Toomas Kümmel Telegramile: “Liiga vähe on käsitletud Eesti pankade rolli VEB fondi skandaalis”

1. veebruar 2013 kell 11:13



kymmel

Eile külastas Telegrami kontorit vabakutseline ajakirjanik Toomas Kümmel, kes on olnud ajakirjandusele üks peamisi infoallikaid kurikuulsal VEB fondi teemal. Rääkisime Toomasega lisaks VEB fondile ka teistest rahalistest ämbritest, millega Eesti riik eelarve kaudu seotud on.

 

Kuidas sai alguse sinu huvi VEB fondi vastu?
See algas aastal 2000, kui tollane Äripäeva ajakirjanik Andres Reimer rääkis, et tal on venekeelsed kontaktid, kellel on dokumente, mis näitavad suure portsu raha kadumist külmutatud arvelt. Mulle tundus see väga suure uudisena ja väga kummaliselt vajus see ära. Sealt ma jätkasingi.

Tol hetkel tundus täiesti mõistusevastane, et ära on kadunud 420 miljonit krooni ja inimesed, kes on kõrged pangaametnikud, vastavad lihtsatele küsimustele lollustega.

Ja edasi kirjutasin 2004. aastal sellest raamatu. Minu jaoks olid selles raamatus juba küllalt olulised küsimused. Ei reageerinud ei KAPO, ei prokuratuur, ei muud ametid ja pangaonud ajasid ikka sama lolli juttu edasi nagu seni.

 

Kas proovisid raamatu tarvis pankureid intervjueerida?
Jah, proovisin saada vastuseid Kraftilt. Mitu kuud justkui anti lubadusi, aga lõpus ei tulnud sellest midagi välja. Nii kui jutuks tuleb VEB fond, siis teatud inimestel ilmub kummaline läige silmisse, pilk pöördub maha, keha vajub 20 cm lühemaks ja lahkutakse kiirustades.

 

Sinu suhtlus Kallase, Krafti ja teiste VEB fondi skandaaliga seotud inimestega on endiselt ühepoolne?
Null, ikka väldivad. Kallas näitab otseselt Krafti peale, et tema kirjutas alla ning Kraft väidab, et tema ilma ülemuste teadmata ei teinud midagi. Ja ongi surnud ring.

Tegin kunagi Kraftile ja nüüd Kallasele ettepaneku, et teeme avaliku väitluse – kindlasti mõni telejaam oleks huvitatud. Aga noh, nad on ju parajad argpüksid.

Ma arvan, et tõde selgub kiiremini, kui selgitada välja rahade liikumine, et kuhu need summad välja jõudsid. Ja riigikogu komisjonil oleks reaalselt see võimalus olemas.

Teisalt seab see skandaal ka Rootsi pangad kehva valgusesse ja ma ei usu, et nad selle üle eriti õnnelikud oleksid. See arve, mille kaudu rahade liikumised toimusid, kuulub täna ju SEB Pangale.

 

See on ilmselt ka teema, mida on seni kõige vähem puudutatud – Eesti kommertspankade osa kõnealuses tehingus.
Just. Ma arvan, et nende osa selles on määrav: peremees on see, kelle taskus on rahakott. VEB tehingutega seotud arve kuulus Põhja-Eesti pangale ning kui Ühispank selle panga endaga liitis, sai arve ka nende omaks. Ja praegu on selle omanikuks SEB.

Ilma sinu teadmata ju keegi teine sinu arvega seotud tehinguid sooritada ei saa – ligipääs arvele on ainult selle omanikul. Kui nüüd lihtsustatult seletada.

Omal ajal püüdsin Ühispangalt saada kommentaari ja vastus oli null. Samuti küsitlesin Vene panka, kus see arve külmutatud oli ja korra isegi sain jutule, kui neil 1990-ndate lõpus segaduste aeg oli, aga nüüd on samamoodi vastus null.

 

Miks sealne pank seda teemat vältima peaks?
Nemad teavad, kust ja kellele raha liikus ning nende andmete põhjal saavad eriteenistused sundida inimesi tegema tegusid, mida nad võib-olla vabatahtlikult teha ei tahaks. Selle pärast on Eesti huvides tõde selles loos välja selgitada.

Kui kõik teavad, mis tegelikult juhtus, ei ole see enam saladus ja need inimesed ei ole enam šantažeeritavad.

 

Oletame, et Eesti Panga uueks presidendiks oleks saanud hoopis reformar Jürgen Ligi. Kas siis oleksime teises olukorras?
Praegu hakkavadki inimesed mõistma, et Eesti Panga juhtimist hoiti kogu aeg ühe kamba sisesena, Hansson oli tegelikult nii-öelda tööõnnetus. Kui Ligi oleks saanud presidendiks, siis olen 100% kindel, et seda auditit ei oleks teostatud.

 

Mida arvad teistest põnevatest rahavoogudest, mis on seotud meie riigiaga. Võtame näiteks Eesti Energia tohutu investeeringu Jordaaniasse, mis tehti riigieelarvest – spekuleeritakse, et praeguseks on see kandnud juba vähemalt 100 miljonit dollarit kahjumit. Kusagile pidi see raha ju reaalselt kaduma?
Eesti Energia puhul ma isegi arvan seda, et tegu ei ole mitte lihtlabase skeemitamisega, vaid puhta rumalusega. Oleme panustanud äriprojekti, mis on juba sündinud surnult. Sellest projektist on ju eelnevalt loobunud juba palju suuremad tegijad kui Eesti Energia.

Lisaks saame siin rääkida ka riigisisestest investeeringutest. Probleemiks on Auvere õlitehas, mis seisab, sest tehnoloogia ei sobi. Kui palju me peame sinna veel raha matma? Aga sellest ei julge keegi midagi rääkida.

 

Ilmselt rääkima peaks, sest tegu on ju riigiettevõttega, mille investeeringuid rahastatakse tihti riigieelarvest.
Muidugi peaks, aga nad ütlevad, riigiettevõte on sama nagu iga teine äri, ainult et omanikuks on riik. Ma siiski arvan, et see on natuke teistmoodi – need investeeringud on siiski tehtud maksumaksja raha eest.

Indiviidi puhul, kui inimene satub hätta, nõutakse temalt mitmekordselt välja iga pisikene sent. Riigile aga lubatakse suurt laristamist ja keegi ei vastuta selle eest. Meie riigis lokkab totaalne vastutamatus.

Demokraatlikus riigis peaks olema nii, et kõik on seaduse ees võrdsed, mitte nii, et ühed on võrdsemad. See on juba natukene orwellilik ja ma ei taha sellises riigis elada. Aga ma tahan, et minu lapsed elaksid ikkagi Eestis ja sellepärast on vaja siin kord majja saada.

 

 

Mariann Joonas