Globaalpohmelus: kõik teed viivad naftani

11. juuli 2013 kell 15:26



oil-01

Telegram tegi intervjuu Kaupo Vipiga, kes avaldas hiljuti raamatu “Globaalpohmelus“, mis räägib naftatipu fenomenist. Raamat seab kahtluse alla inimkonna tänase eduloo, mida meile laiatarbekultuuri, massimeedia ja neoliberaalse majanduskäsitlusega sisendatakse.

 

Naftatipp kui kokteiliklaas

Naftatipp ehk peak oil (PO) on termin, mida kasutatakse geoloogilise seaduspära kohta, et iga puuraugu või naftamaardla toodang ühe ajaühiku kohta jõuab teatud hetkel oma tipptasemele. Alguses lisandub maardlasse puurkaevusid ja kättesaadav toormekogus kasvab pidevalt. Pärast tipnemist hakkavad aga kättesaadavad kogused pöördumatult langema.

“Tihti arvatakse, et nafta asub nagu mingis tünnis või maa-aluses järves. Tegelikkuses on see urbse pinnase poorides, kust seda ammutatakse. Alguses võib see maast isegi surve all välja paiskuda, aga edasi tuleb asuda seda pinnasepooridest jõuga välja suruma ja üles pumpama,“ selgitab Kaupo Vipp.

Nafta ammutamist võib võrrelda väga suure läbimõõduga, kumera põhjaga ja ääreni jääkuubikuid täis kokteilipokaali tühjendamisega. Kuni pokaali juurde mahub üha rohkem joogikõrtega kokteili imeda soovivaid inimesi, seni kasvab pidevalt ka kokteilihulk, mida pokaalist igal ajahetkel kätte saadakse. Tipphetkedel saavad hea sõõmu isegi need, kes on oma kõrrega pokaali serval, kus jää ja kokteilikiht on õhem. Kui aga joogi tase pokaalis hakkab langema, hakkavad kõigepealt lurisema äärmiste kõrred. Lõpus saab pisut jooki vaid see, kelle kokteilikõrs on pokaali keskel, kõige sügavamas kohas.

Sama põhimõte kehtib iga naftamaardla toodangumahu suhtes: mingil ajahetkel esialgne kasv peatub, jäädes väheks ajaks püsima tipptasemel ehk nn naftatipu platoole. Järgneb toodangumahu pöördumatu langus.

 

Naftatipu seaduspära

1949. aastal tuli firmas Shell töötav USA geoloog King Hubbert selle peale, et kui naftatipu seadus kehtib iga puuraugu ja iga naftamaardla puhul, siis peab see kehtima ka iga riigi, maailmajao ning lõpuks kogu planeedi puhul. Ta oli esimene, kes tegi arvutused, et prognoosida USA ja kogu maailma naftatipu tähtaega. USA jaoks saabus naftatipp 1970. aastal – just nii, nagu Hubbert 1956. aastal ennustas. Lisaks prognoosis ta, et kogu maailm peaks selleni jõudma 50 aasta pärast, see tähendab 2006. aastal.

Vipp ütleb, et uskuda tuleb pigem leidude ja tootmise statistikat, mitte Euroopa ja USA ajakirjanduse kaudu levitatavaid ilustatud ja rahustavaid sõnumeid “pidevast uute maardlate leidmistest“. IEA (rahvusvaheline energiaagentuur – toim.) statistika kohaselt pole juba 2004. aasta lõpust maailma toornafta kogutoodang tõusnud, kuigi varem toimis pidev kasv keskmiselt 2,5 protsenti aastas. Planeedi toodang jõudis 2004. aastal umbes 74 miljardi barreli juures tipuplatoole. Viimase üheksa aasta ponnistustega suudeti see viia 75 miljardi barrelini, mis tähendab, et sisuliselt kasv puudub.

 

Majanduskasv ei saa enam jätkuda

Naftatipp ei tähenda nafta lõppemist. See tähendab, et umbes pool meie planeedil kümnete miljonite aastatega tekkinud naftast on ära kasutatud. Naftatipu platool ei saa tootmismahtude kasv enam jätkuda. Vipi sõnul on aga meie majandus üles ehitatud nii, et sellel on vaid kaks olekut: see kas kasvab või kukub kokku. Et majandus saaks kasvada, peab pidevalt kasvama ka energiasisendite maht. Mittekasvav majandus tähendab finantssüsteemide kinnikiilumist ja globaalset kriisi.

“Kui kütuste tootmise kasumlikkus langeb sinnamaale, et see ei suuda enam toetada infrasüsteeme, tekib alaline finantskriis, mitte enam puhangulise iseloomuga, nagu on 2008. aastast alanu,“ ütleb Vipp. “Selles on naftatipu probleemi põhiolemus, mitte selles, et nafta otsa saab. Nafta ei saa otsa, sest inimene ei kasuta iial ära kogu naftat, mis maa sees on. Mitte kuna ta ei taha, vaid kuna see on tehniliselt ja majanduslikult võimatu,“ selgitab ta.

 

Selget statistikat ei soovita enam avaldada

Kaupo Vipp räägib, et teadmata põhjustel otsustas USA 2008. aastal, et enam pole vaja pidada eraldi statistikat toornafta tootmise kohta. Samasse statistikasse pandi sellest alates kokku nii biodiislid, põlevkiviõlid, naftaliivadest toodetav kütus, bioetanoolid kui ka kõik muu, mis ei sobi toornafta nime alla. Uueks terminiks sai “kõik küttevedelikud“.

Sellise “kokteili“ tootmismahtude statistikas on jätkuvalt võimalik näidata kerget kasvu ning nii võib jätta mulje, et midagi hullu pole juhtunud. Siiski on toornafta tootmistipp selgelt saavutatud. Uute lisanduvate küttevedelike tootmise energeetiline kasutegur on toornaftaga võrreldes üliväike. Aga see tähendab, et igasugune energia muutub kõikjal maailmas järjest kallimaks.

 

Nafta inimeste toidulaual ja rahakotis

“Kõige hullem on see, et ka toit muutub järjest kallimaks,“ ütleb Vipp ning lisab, et seegi on otseselt naftaga seotud. Sisuliselt sööbki inimkond tänapäeval naftat ja maagaasi. Nimelt kasutatakse läänemaailmas iga toidukalori tootmiseks täna umbes kümme kalorit fossiilkütuste energiat. Mida vähem, väiksema energia-kasumlikkusega ja kallimalt naftat kätte saadakse, seda kallimaks läheb paratamatult ka toit ja kõik muud energiahinnad.

Kogu maailma riikide majanduses läheb üle 60% toodangust ekspordiks. See tähendab tohutuid koguseid kaupasid, toormeid ja kõike muud, mida pidevalt üle maailma transportida tuleb. Tarbija jaoks peavad muu hulgas ka transpordikulude kasvu tõttu kõik kaubad paratamatult kallinema.

Majandus on otseselt naftaga seotud, sest kõik tehnilised lahendused, mis inimkond viimase saja aasta jooksul leidnud on, töötavad nafta baasil. Vipp toob üheks näiteks rohelise revolutsiooni, mis tähendas, et põllumaad hakkasid andma mitu korda rohkem saaki. See sai aga toimuda ainult tänu põldudele jõudnud nafta baasil töötavale harimistehnikale ning naftal ja gaasil põhinevatele kunstväetistele.

“Kui fossiilkütuseid tänasesse põllumajandusse piisavalt ei jätkuks, siis tuleks meil minna tagasi kolmevälja süsteemis põllundusele, nagu see oli enne rohelist revolutsiooni. See aga tähendaks, et maailma toidutootmine langeks vähemalt viis korda, mis tooks kaasa üleilmse näljahäda,“ nendib ta.

 

Tänased “uued alternatiivid“ on meie vahepeal maha jäetud vanad sisendid

Naftale on püütud alternatiive leida, kuid seni pole ühtegi asendajat, mis annaks nii hea energia-kasumlikkuse nagu nafta. Nafta kasutuselevõtt oli inimkonnale samasugune hüpe kui küttide ja korilaste üleminek põllumajandusele. Nüüd oleme juba kõik oma tehnoloogiad naftale rajanud, kuid selle enesega läheb kitsaks.

