Naftatipp – kui enesestmõistetav kaob

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

25. juuni 2013 kell 11:17



“Iga harjumatu teadmine siin maailmas peab läbima kolm etappi. Alguses peetakse seda täiesti naeruväärseks. Teises etapis püütakse seda vihaselt vaidlustada. Kolmandas etapis võetakse see kõigi poolt omaks, nagu iga teine täiesti enesestmõistetav tõsiasi.“ – Arthur Schopenhauer

 

Raha kaotab väärtust, elatustase langeb, demokraatia on muutunud farsiks, inimeste meelepaha kasvab – eelnev iseloomustab meie karmi reaalsust. Ometi ei loobuta müstilisest majanduskasvu-idüllist, lootus jääb. Vähemalt riigimeedia peab säärast nooti hoidma. Üldjuhul otsitakse negatiivse nähtuse põhjustajaks kindel süüdlane, mille kallal pingsalt kuid tulemuseta tegeleda. Lähis-Ida kriis põhjustab illegaalset immigratsiooni, pankade vastutustundetu laenamine põhjustas majanduskriisi, globaliseerumine põhjustab rassivaenu jms. Kuid mida ütleksite, kui väita, et enamuse praegustest globaalsetest probleemidest tekitab üks kindel nähtus – musta kulla vähenemine?

See võib täitsa nii olla.

Praegune “heaoluühiskond” baseerub naftal. Sisuliselt ei ole võimalik leida meie elukeskkonnas eset, mis ei oleks tehtud kas otseselt naftast või naftat kasutades. Tumeda olluse edulugu peitub tema ideaalsetes keemilistes omadustes. (Täpsustuseks: nafta ja naftasaadused on erineva süsivesinikkoostisega vedelikud.) Tegemist on äärmiselt kõrge energiasisaldusega maavaraga – teiste fossiilkütustega võrreldes ei ole tal vastast. Kõigele lisaks on tegemist vedela energiakandjaga, mistõttu on seda lihtne transportida.

Võrdluseks – mõne tuntuma energiakandja keskmine energiasisaldus kaaluühiku kohta:

  • toornafta 46 MJ/kg
  • kivisüsi ehk mustsüsi 24 MJ/kg
  • vanapaber 19 MJ/kg
  • kuiv küttepuit 18 MJ/kg
  • ligniit ehk pruunsüsi 14 MJ/kg
  • kuivatatud lehma- ja kaamelisõnnik 13 MJ/kg
  • energiarikkaimad põlevkivideposiidid (sh Eestis) 11 MJ/kg
  • segaprügi 7 MJ/kg
  • põlevkivideposiidid maailma keskmisena 5 MJ/kg

 

energiasisaldus

Joonis 1: Energiasisaldus illustreerivalt

 

Energiasaagis (ingl Energy Return on Energy Invested, EROEI) näitab, kui palju energiat tuleb esmalt kulutada, et energiaallikast üldse energiat kätte saada. 1930-ndatel sai näiteks iga kulutatud energiaühiku vastu maapõuest kätte naftakoguse, mille energiasisaldus oli esialgsest 30 korda suurem. See tähendas, et nafta energiasaagis oli 30:1; mõnes Louisiana puurkaevus aga koguni 100:1, kuna naftat ei pidanud isegi pumpama – see pressis end ise maapõuest välja.

Praeguseks on nafta keskmine energiasaagis langenud tasemele 8:1 ja see langeb veelgi, kuna uued maardlad on üha keerukamates kohtades ja nende kasutuselevõtt kulutab üha rohkem energiat. Ometi on ka selline energiasaagis palju parem kui mitmetel alternatiividel.

Tänaseks on USA-st saanud maailma suurim naftaimportija, kes 306 miljoni elanikuga tarvitab ära 25 protsenti kogu maailmas toodetavast naftast. Aasia kiirelt arenev majandus kasutab ära teise 25 protsenti. Hiina ja India tarbimine on nõudluse kasvu suurimaiks mootoreiks. Jääk, 50 protsenti, jaguneb Ameerika, Euroopa, Lähis-Ida, Austraalia ja Aafrika vahel.

 

nafta_tarbimine

Joonis 2: Nafta tarbimine riigiti

 

CIA faktiraamatu alusel on suurimad naftavarud järgnevatel riikidel:

  1. Saudi Araabia
  2. Venetsueela
  3. Kanada
  4. Iraan
  5. Iraak
  6. Kuveit
  7. Araabia Ühendemiraadid
  8. Venemaa
  9. Liibüa
  10. Nigeeria

 

EA letterhead 1.0

Illustratsioon 1: Riikide suurus muudetud vastavalt naftavarudele

 

Oleme mustast kullast äärmiselt sõltuvad. Võtame kas või meie baasvajaduse – toidu. XX sajandi keskel sai põllumajandus järsult hoo sisse. Ka see areng rajanes naftatööstusel. Tänu naftal ja gaasil põhinevatele väetistele, fungitsiididele, pestitsiididele, põlluharimistehnikale jms on põllumaad igal aastal kasutuses ja annavad varasemast mitu korda rohkem saaki. See on ka põhjuseks, miks on planeedi rahvaarv saanud ületada 7 miljardi piiri. Säärast populatsiooni plahvatust loodusest üldjuhul ei esine, ainult suletud süsteemis. Näiteks bakterid, kes paljunevad seni, kui on ressurssi.

Kuid priiskamine ei saa kesta igavesti. Silmapiiril on oht, mida asjatundjad nimetavad naftatipuks (ka naftatootmise tipuks, ingl peak oil)

Naftatipu all peetakse silmas hetke, mil globaalne naftatootmine jõuab oma maksimaalse võimaliku mahuni, naftatoodangus on saavutatud maksimaalne tase. Pärast seda hakkab maht langema ja vahe nafta kättesaadavuse ning nõudluse vahel kiirenevalt kasvama. Fenomeni tuntakse ka Hubberti tipu nime all, kuna just Ameerika geoloog Marion King Hubbert oli esimene, kes karmi tõsiasja avalikkuse ette tõi. Tegemist oli naftafirma Shell geoloogiakonsultandiga ja aasta oli 1956, kui ta ennustas Ameerika Ühendriikide naftatoodangu lage 1970. aastaks ja maailma naftatippu umbes aastaks 2006.

 

nafta_tipp_graafik

Joonis 3: nn Hubberti tipp

 

Loomulikult keelduti sellist stsenaariumi tõsiselt võtmast ning sisuliselt naerdi Hubberti mõttekäik välja.

Naftavarude avastamine tipnes maailmas 1964. aastal ja hoolimata olulistest tehnoloogilistest edasiminekutest ei ole uute varude avastamise kiirus ja ulatus kasvanud. Siinkohal on tähtis märkida, et jutt ei käi nafta täielikust lõppemisest. Hinnanguliselt oleme kogu maailmas leiduvatest naftavarudest alles poole ära kasutanud – 90 miljonit aastat tagasi tekkinud kahest triljonist barrelist umbes triljoni jagu. Kui meil on esimese triljoni kulutamine võtnud aega 150 aastat, siis võib eeldada, et allesjäänud varude realiseerimise lõpuni on veel vähemalt paari põlvkonna jagu aega. Ja kindlasti jääb midagi maapõue ka alles, sest kõige sügavamaid maardlaid ei ole energeetiliselt tasuv õngitseda.

 

nafta_toodang_avastused

Joonis 4: Uute maardlate avastamine ja toodang

 

Tegelik probleem on selles, et odav nafta hakkab otsa saama. Odav nii rahalises kui energeetilises mõttes. Maapinnale lähemal paiknevad kergesti kättesaadavad naftavarud on suures osas juba üles leitud ja ammendatud. Naftafirmad otsivad pruunikat ollust nüüd aina keerulisematest kohtadest nagu Arktika, Antarktika ja ookeanisügavused. Neis paikades nafta puurimine toob kaasa aga erakordselt keerulisi tehnilisi probleeme ja suurt energiakulu. Oleme piltlikult öeldes alumistelt okstelt kõik õunad ära noppinud ja nüüd peame üha enam pingutama, et ka ülemiste okste küljest ubinad kätte saada. Nii allesjäänud varude kvaliteet kui kättesaadavus on languses ja see on tuntav.

Üldiselt arvatakse, et naftatipp on kas juba möödas või kohe-kohe kätte jõudmas. Mõningad prognoosid:

  • Iraani rahvusliku naftakompanii vanemekspert kinnitab naftatipu ajaks aastaid 2006-2007.
  • Investeerimispankur ja naftatööstus Simmons pakub naftatipu ajaks aastaid 2007-2009.
  • Deffeyes, Hubbert’i teooria arendaja, pakub, et naftatipp saabus enne 2009. aastat.
  • Naftageoloog Campbell kinnitab, et naftatipp saabus umbes 2010. aastal.
  • Maailma energeetikanõukogu, WEC (rajatud 1924. aastal), prognoosib naftatipuks 2010 või hiljem.
  • Hiina naftatööstuse juht Xiongqi, väitis naftatipuks aastat 2012.
  • Naftat eksportivate riikide organisatsioon OPEC väidab aga, et naftatipu teooria on absurd ja et nafta ei saa kunagi otsa.
Statistiliste andmete järgi saabus naftatipp 2005. aastal. Kui varem tõusis maailma naftatootmine keskmiselt ca 1,5% igal aastal, siis vaatamata nõudluse kasvule ei ole alates 2005. aastast enam tootmist kasvatada suudetud ja keskmine päevatoodang on jäänud kõikuma 73 -74 miljoni barreli piiresse.
Samal ajal nõuab ühiskond arenguks energiat üha kasvavas tempos, sest progress saab toimuda vaid energiasisendite mahu kasvu tingimustes. 2005. aastal tehtud prognooside kohaselt peaks globaalse majanduskasvu jätkumiseks maailma energiatarbimine tõusma aastaks 2030 vähemalt 50% võrra, kusjuures arengumaade osa selles tõusus oleks 85%.1798. aastal avaldas Suurbritannia demograaf ja majandusteadlane Thomas Malthus kirjatüki “Essee rahvastiku printsiibist”, millega kirjutas end teadusajalukku. Loomulikult on akadeemikul nii pooldajaid kui ka oponente, kuid 200 aasta tagune prognoos peab paika. Tsitaat: “Kui võtta maailma rahvaarvuks ükskõik milline arv, kasvaks inimtõu arvukus tempos — 1, 2, 4, 8, 16, 32, 64, 128, 256, 512 jne, ning elatusvahendid nõnda — 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10 jne. Kahe ning veerandi sajandi pärast oleks rahvaarvu suhe elatusvahenditega 512 10-le; kolme sajandi pärast 4096 13-le ja kahe tuhande aasta pärast oleks erinevus peaaegu väljaarvutamatu. Maakera tootlikkusele ei seata mingeid piire.“

Utreeritud näitena tooksin välja katseklaasi näite. Oletame, et meil on katseklaas (meie planeet), kuhu pannakse üks bakter (inimene). Stabiilse kasvu korral saab ühest bakterist kaks, kahest neli, neljast kaheksa jne. Oletagem, et bakteri poolestusaeg — kahekordistumise periood — on 1 minut. Oletagem, et kell 11.00 asetame me oma katseklaasi ühe bakteri ja tunni aja parast, kell 12.00, näeme, et katseklaas on täis. Tähelepanuväärne oleks siin küsimus — millal oli meie katseklaas pooleni täidetud? Õige vastus on kell 11.59, sest meie bakterid kahekordistavad oma arvukust kord igas minutis. Teine tähelepanuväärne küsimus oleks: millal on aru saada, et katseklaasis on ruum otsa lõppemas? Umbes kell 11.59 oli sellest läinud 50%; kell 11.58 25%; 11.57 12,5% ja 11.56 6,3%. Kell 11.55, ehk ainult viis minutit enne lõppu, oli ressurssidest ära kasutatud vaid 3,1%!

 

Seni, kuni inimkond ei ole suutnud avastada mõnd vähemalt samaväärset energiaallikat kui praegune toornafta, ootavad meid ees suured muutused nii elulaadis, väärtushinnangutes kui ka tõekspidamistes. 20. sajandi lõpul loodeti suuresti tuumaenergiale. Täna on maailmas üle 400 tuumaelektrijaama, mis toodavad kokku umbes 17% kogu maailma elektrienergiast ehk ca 5% kogu maailma energiatarbest. Teadaolevaist tootmiskõlbulikest uraanivarudest jätkuks neile ca 80 aastaks. Siit me abi ei leia. Uued tuuled ennustavad edu päikeseenergiale, kuid fakt on, et hetkel meil tõsiseltvõetavat alternatiivi pole.

Kellel tekkis huvi probleemi vastu, siis siinne artikkel põhineb suuresti 2012. aastal trükivalgust näinud Kaupo Vipi raamatule Globaalpohmelus.

 

 

Toomas Kask

 

Kasutatud materjalid: Eek, Martin (2011). Naftatipp ja täpp vanaema põllel; Malthus, Thomas (1798). Essee rahvastiku printsiibist. Akadeemia; Vipp, Kaupo (2012). Globaalpohmelus. Eesti: DS Varahaldus OÜ

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt