Enneolematu: nafta hind maailmaturul võib langeda nulli

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

4. aprill 2020 kell 17:26



CNN raporteerib, et maailmaturu naftahind võib esmakordselt ajaloos lähitulevikus langeda nulli. Anomaalne olukord on tingitud asjaoludest mida pole varem koos esinenud. Koroonaviiruse poolt põhjustatud maailma lennunduse seisak, autoliikluse drastiline langus ja tehaste jõude seismine on langetanud maailmaturu naftanõudlust 30% võrra. Naftatootmine pole aga nõudluse rekordilise langusega proportsionaalselt kahanenud, vaid on liikunud vastassuunaliselt ning on Saudi-Araabia ja Venemaa vahelise (maailma suurimad naftaeksportöörid) mõõduvõtu tõttu igasugust turgude loogikat eirates rekordkõrgel tasemel, kajastab Tavid.ee uudised.

 

Esmakordselt alates 1998. aastast on maailm jõudmas olukorrani, kus rafineerimistehaste, naftahoidlate ja tankerite hoiustamise kapatsiteet on ammendumas ning maailmas pole füüsiliselt ruumi kus ületoodetud musta kulda hoiustada. Moment mil antud olukord saabub, on hetkeks mil naftahinnad langevad läbi põranda. Mõningate vähelevinud naftasegude hinnad on juba praeguseks langenud alla nulli, kuna naftatootjatel pole oma produkti kuskil hoiustada, olles sunnitud maksma peale, et kliendid toote ära ostaksid. Wyomingu toornafta pakkumine on langenud tasemele miinus 19 senti barrelist.

Globaalse naftahinna etaloniks olev brenti toorbafta indeks jääb tõenäoliselt plussi kuna see hinnastatakse saarel, kus on laialdased hoiustamise võimalused. Maailma olulisuselt teise etalonindeksi WTI (West-Texas Intermediate) puhul ei ole anormaalsete turutingimuste jätkudes negatiivsed naftahinnad juba lähitulevikus võimatud.

Anormaalse olukorra jätkudes on oodata USA naftatootmise langust kuni 5 miljoni barreli võrra päevas (umbes 25-30% kogu USA naftatootmisest). Ekspertide hinnangul tähendaks kokkuvarisenud naftahindade tõttu oluliselt kokkutõmbuv naftatootmine kaugemas tulevikus musta kulla hindade suurt kasvu, kuna nõudlus taastuks oluliselt kiiremini kui tootmine.

Kokku varisenud naftahinnad valmistavad kõvasti muret Washingtonis, mis üritab venelasi ja saudisid hindade vabalanguse vältimiseks läbirääkima keelitada.

 

Kommenteerib TAVIDi peaanalüütik Adrian Bachmann

Hetkel maailma energeetikaturgudel aset leidev on pretsedenditu. Mitte kunagi varem ei ole esinenud olukorda kus rekordmadal nõudlus eksisteerib paralleelselt rekordkõrge pakkumisega. Maailma naftaturge valitsevad peamiselt kolm riiki – USA, Saudi-Araabia ja Venemaa, kelle läbirääkimistest oodatakse lähiajal läbimurret hindade normaliseerimisel.

 


Maailma suurimad naftatootjad 2019

 

Kolme maailma naftatootmist domineeriva riigi geoökonoomilised ja geopoliitilised profiilid ja huvid on üsna erisugused

USA on viimase kümnendi jooksul viinud läbi suurima revolutsiooni rahvusvahelisel naftaturul, kolmekordistades 2008-2020 perioodil oma tootmist circa 5-6 miljonilt barrelilt päevas 15-20 miljoni barrelini. Kui 15 aastat tagasi ulatus USA naftatootmine vaid pooleni Saudi-Araabia vastavast näitajast, siis tänapäeval on USA poolt ammutatava toornafta hulk pea-aegu sama suur kui Saudi-Araabial ja Venemaal kokku. Mis peamine – Ühendriigid on nüüd võimelised katma kogu oma siseriikliku nõudluse USAs toodetud nafta abil.

