Vabadusest ja armastusest

5. oktoober 2014 kell 13:46



freedomMinu jaoks on alati olnud iseenesest mõistetav, et südant käskida ei saa. Kui sa armud, siis on see kõige tugevam jõud sinu sees. Mitte miski ega mitte keegi ei saa sind keelata armumast ja armastamast. Ei teised inimesed ega ühiskond. Me võime püüda järgida ühiskonna seatud norme. Aga ükskõik, kui palju maske endale ette tõmbame – süda ei saa keelata, käskida ega sundida. Mida siis teha, kui sinu armastatu on sinuga samast soost? Ükskõik kui palju sa ise ennast selle eest karistad, ükskõik kui palju ühiskond sind selle eest karistab – sa ei saa seda muuta.

 

Olen üsna tavaline heteroseksuaalne tüdruk. Minu elu on lihtne. Kui ma armun, siis on see ühiskonna poolt heaks kiidetud. Kas ma olen kuidagi parem, kui mõned minu head sõbrad, kes armuvad oma sookaaslasse? Kas seksuaalne eelistus määrab inimese “kvaliteedi“?
Minu jaoks mitte. Hindan inimesi paljude kriteeriumite järgi, kuid see, kellesse nad armuvad, ei ole määrav.

Minu viimaseks tööandjaks oli geipaar. Kaks prantslast, kes on koos juba 16 aastat. Nad on mõlemad tõeliselt toredad inimesed ja oma ala vaieldamatud spetsialistid. Nende suhe on nagu iga teine pikka aega koos olnud inimeste suhe. Vahel nad on üksteisest tüdinenud kuid samas tunnevad ja teavad üksteist paremini, kui keegi teine lähedane inimene. Lisaks liidab neid see, et peale 16 aastat kooselu peavad nad mõnel pool maailmas reisides ikka veel teesklema, nagu oleksid nad vaid tuttavad. Mille poolest on nende suhe halvem, et seda peitma peab?

Hiljuti tutvusin ühe meesterahvaga, kes “muutub heteroks“ iga kord, kui perekonda külastab. Ta on neljakümnendates. Iga kord, kui veedab aega nende inimestega, kes peaks olema tema esimene tugivõrgustik, teeskleb ta, et on keegi teine. Ja seda juba aastakümneid. Perekond loodab ikka veel, et ta leiab endale toreda tüdruku ja abiellub. Ta ei julge neile tutvustada oma toredat poiss-sõpra kellega tal ei ole lootustki abielluda… Kas ta otsustaks armastada naist, kui suudaks südant käskida? Ma usun küll. Sest tema elu oleks palju lihtsam, kui perekond ja ühiskond teda toetaksid.

Armastus ja vabadus on lahutamatud. Ilma vabaduseta saab armastusest kohustus ning ilma armastuseta muutub vabadus üksilduseks. Vabadus armastada ja seda tunnistada tervele maailmale on meile kaasasündinud õigus. Olgu see inimene samast soost või vastassoost – kui see armastus on vastastikune, siis peaks olema kõigil võrdne võimalus seda väljendada.

Elu läheb edasi, inimesed muutuvad, ühiskond muutub. Alati on inimesi, kes muutustele vastu seisavad sest uus on hirmutav ja ebaselge. Aga muutused toimuvad sellest hoolimata. Mina toetan kogu hingest selliseid muutusi, mis viivad meid lähemale vabadusele olla meie ise ilma häbi ja süütundeta.

 

Katrin Suik