Foto: Pixabay / stevepb

Meie seas on palju inimesi, kes on piisavalt vanad, et mäletada 2007/2008. aasta finantskriisi. Kuid mitte kõik, kes seda mäletavad, pole sellest kriisist suurt midagi õppinud. Lihtsam on nihutada vastutus isetekitatud katastroofi eest meie leiutatud „turutõrkele”, mis kaitseb meid igasuguse eneserefleksiooni ja enesekriitika vajaduse eest. Kahjuks on sellise õppimise soovimatuse kõrvalmõju see, et me teeme nüüd samu vigu, mis toona, ainult et suuremalt ja agressiivsemalt ning ettenähtavalt hullemate tagajärgedega. Artikkel ilmus väljaandes tichyseinblick.de.

Vaatame korra üle, mis toona juhtus: Clintoni administratsioon, mis oli kantud omaenda pädevusest ja „geniaalsetest“ sotsiaalsetest oskustest, surus 1990. aastate teisel poolel läbi “kogukonna investeeringute seaduse”. Sellega olid USA hüpoteegipangad sunnitud teatud protsendi kinnisvaralaenudest välja andma laenuvõtjatele, kelle krediidivõime ei vastanud tegelikult koduehituslaenule.

Maja igale ameeriklasele!?

Maja igale ameeriklasele! Õilis eesmärk, vähemalt nii arvati tol ajal. Siis võimul olnud rohelistega poleks seda juhtunud, sest nad leidsid hiljuti, et ühepereelamu on niikuinii oma oletatava CO2 jalajälje kurat.

Tegelikult oli see kuritegu mõlema laenulepingu osapoole vastu: pangad pidid andma halva laenu, mida tõenäoliselt tagasi ei saadud ja laenuvõtjad läksid pankrotti. Seda poliitikat kombineeriti pidevalt langevate intressimääradega, et vältida majanduslangusi. See küttis kinnisvaraturu kuumaks, mis tähendas, et halva laenu saanud võlglased ei suutnud endiselt maksta intresse ja tagasimakseid, kuid pangad ei kandnud vara sundmüügist saadud kasumi tõttu kahju. Seega kadus krediidirisk hüpoteeklaenude turult imekombel.