Antud fakt omab mitte üksnes ülemaailmse tähtsusega majanduslikku, vaid ka geopoliitilist kaalu, kuna energeetiliselt autonoomsete riikide tegevusvabadus on energiakandjate importijatest mõõtmatult suurem. Sellest tulenevalt on näiteks Jaapani, maailma suuruselt kolmanda majanduse, potentsiaalne geopoliitiline kaal tugevasti piiratud. 90% ulatuses välismaistest energiakandjatest sõltuva majandushiiu võime autonoomselt maailmaareenil manöövreid sooritada on minimaalne vaatamata erakordsele tööstuslik-tehnoloogilisele kapatsiteedile. Sama printsiip pärsib ka Hiina mänguruumi globaalvõimu “suurel malelaual”, kuna maailma suurima tuumaarsenaaliga Venemaalt ei võta jõuga midagi ning teiste naftariikide naftaeksport on eriolukordades kontrollitav maailma ookeane valitseva USA poolt. Kui USA suudab tagada oma naftavajaduse siseriikliku tootmisega 100% ja Venemaa 300% ulatuses, siis peagi USAst maailma suurima naftatarbijana mööduv Hiina suudab oma naftanälga kustutada vaid 25% siseriiklikest ressurssidest.

Muuhulgas on oluline meeles pidada, et Euroopa ja Hiina poolt algatatud fossiilkütustest distantseerumise programm on ajendatud samavõrra geostrateegilise autonoomsuse püüdlustest, kui see on tingitud ökoloogilistest kaalutlustest. Sõltuvus naftast tähendab maailma võimsaimate majandustega riikidele paratamatult ka sõltuvust riikidest kes naftatarneid kontrollivad – sõltuvus on aga geopoliitilise võimutäiuse antitees.

Ameerika naftabuum, mis on teinud riigist kõigest 12 aastaga maailma suurima naftatootja ning langetanud riigi importnafta sõltuvuse 70% pealt 0-5% peale on samavõrra muljetavaldav kui see on haavatav. Tootmise kolmekordistumine on toimunud tervenisti “kildanafta” tõttu, mis kujutab endast nafta kätte saamist mittekonventsionaalse hüdraulilise purustamise teel. Kuna kildanafta tootmine on harilikust naftadrillimisest kordades keerulisem ja kallim, on tegemist rentaabli majandusharuga üksnes juhul kui nafta hind on oluliselt kõrgemal konventsionaalse naftapuurimise tasuvuspunktist. Naftahindade püsiv ülimadal tase tähendaks USA kildanafta sektori pankrotti, kuna selle keskmiseks tasuvuspunktiks hinnatakse hetkel umbes 40 dollarit barrelist.

USA’l on seega kaks peamist põhjust, mis ärgitavad Washingoni saudisid ja venelasi läbirääkimiste laua taha meelitamisel, et vältida naftahinna täielikku kokkuvarisemist. Vahetuks eesmärgiks on triljoni dollari suuruse kildanafta tööstusharu kasumlikuna hoidmine. Sektori pankrot tähendaks sadade tuhandete töökohtade kadu ja kätte võideldud nafta autonoomsuse minetamist. Veelgi kaalukam motiiv tuleneb aga vajadusest hoida (dollaris kaubeldud naftahindade kergitamise abil) üleval rahaturgude nõudlust dollari kui globaalse reservvaluuta järgi. Dollari staatus maailmavaluutana on Ühendriikide majandusliku esimuslikkuse ja kõrgete elustandardite peamiseks alustalaks alates “petrodollari” naftakauplemise süsteemi sisseseadmisest 1970ndatel. Süsteem võimaldab Ühendriikidel maailmas unikaalselt rekordilisi jooksevkonto defitsiite (st. võimet importida rohkem kui eksporditakse) ning tööstuspotentsiaali disproportsionaalse osa suunamist tsiviilotstarbelt militaarvõimsuse üleval hoidmisele.

USA kildanafta sektori pankrotistamine maailmaturu odava naftaga üleujutamise teel oleks seevastu teoreetiliselt nii Venemaa kui Saudi-Araabia huvides. Pole välistatud, et märtsis aset leidnud riikidevaheline dramaatiline tüli maailma avalikkuse ees on poliitiline teater ning tegemist on Moskva ja Riyadhi koordineeritud aktsiooniga jätkata olematu hinnaga nafta pumpamist seni kuni riikide valuutareservid lubavad eksporttulude äralangemist kompenseerida. Tegemist on “destruktiivse hinnastamise” õpikunäitega.

Kui Venemaal on USA kildanafta eduloo lõpetamiseks peamiselt geopoliitilised põhjused, siis Saudi-Araabia eesmärk on peamiselt majanduslik. Kildanafta niši kokkuvarisemine maailmaturgudel eemaldaks umbes 10% kogupakkumisest ning looks eeldused naftahinna pikaajaliseks kasvuks. Plaani ilmne kitsaskoht seisneb mõistagi asjaolus, et naftahindade tõus ei välista tulevikus kildanafta taastulekut, ent Saudi-Araabia ostaks plaani õnnestumise korral nii raha kui aega, mida riik vajab täielikult naftaekspordist sõltuva majanduse diversifitseerimisel.

Erinevate kalkulatsioonide kohaselt lõppeb Pärsia lahe riikide naftarikkus 100USD/barrelist naftahinna korral aastaks 2052 ning 20USD/barrelist juba 2027. IMFi andmete kohaselt muutuvad Lähis-Ida naftariigid (sh. Saudi-Araabia) maailma kapitaliturgude netokreeditoridest netolaenajateks aastaks 2034.

Pikas perspektiivis on USA, Venemaa ja Saudi-Araabia väljavaated ja mänguruum naftahindade manipuleerimisel fundamentaalselt erinevad tulenevalt nende riikide erinevast geostrateegilisest kaalukategooriast.

Ühendriigid on jätkuvalt maailma võimsaim riik, mis on tõsi küll hetkel minetamas oma globaalse hegemooni staatust. See on protsess mis saab koroonapandeemia poolt kiirendatud, ent USA jääb ometi lähitulevikus poliitilis-militaarselt maailma võimsaimaks riigiks ka siis kui selle võime maailma riikide ja rahvaste saatuste üle otsustada on märkimisväärselt kahanenud. Mis peamine – Ühendriigid on vaid üks kahest suurriigist maailmas, millel on küllaldased toorainelised, põllumajanduslikud, ökoloogilised, tehnoloogilised ja administratiivsed ressursid, et tagada teoreetiliselt välismaailmast sõltumatu eksistents väga kõrgel tehnoloogilis-materiaalsel tasemel.

Venemaa on riik, mis omab maailmas kõige suurimaid tooraineressursse, maailma üht suurimat teadlaste ja inseneride kaadrit ning valdab enamikke tootmistehnoloogiaid või vähemasti tehnilist baasi neid ise toota. Tegemist on ainsa riigiga peale USA (maailma suurim tööstusriik Hiina ei ole energeetiliselt ega tooraineliselt autonoomne praeguse elatustaseme juures ning sõltuvus välismaailmast kasvab), mis võib teoreetiliselt eksisteerida autarkiliselt endasse sulgunult tagades siseriiklike ressursside abil oma materiaaltehnilised vajadused. Sellest tulenevalt on Venemaal materiaalne ressurss saada in-extremis olukordades hakkama ka juhul kui naftatulud nulli langevad ning valuuta ja kullareservid on ammendunud. See annab Venemaale naftapoliitika kujundamisel oluliselt suurema mänguruumi kui mis-tahes OPECi liikmesriigil. Peamine piirang ei ole nafta hind ega isegi mitte Vene keskpanga valuuta ja kullareservide tase, vaid pigem venelaste valmidus loobuda riigi strateegilistes huvides läänelikest mugavustest ja välismaistest hüvistest.

Saudi-Araabia on seevastu riik, mille sõltuvus välismaailma materiaaltehnilisest ning tooraine sisendist on pea täielik ning millel puudub igasugune võime naftatulude kokkukuivamise ning valuuta- ja kullareservide ammendumise tingimustes tagada oma populatsiooni materiaalseid vajadusi. Riigil lihtsalt ei eksisteeri piisavalt magevett (merevee desalineerimisvõime sõltub välistehnoloogiast), põllumaad, tooraineid, tootmistehnoloogiaid ega ühtegi tarvilikku ressurssi et hoida 33 miljonilist populatsiooni ülal – veelgi vähem praeguse elustandardi juures. Saudi-Araabia käigud on otsas hetkel mil riigi valuutareservid ammenduvad ning naftaekspordi tulud lakkavad olemast. Vaatamata suurele naftarikkusele saab Saudi-Araabia osa maailmamajanduse elutähtsalt vajalike hüviste ringlusest oluliselt võimsamate riikide armust, olles ultimatiivselt jätkuvalt USA protektoraat.

Ülaltoodud asjaolusid silmas pidades on tõenäoline, et USA, Venemaa ning Saudi-Araabia jõuavad tulevikus tootmismahtude osas kokkuleppele, mis tagab globaalse naftanõudluse taastudes kõiki osapooli vajalikul määral rahuldava hinnataseme.

 

Adrian Bachmann / Tavid.ee

 

Artikkel on avaldatud autori loal. Viimase aja majandusarengute analüüse saab vaadata AS Tavidi majandusuudiste lehelt – https://tavid.ee/category/finantsuudised/

Foto: Sstock

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia.