Järjejutt: Estonia katastroof, III osa

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

8. mai 2013 kell 12:35



toon_30_146

Telegram avaldab järjejutuna veebisaidil Vanglaplaneet ilmunud loo, mis vaeb parvlaeva Estonia huku tagamaid. Tänases osas jätkatakse lõhkeainete teemat ning peatutakse vastamata küsimustel seoses NATO õppustega “Cooperative Venture 94”: miks kohalikud raadiosidesüsteemid laeva uppumise ajal ei töötanud?

 

3. osa

Videoanalüüsi eksperdid uurisid seejärel ka kaks kuud pärast kaugjuhtimisega liikurroboti (ROV) laskumist – Rockwateri sukeldumise ajal – samast kereosast tehtud videolinte. Pakk oli kadunud, mis osutas, et keegi laevavrakile laskunutest oli selle kõrvaldanud.

Saksa uurijate grupp palkas endise Briti kuningliku mereväe tuukri ning sõjaväe lõhkeainete eksperdi Brian Braidwoodi, kes analüüsis oranži kuupi ja järeldas: „…kahtlane pakk võis olla õhkimisseadeldis, mis sisaldas üks kuni kolm kilogrammi plastlõhkeainet… Niisuguse laengu leidmine visiiri külglukkude lähedalt viitab katsele kahjustada laeva iseäranis haavatavas kohas.“ Ta jätkas: „Millal või kuidas see kuup sinna sattus, seda saab vaid oletada. Tuleb ainult rõhutada, et niisuguse laengu paigaldamiseks ja lõhkamisvalmis seadmiseks kulub kõigest mõni sekund, sest plahvatamishetke saab määrata juba varem. Sihikindel saboteerija võis eesmärgi saavutamiseks paigaldada teisigi laenguid laeva muudesse sama haavatavatesse paikadesse.“

 

Pakpoordi rebendi struktuur oli teistsugune

Ent kõige kõnekam Braidwoodi leitud visuaaltõend oli plahvatuse tume, sünge jälg – metallis haigutav rebenenud servadega auk. Tüürpoordi kahjustusel oli metall paindunud väljapoole nagu lilleõis, pakpoordi rebendi struktuur oli teistsugune.

Näib, et on leitud mosaiigi seni puudunud olulisi tükikesi, mis omavahel kenasti kokku sobivad. Kaks ebaloomulikku mürtsatust, mida vööri pool kuulsid ellujäänud inimesed; tunnistused, et parvlaev peatus äkki ja inimesed kukkusid põrandale või paisati asemelt maha – see juhtus enne laeva kaldumist; vabalt kättesaadavad lõhkeained, Eestis toimunud paljud plahvatused ja seni parvlaevale tehtud pommiähvardused. Üks reisija rääkis, et Estonia kapten Arvo Andresson olevat viimase reisi õhtul jätnud erutatud mulje. Kõik näib klappivat.

 

„Tülikas“ Jutta Rabe

2000. aasta augustis korraldasid ameeriklane Gregg Bemis ja saksa ajakirjanik Jutta Rabe ametliku loata sukeldumise parvlaevale Estonia. See ekspeditsioon vihastas Rootsi võime, kes väitsid, et meeskond olevat rikkunud vaieldavat hauapaiga lepingut.

Sukelduti laevalt One Eagle. Tõhusamat tegutsemist takistas asjaolu, et One Eagle pidi seilama 850 miili Saksamaalt, lähimast riigist, mis ei olnud lepingule alla kirjutanud. One Eagle ei saanud käia igal ööl täiendamas vajalikke varusid nagu gaasid ja kütus.

Laevale sai võtta piiratud hulgal lasti, mis tähendas, et aeg oli kallis. Kahjuks tuli sedagi tarbetult raisata, sest Rootsi valitsus käskis oma flotillil laeva One Eagle sisse piirata ja ahistada. Stockholm saatis pensionil firmajuhi ja keskealise ema vastu, kelle uurimislaev viibis rahvusvahelistes vetes, oma mereväe. Soomlaste saatehävitaja luuras pisut kaugemal, süvendades ähvardust.

Nende heidutavate manöövrite põhjus ei ole selge. Kas nõnda taheti parvlaevale jäänud surnukehasid kaitsta? Stockholmil oli ka tsiviliseerituid ja tõhusamaid vahendeid, millega saanuks inimsäilmete häirimist vältida. Bemis ja Rabe olid juba mitu kuud varem rootslastest vaatlejaid pardale kutsunud. Kindlasti oleks grupp Rootsi teenistuses olevaid bürokraate laeval One Eagle saanud kontrollida tuukrite iga liigutust ja hauarüvetamisest otsekohe ette kanda.

Tuukritel läks korda viia alla gaasilõikurid, millega eraldati vööri vaheseina küljest kaks metallitükki. Need kaks kiiruga lahtikeevitatud metallipala osutusid ainsaks sõltumatute uurijate hangitud konkreetseks tõendiks. Ja see tõend oli vapustav.

