Foto: youtube.com

Niipea kui poliitikutest saavad ministrid, hakkavad nad rääkima mingis omas, tavainimesele arusaamatus keeles. Ettevõtjatega ühise keele leidmine käib valitsusel üle jõu,“ tõdes Rakvere Aqva Spa tegevjuht Roman Kusma riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Inimeste ja Eesti ettevõtete toimetulekust tänastes kriisides” arutelul.

„Kuidas peaksid ettevõtjad mõistma seda, kui eelmise aasta septembri alguses esinedes ütles majandusminister, et mis ettevõtetel viga, nemad võivad kõrgema elektrihinna ju oma toote hinna sisse kirjutada,“ küsis Kusma. „Jutt käis peaasjalikult kodumaise toiduainetööstuse olukorrast lahvatanud energiakriisi valguses. Mitte suvaline inimene tänavalt, vaid valitsuse majandusminister ütles, et ettevõtetel on energiakriisis lihtne.“ Selle asemel, et otsida lahendusi inflatsiooni leevendamiseks, oli majandusministri sõnum ettevõtjatele umbes selline, et visake aga rahumeeli inflatsioonikatlasse õli juurde ja tõstke hindu nii palju, kui tahate. Kui lõpuks keegi teie kallist toodet enam ei osta, no siis pole midagi teha, siis tuleb uksed kinni panna. „Ma ei uskunud oma kõrvu, aga nii see paraku oli.“

Roman Kusma täispikk kõne:

“Austatud riigikogu esimees ja kõik saalis viibijad!

Minu nimi on Roman Kusma, olen ettevõtja ning olen iseenda tööandjaks olnud 30 aastat. Kõik need teadlikult elatud aastad on minu koduks olnud Rakvere. Oma energia olen suunanud kodukandi arengusse ja vast kõige tuntum ettevõte, mille loomisel ja ülesehitamisel osalenud olen, on Aqva spaa.

Täna aga ei tulnud ma siia,  riigi tähtsaimasse saali ja kõnepulti rääkima iseenda saavutustest. Täna tõi mind siia mure. Mure Eestimaa inimeste ja ettevõtete pärast.

Viimased kolm aastat oleme elanud pidevas kriisis ja muredest puudust pole olnud meel kellelgi. Need kolm ääriselt keerulist aastat on viinud inimeste närvid viimse piirini ja pannud ettevõtete jätkusuutlikkuse proovile. Siinkohal ma ei peatu pikemalt koroonakriisil, mis pani korvamatu põntsu inimeste vaimsele tervisele ning surus paljud ettevõtted, sealhulgas terve meelelahutus-ja turismisektori põlvili maha, millest paljud pole siiamaani toibunud.

Kui jätta kõrvale geopoliitilika, siis täna on meie kõigi ühine mure energia hind ja sellega kasnev inflatsioon.

Universaalteenus, mida riik täna pakub, on ajutise meetmena natuke riske maandanud, kuid sellega ei tohi leppida ja harjuda, et nüüd ongi normaalne, et elektri eest 200 eurot megavattunni eest küsitakse.

Minu arust on üks suur mure on ka see, et nagu poliitikutest saavad ministrid, siis nad hakavad rääkima mingis omas, tavainimestele arusaamatus keeles. Kui pensionäridega ja viimasel ajal eriti õpetajatega suhtlemisel on poliitikud leidnud kerge tee, mis on pensionide ja palga tõusu lubamine, siis ettevõtjatega ühise keele leidmine käib valitsusel tihti üle jõu.

Kuidas peaksid ettevõtjad mõistma seda, kui eelmise aasta septembri alguses A stuudios esinedes, ütles majandusminister, et mis ettevõttetetel viga, nemad võivad kõrgema elektrihinna ju toote hinna sisse kirjutada. Jutt käis siis peaasjalikult kodumaise toiduainetetööstuse olukorrast lahvatanud energiakriisi valguses.

Mitte suvaline inimene tänavalt, vaid Eesti vabariigi valitsuse majandusministrer ütles, et ettevõtetel on energiakriisis lihtne. Lisaks ütles ta seda olukorras, kus Eesti infltsioon oli tõusnud euroala kõrgeimaks, ulatudes  24%-ni.  Selle asemel, et otsida lahendusi inflatsiooni leevendamiseks oli majandusministri sõnum ettevõtjatele  umbes selline, et visake aga rahumeeli inflatsioonikatlasse õli juurde ja tõstke hindu nii palju, kui tahate. Kui lõpuks keegi teie kallist toodet enam ei osta, no siis poel midagi teha, siis tuleb uksed kinni panna. Lihtne ja loogilene, kas pole.

Ma ei uskunud oma kõrvu, aga nii see paraku oli. Kas sellel, eriti ettevõtjaid solvaval, arrogantsel ja tõsiselt rumalal väljaütlemisel oli ka mingi tagajärg? Kas minister kaalus oma kohatu suu pruukimise pärast ametist tagasi astumist või vähemalt vabandas ta selle totra väljaütlemise pärast? Loomulikult mitte! Eesti valitsuse liikmetel ei ole kombeks vabandada ega võtta vastutust oma tegude ja väljaütlemiste pärast.

Täiesti mõistetamatus kõnepruugis suhtles hiljuti valitsus Paldiski LNG terminaali rajajatega. Kas teie saite millestki aru? Mina küll mitte. Kord räägiti, et kes esimesena terminali valmis ehitab, see selle ka saab, siiis, et soomlastel on seda rohkem vaja. Kokkuvõttes võib äelda, et räägiti ikka korralikus pudikeeles.

Samuti rääkis, vähemalt mulle, arusaamatus keeles meie peamister, kui ta põhjendas kõrgeid elektrihindu sellega, et me oleme sõjas. Selle peale ei saa jätta küsimata, kas me sõdime Euroopa Liiduga või, sest just Euroopa Liit on kehtestanud meile ulmelise CO2 maksu, mis meie elektriarveid põhjendamatult tõstab. Ei ole mulle arusaadavas keeles keegi suutnud ka ära seletada, kuidas tekib CO2 hind.

Järjest rohkem ja rohkem räägitakse rohepöördest. Keskkonnahoid ja planeedi säästmine tervikuna on asi, millele peavd suurt tähelepanu pöörama kõik, aga ka siin ei ole keegi inimkeeli lahti seletanud, kuidas kõrge CO 2 hind globalset soojenemist pidurdab, kui elktrit võib toota põletades ükskõik mida, kas või kummikuid.

Aga tundub, et see ei ole kaugeltki kõik. Kellegile kuskil tundub, et me elame liiga hästi. Mõni päev tagasi lugesin uudistest, et Euroopa Liidu tasumel on kokku lepitud ja loodud uus CO 2 maksustamise süsteem ETS2, mis kohustab ka kütusemüüjaid CO2 kvoote ostma. See tähendab, et meile lajatatakse taas uue kütuse ja toasooja hindade tõusuga, mis tähendab ka seda, et uus inflatsioonilaine on tulekul.

Siinkohal tahaks küsida, kes on tegelik kasusaaja Euroopa Liidu kõrgest CO2 maksust. Kindlasti ei ole need eurooplased ja Euroopa Liidus tegutsevad ettevõtted. Elektritootjad teenivad sellega hiigelkasumeid, aga elanikkond vaesub valguskiirusel.  

Kui me räägime konkurentsist rahvusvahelisel turul, siis tänu Euroopa Liidu innovatiivsele CO2 maksule on kõik Euroopa firmad sattunud tohutult ebavõrdsesse konkurentsi näiteks võrreldes Hiina ettevõtetega ja vägisi jääb  mulje, et meile kehtestatud CO 2 maks teenib eelkõige Hiina, USA ja kõigi teiste tööstusmaade huve, väljaarvatud Euroopa Liidu liikmesriigid.

Kui rääkida globaalsest CO2 emissioonist arvude keeles, siis  pea kolmandiku kogu maailmas emiteeritavast süsihappegaasist paisatakse õhku Hiinas ja Aasias tervikuna on CO2 emissioon üle 50% ülemaailmsest CO2 toodangust .

Terves Euroopa Liidus emiteeritud süsihappegaasi kogus jääb 8-9% juurde. Eestis osakaal on kuskil 0,05%

Kui nüüd kas või kõik Euroopa Liidu ettevõtted kinni panna ja sellega CO 2 emissioon nulli viia, siis ei muuda see planeedi tervist kuigivõrd, küll aga viib selline tegevus Euroopa pankrotti ja hähitaks kõik, mis on sajandite vältel loodud..

Muuseas, Eesti on alates 90ndate algusest vähendanud CO2 emissiooni poole vōrra. Nüüd ütleb Eoroopa Liit, et pange oma põlevkivi elektritootmine üldse kinni ja me anname teile selle eest 350 miljonit eurot. Ma saaks aru, kui pakutaks 350 miljonit eurot aastas ja  20 aastat jutti, aga loobuda oma enda energiaturvalisusest sellise kommiraha eest?  NO kuulge!!!. See oleks ikka ülim kuritegu oma enda rahva vastu ja ma loodan, et mitte ükski valitsus sellist sammu ei astu.

Suurim müsteerium Euroopa Liidus on täna ilmselt institutsioon nimega Nord Pool, mida helliatavalt ka  elektribörsiks nimetavad.

Mis keeles selles asutuses räägitakse, jääb enamikele mõistatuseks.

Kui ühte kübarasse voolab hüdroelektrijaamadest elektrit omahinnaga 1,5 eurot, tuuleparkidest 2 eurot, aatomijaamadest 25 eurot ja põlevkivi  jaamadest 30 eurot megavattunni eest ja siis samast kübarast välja tõmmata nelja tuhandene hinnalipik. See on šedööver. David Copperfieldil on veel palju õppida. Tervet riiki rööviti päise päeva ajal, aga kuritegu isegi ei fikseeritud. Valitsus rääkis selle peale jällegi vaid neile arusaadavas keeles, et see ongi normaalne, et me oleme liiga kaua odavat elektrit nautinud.

Eesti Energiast, mis peaks olema meie kõigi energiaturvalisuse garantii, on selles tuules tänaseks saanud pesuehtne liigkasuvõtja. Kui sms laenu võtmist saad sa vältida, siis elektriarve saamisest pääsu pole

Valimised on ukse ees ja nagu öeldakse, nüüd hakab tulema lubadusi nagu Vändrast saelaudu ja hakkme kuulma ka igasugu veidrusi.

Üks viimase aja veidramaid lubadusi, mis ühe poliitilise jõu poolt välja hõisati, tuli Eesti 200 poolt. Ega ma tegelikult eriti ei imesta, et selline asi just nendelt välja potsatas, sest eelmiste valimiste eel Hobujaama trammipeatuse jagamine venelaste ja eestlaste poolteks näitab, et selles erakonnas ajuhiiglastest puudust ei ole.

Nimelt ütles Eesti 200 esindaja see kord, et nende põhiline eesmärk riigikokku pääsemieks on see, et ära hoida EKRE valitsusse saamine. Mitte see ei ole nende põhiline siht, et ise valitsusse pääseda ja midagigi ära teha, vaid et EKRE valitsusest eemale hoidmine on nende südameasi.

No siis oleks võinud erakonna  nimi olla ju Reform 200, oleks kõigil asi selge, ei peaks eraldi oma programmi seletamagi.

Kas te olete kuulnud, et keegi asutaks ettevõtte selleks, et teine firma pankrotti ajada. See on ju otsene pahatahtlikkus. Mitte, et luua uusi väärtusi või kas või lihtsalt raha teenida, aga selleks, et teisele käru keerata. Või noh, mis siin imestada, see ju puht eestlaslik.

Aga energiakriis on ka siin ruumis. Jah, lambid teil siin põlevad ja suhteliselt soe on ka, aga õhk on siin paks ja pinget täis. Negatiisvust tunnetab siin rohkem kui positiivset energiat.

Vabariigi Valitsus ja Riigikogu peaksid olema oma rahvale suunanäitajaks igas mõttes, ka selles osas, kuidas olla inimlik, kuidas omavahel suhelda, kuidas üksteist toetada, kuidas ajada Eesti asja.

See aga, mis meieni, ehk rahvani, siit mäe otsast jõuab, on üks lakkamatu kraaklemine.

Soovin, et siin ruumis oleks vähem vihkamist ja rohkem armastust, vähem ärapanemist ja rohkem koostööd.

Millal te viimati kõik omavahel kallistasite?  

Kas te üksteisele siiraid komplimente ka teete või väljendate oma „tänu“ kolleegile ainult siis, kui silmakirjalikult tänate ebamugava küsimuse esitajat.

Mina ootan teilt eeskujuks olemist igas asjas, näiteks võiks Vabariigi Valitsus ja Riigikogu  eeloleval septembri kuul kollktiivselt liituda kampaaniaga „Septembis ei joo“ , rääkimata, et keegu alkoholi joobes autorooli istuks. Mokatubakast võiksite ka loobuda no vähemalt septembris.

Muutused algavad ju siit! Tahame või mitte, aga meie riik algab riigikogust, sest teid on siia valinud Eestimaa inimesed. 

Soovin teile positiivset ja kainet meelt Eesti elu edasi viimisel.

Aitäh, et kuulasite.”

(Riigikogu istung, 26. jaanuar 2023)

Video allikas: youtube.com

Tekst: Roman Kusma

Toimetas Anneli Roots