Alternatiividest rääkides toob Vipp näite paljukõneldud “vesinikumajandusest“, mis tema sõnul on hämamine. “Vesiniku energeetiline kasutegur on miinustes. Toodetud vesinikust saab kätte vaid ühe kolmandiku sellest energiast, mis vesiniku tootmiseks ära kulutatakse. Vesinikuauto kasutamine on hullem looduse saastamine kui ükskõik millise fossiilkütuse kasutamine.“

Päikesepatareidest rääkides nendib Vipp, et see 19. sajandi leiutis jäeti kõrvale, kuna saadavale tuli odav nafta. Sama oli lugu elektrituulikutega. “Kõik need tänased “uued alternatiivid“ oleme me juba korra maha jätnud. See on enneolematu pööre inimkonna ajaloos, et oleme sunnitud liikuma tagasi kord juba vähese efektiivsuse tõttu hüljatud energiasisendite juurde.“

“Oleks väga positiivne, kui ilmuks nafta asendajad. Aga neid pole jätkuvalt kuskil näha. Pole tõestust, et tehnoloogiad suudaksid siin imet teha,“ ütleb Vipp. Kui asi läheb nii, nagu aastakümneid tagasi prognoositud, oleks Vipi arvates ühiskondadel aeg valmistuda selleks, et naftaajastu heaolu hakkab kõikjal pöördumatult kaduma.

“Me peaksime vaikselt hakkama pöörduma sõjaeelse perioodi majandusstruktuuride juurde. Vastasel juhul võib majanduskriis muutuda nii sügavaks, et tekib täielik kaos ja laguneb kõigi tööstusriikide ühiskondlik pealisehitus,“ selgitab ta.

 

Kriisiolukord kujuneb meie silme all

See protsess, mida praegu araabia maades, Kreekas, Hispaanias ja mujal maailmas näeme, süveneb ja jõuab mingi hetkel kogu oma jõuga ka meieni. Vipp arvab, et ilmselt hakkame nägema, kuidas riikides tulevad kõigepealt võimule sotsialistid ja seejärel rahvuse või usu pinnal radikaalse kallakuga jõud. Piire asutakse sulgema ja püütakse üle minna oma riigi vajadusi ise rahuldavale tootmisele tööstuses ning põllumajanduses.

Kõik riiklikud struktuurid hakkavad kriisi süvenedes siiski paratamatult lagunema. Vipp selgitab, et tegelikult näeme juba praegu vaikselt seda olukorda kujunemas. “Isegi politseibrigaadidel pole piisavalt kütust, et kõikjal vajalik korrakaitse tagada. Kõiki struktuure on järjest kokku tõmmatud, alustades tuletõrjest ja kiirabist – kõigist, kes muu hulgas vajavad palju energiat, seega järjest rohkem raha,“ räägib ta ja lisab, et nüüd ollakse sunnitud kokku hoidma näiteks koolide ja omavalitsuste puhul. Lõpuks tekib aga olukord, kus riigid ei suuda oma territooriumi enam hädavajalike haldusmeetmetega katta.

 

Võidumehed tulevikus

Praeguste arusaamade järgi tähendab naftatipp, et kogu senine majandusmudel lakkab toimimast. Inimestel oleks tark muretseda oma seljataguse pärast. Kardetavasti saabub kümmekonna aasta jooksul umbes sama olukord, nagu see oli suurte sõdade ajal. Inimesed valguvad linnadest maale, sest seal on veel toitu ja vähemalt elementaarsedki elutingimused.

Esmatähtis on Vipi sõnul see, et taastataks toimivad kogukonnad. Võiks tekkida inimeste seltskonnad, kes üksteist toetavad, kui asi tõesti kriitiliseks läheb. “Edukas kogukonnas peaks kindlasti olemas olema näiteks arst, siis keegi, kes tunneb ja teab kõike tööriistadest, inimene, kes tunneb põhjalikult relvi ja lahingustrateegiaid, taimekasvatust, jahipidamist, ehitust ja nii edasi,“ ütleb Vipp.

“Võidumehed on tulevikus need, kes suudavad omale ise toitu toota ja need, kes suudavad ehitada süsteeme, mis on võimelised kohapealsest toormest energiat tootma, nagu näiteks puugaasil töötav mootor või elektrigeneraator,“ ütleb Vipp.

 

Stinne Loo

 

Foto: eordreams.com