Ameerika Ühendriikides palkas Bemis Texases San Antonios tegutseva firma South-West Research Institute, et see analüüsiks tuukrite lõigatud metallitükke. Instituudi aruandes järeldati, et metallis ilmnes kaksikkristalliseerumiseks nimetatud deformatsiooniprotsessi jälgi, mis viitas löökkoormusele, teisisõnu plahvatuse toimele.

Aruanne ei jätnud kaksipidi arvamiseks ruumi. Üks võimalus olnuks küll krüogeenne olukord – näiteks jahutamine temperatuurini miinus 100 kraadi. Kuid laevale ei mõjunud kunagi nii äärmuslik temperatuur. Seega jäi üle üksainus võimalus: „äkiline nihkejõud“, teisisõnu plahvatus.

 

Tõendid pommiteooria kinnituseks

Jutta Rabe viis sama metallitüki näidised Saksamaale ja andis uurimiseks Brandenburgi riiklikule laboratooriumile, kus tehakse Saksa politseile vajalikke analüüse. Laboris tuvastati „iseloomulikke tunnuseid… mis on samased plahvatuse mõjuga“, nõnda on aruandes kirjas.

Hiljem avaldas Brandenburgi laboris töötav doktor Kurt Ziegler Suurbritannia ajalehele The Independent: „Uurimistulemused kinnitavad, et metall on muutunud nii, nagu juhtub suure detonatsioonikiiruse puhul. See viitab lõhkeainele Semtex või Hexa Composite. Niisugune ühend saadab lööklaine otsejoones läbi metalli ja on mõeldud selle purustamiseks.“

Tšehhi Vabariigis toodetav ning maailma paljudele professionaalsetele sõjaväelastele tuttav Semtex on pehme kitjas plastiline aine, mida on ohutu käsitseda. Mustalt turult kergesti hangitavat Semtexit saab suruda lukkude ümber nagu savi, piirates mõju soovitava alaga. Plahvatuse tekitamiseks on vaja süütekapslit või juppi detoneerivat nööri. Bemise mäletamist mööda paigutati samasugust vormitavat plastlõhkeainet Lusitania vraki veovõllide ümber, et eemaldada tuukritele ohtlikud sõukruvid.

Brandenburgi labori sõnaselge otsus andis pommiteooriale uue kinnituse. Metallurgiauuringutel rakendatakse rangeid teadusmeetodeid – tegemist ei ole oletusega, vaid mõõtmiste ja analüüsidega.

Oletame, et õnnetus juhtus nõnda, nagu kirjeldas komisjon. Tohutu suured lained rebisid visiiri küljest, seejuures purunesid mitmed metall-lukud ja muud kinnitused. Kas metalli vägivaldne käristamine võib põhjustada plahvatusega sarnanevat füüsikalist toimet? Metallurgialaborite uurijate veendumuse kohaselt pole see võimalik.

„On olemas mehaanilised jõud ja plahvatusjõud,“ selgitas Bemis. „Mehaanilised jõud on kaksikkristalliseerumise tekitamiseks liiga nõrgad, küll aga põhjustavad seda plahvatusjõud. See on oluline erinevus, sest kõigis kolmes laboris tuvastati metallis kaksikkristalliseerumist. Seetõttu ei selgita teooria, nagu oleks visiir laevavöörist ära väänatud, mingil viisil vaheseina piirkonnas tuvastatud plahvatusjälgi.“

Ehkki juba kaks laborit oli plahvatusjõudude ilminguid uurinud, ei piirdunud Rabe saadud teabega. Ta viis metallifragmente Saksamaal Clausthal-Zellerfeldi uurimisasutusse. Sealses aruandes nenditi, et metall „oli pragunemise (deformatsiooni) hetkel kuumenenud 700 kuni 720 kraadi C-ni… Kuna uuritud näidiste deformeerimine ei toimunud katselaboris, siis tuleb järeldada, et materjali murdumise põhjustas plahvatus või mingi mürsk.“

Saksa televisiooniprogrammi Der Spiegle arvates tuli ilmsiks sensatsiooniline lugu: 20. sajandi rahuaja Euroopa ühe kohutavama katastroofi põhjustas sabotaažiakt.

Täiendava kinnituse saamiseks viis Der Spiegali juhatus metalliproovi neljandasse laborisse, seekord valitsuse alluvuses tegutsevasse Berliini materjalide uurimise föderaalinstituuti BAM. See oli viimane kontrollimine. Juba oli kolm laborit analüüsinud Estonialt pärit metalliproove ja tuvastanud plahvatusjõu toime. Neljas andnuks lõpliku kinnituse.

 

BAM ei kinnitanud plahvatuse-teooriat

Ent BAM kasutas teistsugust meetodit. Selle asemel, et toetuda ainult laevavrakilt võetud metalli analüüsimisele, katsetas BAM samasugust värsket metalli, mida oli kasutatud Estonia ehitamisel. Uurijad rakendasid mitmesugusel viisil plahvatusjõude. Seejärel võrreldi neid proove Estonialt saadud metallifragmentidega. Nende järelduse kohaselt ei kinnitanud Estonialt võetud näidised plahvatust.

Peale selle avaldas BAM, et metallfragmentide struktuurimuutused olid pinnapealsed ning neid põhjustas haavlijuga, millega laevatehase tootmisprotsessis metalli kalestati ja roostet eemaldati.

Haavlijoaga metallikalestamine on põhimõtteliselt sama mis liivapritsiga puhastamine; enne metalli värvimist töödeldakse selle pinda kiiresti sööstvate osakestega. Bemis selgitas, et haavlijuga oleks mõjutanud ainult metalli pealispinda. Tõenäoliselt ei oleks see põhjustanud struktuurimuutusi sügaval metalli sisemuses, „just see muutis eksperdid valvsaks ja viis järeldusele, et põhjus peitus plahvatuses“. Southwesti labori eksperti pani imestama see mõtegi, et haavlijuga võinuks põhjustada nii sügavaid struktuurimuutusi.

Lisandus veel üks detail, 1980. aastal Estonia ehitanud Meyeri laevatehas otsis vanad dokumendid välja ja avastas, et Estonia terast ei olnud kunagi haavlijoaga kalestatud.

 

NATO „Cooperative Venture 94“

Üks vastamata küsimus seostub NATO õppustega „Cooperative Venture 94“, mille käigus koondati Skagerraki piirkonda „rahutagamise ja humanitaarsete eesmärkidega otsimis- ning päästeoperatsioonide“ harjutamiseks neljateistkümne riigi merejõude. Miks ei kuulnud hädasignaali ka harjutama tulnud NATO sideüksused? Miks neid appi ei kutsutud? Suurel väekoondisel, kus oli kümneid laevu, lennukeid ja koptereid, tarvitsenuks ainult Lõuna-Rootsi vastaskalda poole suunduda.

Kas seal oli erivarustusega päästekoptereid või muid õhusõidukeid, mis oleksid saanud hädalisi aidata? Ellujäänud, kes kummuli paatides või laevariismetel jääkülmas vees hulpides alajahtumisest ei surnud, ootasid päästmist neli kuni kuus tundi. NATO otsimis- ja päästmisüksused ning varustus oleksid võinud päästa nii mõnegi elu. Lennuks poleks kulunud täit tundigi. Miks nad ei vastanud hädakutsungitele? Mis juhtus?

 

Väljalülitatud raadioside

Õnnetuse ajal katkes kogu Läänemere põhjaosas side. Kui kaks lähedal viibinud Soome laeva, Mariella ja Europa, kuulsid Estonia appikutsesignaali ja püüdsid oma raadiojaama kaudu teatada sellest Soome päästekeskusele VHF 16. Hädakutsungite kanalil ei vastanud neile keegi. Nad lülitusid ümber kanalile 2182, mis katab kogu Läänemerd. Taas ei mingit vastust. Lõpuks võeti mobiiltelefonid, otsiti maismaal paiknevad päästekeskuste numbrid ja helistati neile.

Küllaltki lähedal Peterburis asuvas Venemaa Riiklikus Merepääste Koordineerimiskeskuses valitses samuti vaikus. Nimetatud keskus oli ühenduses mitme USA ja Vene satelliidiga, mis võtavad vastu hädamajakate signaale ja edastavad hättasattunud laeva täpsed koordinaadid. Edastamissatelliitide kogum COPSAS-SARSAT teatab andmed päästetööde koordineerimiskeskusesse.

Aga satelliidid ei fikseerinud midagi, sest Estonia hädasignaalide poid EPIRB olid kõigi teadaolevate reeglite kiuste välja lülitatud. Õnnetuse ajal edastati Soome lõunarannikult ilmselt mingi signaal, mis blokeeris kogu raadioside.

Sakslasest uurija Werner Hummel teatas, et tema grupi käsutuses olevate dokumentide järgi katkes kogu selle regiooni telefonivõrgustiku toimimine just hetkel, kui seda kõige rohkem vajati. Rikkeaeg oli tõesti hämmastav KOKKULANGEVUS. Telefonifirma tunnistas, et kogu raadioühenduste võrk oli teadmata põhjusel rivist väljas öösel ajavahemikul 1.03 kuni 1.58 – just Estonia hättasattumise ajast kuni tema radariekraanilt kadumise hetkeni.

Teine sidemüsteerium oli Venemaa Suursaarelt saadetud pidev raadiosignaal. Komisjoni soomlasest liige, raadioside ekspert kontradmiral Heimo Matti Iivonen uskus, et Suursaare signaal blokeeris rahvusvaheliste hädakutsungite edastamiseks määratud VHF 16. kanali.

Regionaalsete sidesüsteemide üheaegne ulatuslik häiritus just sel ajal, kui parvlaev uppus, lubab arvata, et mängus olid militaar- või luureteenistused. Kas hädakutsung blokeeriti sihilikult? Kui nõnda, siis miks?

Järgneb

 

Allikas: Vanglaplaneet

Foto: ovimagazine.com

Vaata ka: laevaarhitekt Anders Björkmani veebileht, Helje Kaskeli veebileht, Raske tee tõeni

 

Toimetas Ksenia Kask