll kui jäälõhkujal, kuna Island meenutas kõigile kadunud väärtusi”. Muide, just Island oli esimene Põhjamaade riik, kes tunnustas ka Palestiina iseseisvust.

Ehk sõjatehnika ja miljonite asemel Iisraelile (on ajaküsimus, kui see teema üles tuleb), peaksime ehk panustama hoopis humanitaarabisse? Toit, meditsiin, hügieenitarbed naistele + meeskonnad, kuhu kuuluksid vabatahtlikud arstid (kui keegi üldse julgeb Gazasse Iisraeli pommirahe alla minna – mis muidugi räägiks enda eest), välihospitalid ning vastav tehnika ja päästetöölised, kes on väljaõppinud inimesi rusude alt päästma (nagu need, kes läksid appi peale Türgi maavärinaid) on vähim, mida saaksime teha. Seejuures, ei saadaks me maailmale sõnumit, et me “toetame Hamasi”. Ei, me toetame inimesi ja Elu – naisi ja lapsi, kes on otsesed kannatajad. Samal ajal vaataksin üle, kes on meie kõikse meisterlikumad sõnaseadjad ning laseksin neil meie riiki esindada kui sildade loojat kahe teineteist mittemõistva ühiskonna vahel.

Ja oma vendadele-õdedele, eestimaalastele, tahaksin meelde tuletada, et kuigi me oleme ikka ja jälle kogenud, kuis rahva sõnast ja soovidest üle sõidetakse, ärge löögem käega! Kui me laseme kõigel, mida väärtuslikuks peame – (kollektiivne) vabadus, meie mets, pärimus, inimesed ja külad – minna, sest “ah, mis mina väike inimene siin ikka teha saan”, siis ei muutugi midagi! Oluline on viia end kurssi sellega, mis päriselt toimub ning seista selle eest, mis on õige – üheskoos! Mitte ainult teiste sõdade, teiste vabaduse, vaid ka iseendi põhiõiguste eest.

Ja viimaks – olen avatud tasakaalukale, põhjendatud ja tõenduspõhisele argumentatsioonile. Ütlen ka, et kuna postitus on avalik ja võib jõuda paljudeni, siis ei tolereeri ma oma lehel ei antisemiitlikke ega ka moslemivastaseid kommentaare. Olgu ka öeldud, et ma olen kursis peavoolu narratiiviga, seega enne lööklausete kordamist, palun tutvuda ka Iisraeli ajaloolastega: Ilan Pappé, Benny Morris, Avi Shlaim, Tom Segev, Simha Flapan ning ka lubatud videomaterjaliga:

Film tõest – ja selle väänamisest – ning Iisraeli loomisest aastal 1948 https://www.youtube.com/watch?v=novoSE1rwg4

Minu jaoks kõige enim silmi avanud video Gabor Matéga, keda ka mitmel korral tsiteerisin https://www.youtube.com/watch?v=i0WJM9RfRD8

Siin on ka erakordne intervjuu dr Matéga, kus küsimusi esitavad “lihtsad inimesed”, sh juudid, kes on antud konfliktis otseselt kannatada saanud https://www.youtube.com/watch?app=desktop&v=kGC_UKDhU-s

Noore palestiina neiu Ahed Tamini lugu vangistustest ja elust okupatsiooni all https://www.youtube.com/watch?v=ZjKVpbXRvJo

Film, mis paljastab süstemaatilise julmuse Palestina teismeliste ja laste vastu https://www.youtube.com/watch?app=desktop&v=cvOSv2fGJ5w

Palestiinlaste elust okupatsiooni all, https://www.youtube.com/watch?v=aEdGcej-6D0

Film, mis avab ajalugu ning räägib peamiselt 2018-2019 Gaza rahumeelsetest protestidest, kus Iisrael kasutas mh ka rahvusvaheliselt keelatud relvi tsiviilelanike, sh väga väikeste laste peal https://www.youtube.com/watch?app=desktop&v=HnZSaKYmP2s&rco=1

Kristlaste elust okupatsiooni all https://www.youtube.com/watch?v=pa6igKc1M9s

Intervjuu Roger Watersiga (Pink Floyd) antud teemal https://www.youtube.com/watch?v=oEdNEb8_20o

Riigikogu erakordselt silmakirjalik pressiteade: https://www.riigikogu.ee/komisjonide-teated/valiskomisjon/riigikogu-tegi-avalduse-iisraeli-rahva-ja-riigi-toetuseks/

Netflixis on ka film Farha – see on ainus, mida mina ise ole nimetatutest veel näinud, seega ei julge ma lubada, kui hea see on, kuid tean, et Iisrael on kõvasti tööd teinud, et see Netflixist eemaldataks https://www.youtube.com/watch?v=3STq43E2HcU

Olen jaganud väga paljusid videosid oma isikliku instagrami storydes: https://www.instagram.com/joanhint/ (vt highlight WAR/PEACE – see sai küll mingi hetk täis ning kõige värskem info pole enam pealehel salvestatud)

Kindlasti soovitan Instagramis jälgida ka: @wissamgaza (fotograaf), @eyes__in__ (kõige teadlikum kajastus), @claredalymep (üks väheseid, kes Europarlamendis julgeb antud teemal sõna võtta, Iirimaa), @motaz_azaiza (fotograaf), @wizard_bisan1 (kunstnik), @ahmedeldin (ajakirjanik), @mahmoudhamda (fotograaf), @jenanmatari (poetess), @itsyasmeenalhaj, @d_alec_zeck (mees, kes näeb väga selgelt, aga puudutab lisaks kõiksugu teemasid)

“Consider the possibility – all of you – that the narrative that you have accepted, mainly based on some truths – may contain some truth, but may not be the truth.” – Gabor Maté – ja see kehtib me kõigi puhul 🤍

 

Joan Hint

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt