Süüria nunnade kiri USA pommirünnakute ootuses

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

8. september 2013 kell 16:00



trapistinunnad

Trapistide ordu nunnad Azeiri kloostrist Süürias on kirjutanud avaliku kirja sellest, mida arvavad ja tunnevad nemad USA pommirünnakute ootuses. Eesti keeles avaldas kirjutise veebiväljaanne Meie Kirik.

 

Me vaatame inimesi meie ümber, meie päevilisi, kes kõik on otsekui rabatult seisma jäänud: „Nad on otsustanud meid rünnata!“ Me läksime täna Tartousi… tundsime inimeste viha, abitust, võimetust toimuvat mõista. Inimesed püüavad kõigest hingest normaalselt töötada ja elada. Te võite näha põllumehi oma põlde niisutamas, vanemaid ostmas peagi algava kooli jaoks vihikuid lastele, kes tahaksid hoopis mänguasja või jäätist. Te võite näha vaeseid, palju vaeseid, kes püüavad väheseid sente kokku korjata. Tänavad on täis Süüria „sisepagulasi“, kes on tulnud kõikjalt ainsasse kohta, mis on veel suhteliselt elamisväärne… Te võite näha siinsete küngaste ilu, naeratust inimeste nägudel, armeesse astuva noormehe heatahtlikku pilku, kes annab meile ühtsuse märgina oma taskust peotäie maapähkleid… Ja teile meenub, et nad kavatsevad teid homme pommitada… Lihtsalt niisama. Sest „on aeg midagi ette võtta“, nagu seisab tähtsate meeste avaldustes, kes vaatavad homme teed rüübates televiisorist, kui efektiivne saab nende humanitaarne sekkumine olema…

 

 

Kas nad lasevad meil jälle sisse hingata mürgiseid gaase hoidlatest, mida nad ründavad, et karistada meid gaasi ees, mida oleme juba sisse hinganud?

Inimesed teritavad telerite ees silmi ja kõrvu. Nad ootavad, mida ütleb Obama. Mida ütleb Obama? Kas Nobeli rahupreemia laureaat teeb otsuse tulla meie peale sõjaga? Hoolimata kogu õiglusest, tervest mõistusest, armust, alandlikkusest, tarkusest?

Paavst on kõnelenud, patriarhid ja piiskopid on kõnelenud, loendamatud tunnistajad on kõnelenud, analüütikud ja asjatundlikud inimesed on kõnelenud, isegi režiimi vastased on kõnelenud… Ja siin me nüüd siis ootame, mida ütleb suur Obama. Kui poleks teda, oleks seal keegi teine. Ei, mitte tema pole „suur“, vaid tegelikult on see Vanakuri ise, kes siin nüüd asju ajab.

Probleem on selles, et nii lihtne on pakkuda valesid õilsa käitumise pähe, omaenese kalke huvisid õigluse­nõudmise pähe, esitleda vajadust näida tugevana ja kasutada võimu „moraalse kohusena mitte silmi sulgeda…“

Vaatamata kogu üleilmastumisele ja kõikidele informatsiooni­allikatele näib, et tõendada ei saa midagi. Näib, et pole olemas tõeterakestki. See tähendab, nad ei tahagi teada tõde; kuigi tõde on olemas ja ausad inimesed võivad selle üles leida, kui seda siiralt koos otsitaks, kui neid ei takistaks need, kes seisavad teiste huvide eest.

Midagi on valesti ja see on väga tõsine asi… sest tagajärjed mõjutavad kõikide elanike elu, tungides verre, mis täidab meie tänavaid, meie silmi, meie südameid.

Mis kasu on veel sõnadest? Kõik on hävitatud: riik on hävinud, noorte põlvkonnad hävitatud, lapsed kasvavad üles, relv käes, naised jäävad üksikuks ja satuvad eri liiki vägivalla ohvriks… perekonnad, traditsioonid, kodud, pühakojad, mälestusmärgid, mis jutustavad ajaloost ning säilitavad seda ja ka inimeste juuri… kõik on hävinud.

Nad püüavad tappa lootust, kuid me peame kogu oma jõust seda alles hoidma. Me palume kõiki, kellele läheb korda Süüria (inimkond, tõde…), palvetada… palvetada lakkamatult, kogu südamest ja jõust.

 

Trapistide ordu nunnad Azeiri kloostrist Süürias

 

 

Allikas ja pilt: Meie Kirik

Tõlkis Veiko Vihuri

 

 

Toimetas Meeli Seermaa

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.