Matthew Lee: Valitsused heidutavad ajakirjanikke

22. märts 2013 kell 14:15



leeRT (Russia Today) reporter Gayane Chichyakyan tegi intervjuu USA uudisteagentuuri AP (Associated Press) sihikindla ajakirjaniku Matthew Leega reporterite rollist maailmapoliitikas. Avaldame intervjuu täismahus.

 

Öeldakse, et ajakirjanikel on võim peatada sõda. Miks ei ole see nii olnud viimased 15-20 aastat?

Ma arvan, et üks põhjustest on see, et pole piisavalt ajakirjanikke, kes ajaksid hämavaid valitsusi nurka. Me nägime seda näiteks enne Iraagi sõda, kui Bushi administratsiooni väited ei olnud tõesed. Olid vaid üksikud ajakirjanikud, kellel oli tahtmist või võimalusi neid väiteid kontrollida ning tegelikku tõde välja uurida. Ma arvan, et paljudel juhtudel püüavad valitsused ajakirjanikke heidutada, et nad ei küsiks n-ö raskeid küsimusi.

 

Kas nii tegi ka USA valitsus?

Sellel ajal oli Washingtoni reporteritel väga raske tõeni jõuda. Olid suured tegijad, nagu New York Times ja Washington Post, kelle allikad on väidetavalt laitmatud. Nii et ilmselt oli teiste väljaannete toimetajatel tunne, et kui need suured väljaanded raporteerisid väidetavatele luureandmetele toetudes Saddam Husseini massihävitusrelvadest, on tegemist absoluutse tõega.

Oli liiga vähe reporterid ja organisatsioone, kellel oli piisavalt kahtlusi; kes tundsid vajadust esitada küsimusi ning kaevata välja õiget informatsiooni. Me nägime tulemust. Ma ei arva, et see probleem on ainult USA-s. Ma arvan, et see probleem on üldine. Valitsused teevad, mida tahavad ning ütlevad seda, mis nende arvates kaitseb või kindlustab nende poliitikat.

 

Kui Iisrael ründas eelmisel sügisel palestiinlasi, siis olite teie välisministeeriumis väga karmide sõnadega administratsiooni “vaikivat diplomaatiat” kritiseerimas. Kuid USA pole ju olnud vait – nad toetasid Iisraeli igati, kui sajad palestiinlased surid. Mida enamat tahtsite te nende valitsuse käest kuulda?

See “vaikiv diplomaatia”, millest ma tookord rääkisin, oli ajendatud sellest, et USA keeldus hukka mõistma või selgelt vastama türklaste väidetele, et Iisraeli toimepandud rünnak oli sõjakuritegu. Seda oleks pidanud Iisraeli liitlase ja kaitsjana tegema.

Ma arvan, et USA peab olema järjepidevam. Ma proovisin panna neid välja ütlema, et nad arvavad, et türklased eksivad, kui nad Iisraeli kritiseerivad. USA lõpuks tegi seda kaks päeva hiljem. Sellised asjad juhtuvad, kui sul on üks liitlane – Iisrael ja teine, NATO-liitlane – Türgi, kes on eriarvamusel. Sellist situatsiooni oleme näinud alates Gaza laevastiku ründamisest ja tegu on väga keerulise asjaga.

Mida ma üritan läbi suruda, on liitlasi puudutav järjepidevus või siis selle puudumisele tähelepanu juhtimine.

 

Mille suhtes on ajakirjanikud praegusel ajal kõige kriitilisemad?

Ma arvan, et paljud reporterid ei mõista, kuidas administratsioon õigustab oma mittesekkumist Süürias, kuigi nad tegid seda Liibüas. Ma ei tea, kas küsimus on selles, et need reporterid tahavad administratsiooni sekkumist või mitte.

Liibüas juhtus see, et Gaddafi ähvardas rünnata Benghazit ning see oli administratsiooni ja Euroopa jaoks piisav, et sõjaliselt sekkuda. Süürias on aga situatsioon, kus president Assad on ähvardustele lisaks ka tegutsenud ning ka tapetuid on palju rohkem kui Benghazi puhul kardeti. Ja ikkagi pole sõjalist sekkumist toimunud. See on ka järjepidevuse puudumine.

 

Millest see järjepidevuse puudumine teie arvates tuleb?

See on väga hea küsimus. Reporterite kohustus on minu arvates küsida: kui te tegite midagi ühel puhul, siis miks ei teinud te seda teisel? Tegudeks sundimine pole vajalik.

Igal administratsioonil on oma poliitika ja selle üle otsustavad nad ise. Ma ei võta seisukohta poliitika osas. Ma ei arva, et minu ülesandeks on öelda: “Hei, president Obama, teil pole selles asjas õigus”. Ma arvan, et minu töö on öelda: “Hei, president Obama,” või “Hei, välisministeerium”, “Hei, administratsioon, miks te seda teete?”. Nad võlgnevad inimestele seletuse, mida nad meie nimel teevad. Ja vahel on seda tõepoolest raske neilt välja pinnida, sest 1) poliitika pole järjepidev, 2) neil pole aimugi, mida nad teevad.

Ma arvan, et Araabia kevad üllatas paljusid inimesi. Oli palju segadust, keegi ei teadnud täpselt, mida teha ja see kestab praeguseni. Vaadake, mis toimub Tuneesias, kus lükati valitsejad troonilt. See pidi olema eeskujuks. Neil olid valimised, kõik oli hästi ja nüüd on opositsiooniliider tapetud.

On palju tuntud muret, mis saab Tuneesiast edasi, mis juhtub Liibüaga, eriti pärast USA diplomaatide ründamist Benghazis. Egiptus on suur õhus hõljuv küsimärk. Sõjavägi ütleb, et see riik riskib kokkuvajumisega. Ja ma arvan, et minu kohustus ajakirjanikuna on uurida välja, kuidas täpselt meie valitsus kavatseb nende probleemidega tegeleda. Sest see on väga suur asi.

 

Te ütlesite, et teil on tunne, et administratsioon ei tea, mida nad teevad.

Ma arvan, et paljud inimesed olid üllatunud muutuste kiirusest.

 

Kuidas on lood nüüd?

Tulevikku on väga raske ennustada. Kuid kui sa teed poliitikat, siis pead sellega tegelema. Ma arvan, et administratsioonil ja inimestel, kes vastutavad Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika eest, pole siiani väga head arusaama, mis hakkab juhtuma, kui kümnendeid kestnud autokraatia lõpule jõuab.

 

Ja seda mitte väikese abiga USA poolt, näiteks Liibüas.

Ma ei kasutaks Liibüat näitena, ma kasutaks peamise näitena Egiptust. Nii vabariiklaste kui demokraatide valitsused poputasid aastaid diktaatorit ja autokraati Hosni Mubaraki. Miks? Sest ta tagas stabiilsuse kohas, mis on võib-olla üks suurimaid rahutuste katlaid maailmas. Ja siiski see käik ohverdas Egiptuse inimeste janu demokraatia järele. Nüüd, kus egiptlastel on demokraatia, pole nad kindlad, kuidas see töötab või mida selega teha ning Ameerika valitsus ei oska neid ka aidata.

 

Mida te arvate “vilepuhujate” (lekitajad, pealekaebajad) karmist mahasurumisest?

Mul on sellega probleeme. Ma arvan, et vabas ühikonnasja demokraatias ei saa… 1) ei saa oodata, et inimesed, kes viivad ellu poliitikat, millega nad ei nõustu, oleksid vait. Ja 2) sa ei saa ja sa ei tohiks neid karistada neid siis, kui nad sellest avalikult räägivad. Võib olla, et vilepuhujal pole õigus. Või et tal on endal mõni varjatud põhjus. Kuid mulle ei meeldi idee, et inimesed saavad karistada. Kuigi samal ajal oleks see kaos, kui iga salastatud dokument järsku avalikuks tuleks.

 

Mis puutub mahasurumist, siis millise signaali see ajakirjanikele saadab?

Ma arvan, et see saadab signaali, et valitsusel pole neid vaja. Vaadake näiteks mind. Valitsus ei taha, et ma saaksin infot, mida ma pean vajalikuks, et selgitada Ameerika rahvale mis on teoksil. Nad ei taha leida vaid inimest, kes info mulle andis vaid nad tulevad ka minu järgi. See ajab külmavärinad peale ja ma arvan, et see pole hea.

Pean ütlema, et Ameerika valitsus on üks avatumaid maailmas. See ei ütle muidugi palju, sest nad teevad paljusid varjatud asju Ameerika rahva nimel, millega mõned või isegi paljud ameeriklased ei pruugi nõustuda.

Ma arvan, et on ajakirjaniku kohustus see informatsioon ikkagi hankida, et inimesed võiksid kujundada enda arvamuse, kas selline poliitika on õige.

 

Miks te arvate, et meie administratsioon teeb rohkem sellesuunalist tööd kui teised?

Ma ei tea. Mul pole aimugi. See on natuke üllatav arvestades, et praegune president tuli ametisse öeldes, et ta tahab endale ajaloo läbipaistvaimat administratsiooni ja ometi on mõned asjad, mida see administratsioon teeb, risti vastupidised.

 

 

Allikas: RT

 

Toimetas Maarja Aljas