Geiabielu tundub esmapilgul olevat väga tänapäevane idee. Ent 20 aastat tagasi vapustas Yale’i üliõpilane maailma raamatuga, milles ta leiab, et samasooliste abielu oli varases kristlikus kirikus püha ja seda juba keskajal, mida on nimetatud ka pimeduse ajastuks.

John Boswell oli ajaloolane ja tõsiusklik katoliiklane, kes pühendas suure osa oma õpingutest Rooma impeeriumi ja varase kristliku kiriku uurimisele. Süüvides selle ajastu juriidiliste ja kiriklike dokumentide lademesse, avastas ta midagi erakordset. Ta leidis kümneid tõendeid kiriklikest tseremooniatest, milles kaks meest astusid abiellu samade rituaalidega nagu olid kombeks naise ja mehe vahelise abielu sõlmimisel. Samas ei leidnud ta peaaegu ühtegi tõendit lesbiliitudest, mis on arvatavasti kultuuriline artefakt – arhiveeriti ju enamasti vaid meeste tegemisi.

Nende tõendite põhjal andis Boswell 1994. aastal välja raamatu “Same-Sex Unions in Pre-Modern Europe“ (Samasooliste liidud Euroopas enne nüüdisaega). Aasta hiljem suri ta aidsi. Teos avaldati digiraamatuna esimest korda selle aasta juulis ja tekitas kohe tulise sõnasõja, milles avaldas oma nördimust katoliku kirik ja võttis sõna sinisukk Camille Paglia. Arvestades kiriku tänapäevaseid vaateid homoabielule, tundus Boswelli ajalugu pelgalt tema enda soovunelmana.

Unustusehõlmas ajalugu

Ent Boswell alustas oma uurimistööd juba 1970-ndatel ning avaldas 1980 sama vastuolulise teose “Christianity, Social Tolerance, and Homosexuality: Gay People in Western Europe from the Beginning of the Christian Era to the Fourteenth Century“ (Kristlus, ühiskondlik tolerants ja homoseksuaalsus: geid Lääne-Euroopas varakristlusest kuni 14. sajandini). Raamat “Samasooliste liidud“ seletas paljuski lahti seda, mida ta raamatukogudes ja arhiivides algallikaid uurides avastanud oli.

Kuidas on nii, et need abielud on ajaloo jooksul unustatud? Üks lihtne vastus on: kirik raamis sellised mõtted abielust 13. sajandil ümber vaid sigitamise eesmärgil loodud seaduslikuks ühenduseks, jättes homoabielu kiriku ukse taha. Kirikuõpetajad ja -ametnikud töötasid palehigis selle kallal, et seda ajaloo osa unustusehõlma alla suruda ja õigustada oma uut definitsiooni abielust.

Loomulikult on ajalugu keerulisem kui selline mustvalge lähenemine. Boswell väidab, et osa probleemist peitub selles, et me defineerime abielu tolle ajaga võrreldes väga erinevalt. Seetõttu on ajaloolastel 1800 aastat vanu dokumente uurides homoabielu raske ära tunda. Tihti viitavad need dokumendid “vendade“ liitmisele, mis sel ajal võis olla viis kirjeldada samasooliste liitusid, kelle elustiili Vanas-Roomas tolereeriti. Samuti ei põhinenud millenniumi-vanused abielud sigimisel, vaid varajagamisel. Niisiis tähendas “abielu“ mõnikord seksivaba liitu kahe inimese või perekonna vara vahel. Boswell tunnistab, et osa tema leitud dokumente viitavad lihtsalt mitteseksuaalsele liidule kahe mehe varanduse vahel. Kuid mitmed viitasid ka sellisele liidule, mida me tänapäeval geiabielu all tunneme.

Tõendid samasooliste abieluritiaalidest

Õigusteadlane Richard Ante sedastab oma artiklis, et Boswelli raamatut võidakse isegi kasutada geiabielu õigustamise tõendusena, sest selles on tõendusmaterjali, et abielu definitsioon on aja jooksul muutunud. Ta kirjeldab mõnesid Boswelli tõendeid samasooliste rituaalidest.

Matuserituaal, mille läbisid Trooja sõja kangelased Achilleus ja Patroklus oli tegelikult matusetseremoonia mehe ja naise jaoks. Adrianuse ja Antoniuse (Rooma valitsejate) /–/, märtrite Püha Sergiuse ja Bacchuse vahelised suhted sarnanesid kõik heteroseksuaalsele abielule sel ajal. Sergiuse ja Bacchuse ikonograafiat kasutati isegi kristliku kiriku samasooliste pulmatseremoonias.

Kõige veenvam tõend selle kohta, et samasooliste liidud olid abielud, on see, et need sarnanesid vägagi heteroseksuaalsele abielutseremooniale. Kirjandusteadlane Bruce Holsinger kirjeldab Boswelli üksikasjalikke lugusid samasooliste tseremooniatest.

 (Boswell) esitleb kavalalt heteroseksuaalsete ja samasooliste abielusid kui ühte fenomeni, jälgides selle nähtuse kasvu “lihtsatest palvetest“ varasel keskajal kuni keskaja õitseajani 12. sajandil, mis selleks ajaks sisaldas “küünalde põletamist, mõlema osapoole käte asetamist pühakirjale, nende käte ühendamist.. koos preestri rüüga sidumise, sissejuhatava litaania ajal kroonimisega, Meie Isa palvega, armulaua suudlusega ja vahel ka altari ees ringikäimisega“.

Boswell pühendab terve peatüki nende rituaalide võrdlemisele heteroseksuaalsete kombetalitustega, paljastades mitmeid erakordseid sarnasusi nende vahel; mitmes lisas, kokku umbes 100 leheküljel, on ta kogunud kokku näiteid dokumentidest endist (kaasa arvatud heteroseksuaalse pulmatseremoonia rituaale võrdluseks), et “lugejad saaksid ise otsustada,“ nagu ta ütleb. (Boswell tõlgib suurema osa tseremooniatest, et lugejad ei peaks seda ise tegema)

Kas need keskaegsed samasooliste liidud olid sama mis tänapäevased geiabielud? Ilmselt mitte. Keskaja inimesed ei näinud kahe mehe vahel loodud liidus midagi ebatavalist. Abielu ise tähendas tuhandeid aastaid tagasi midagi muud ning sotsiaalsed tabud homoseksuaalsuse vastu ei olnud veel välja kujunenud. Siiski leiame Boswelli töös andmeid institutsioonidest, kus samasoolisi paare austati samasuguste tseremooniatega kui heteroseksuaalseid paare. Kaks meest võisid elada kui “vennad,“ jagades varandust, kodu ja perekonda. Ning jah – nad võisid ka üksteist armastada.

Kuigi Boswell suri enne, kui tema kodumaa hakkas samasooliste liitu lubama, sai ta anda lootust, teades midagi, mida suurem osa inimesi ei teadnud. Ka inimsuhete põhiolemus muutub aja jooksul. Neid, keda täna maapakku saadetakse, võidakse homme ülistada – just nagu üle tuhande aasta tagasi.

Allikad: io9.com, Wikipedia, Boston College Third World Law Journal

Toimetas Meeli Seermaa