Mees kuuleb inimesi enne, kui nad räägivad

11. juuli 2013 kell 12:48



Close-up of a human ear listening to sound waves

Kas oled kunagi vaadanud vana filmi, millel pilt ja heli ei lähe omavahel kokku? Kujuta ette, kui kõik helid sinu ümber jõuaks enne kohale kui pilt. Just selline on ühe mehe reaalsus, kes veidi aega pärast südameoperatsiooni hakkas kogema midagi väga ebatavalist.

 

Kuna tavapäraselt näevad inimesed teiste kõnet või näiteks palli põrkamist samaaegselt, kui nad kuulevad selle heli, siis näib, et nägemine ja kuulmine toimub üheaegselt. Kuid vastavad närvisignaalid ajus liiguvad tegelikult erinevatesse aju osadesse ning nende vastuvõtmine võib toimuda ajaliselt veidi erinevalt. Kuidas see täpselt toimub, on nii neuroteadlaste kui ka filosoofide jaoks kohati alles mõistatus.

Hiljuti avaldatud teaduslik juhtumianalüüs kirjeldab meest, kes kannatab haruldase neuroloogilise sündroomi all: ta kuuleb kõiki helisid enne, kui pilt kohale jõuab. Mees, kelle varjunimi uuringus on PH, kirjeldab olukorda: “Ütlesin tütrele, et elutoa teleka pilt ja heli ei ole sünkroonis. Siis märkasin, et ka köögiteler pole sünkroonis. Alles siis, kui mu tütar vastas ja ka tema hääl ei läinud huulte liikumisega kokku, sain aru, et asi ei ole telekas, vaid minus endas.“

PH näide on esimene dokumenteeritud juhtum, kui inimene kuuleb heli enne, kui tema aju registreerib sellega kaasas käiva huulte liikumise. Tema juhtum on unikaalne võimalus uurida, kuidas meie aju ühildab seda, mida me näeme ja kuuleme. Mees kannatas ägeda perikardiidi all, mis on südant ümbritseva koe põletik. Neuroloogilised probleemid tekkisid pärast algse südameprobleemi ravimist. Aju-uuringud näitavad kahte haiguskollet piirkondades, mida arvatakse mängivat rolli kuulmises, ajastamises ja liikumises. Praegu ei teata, kas need olid seal enne või tulid intensiivraviosakonnas viibimise järel.

 

Häiriv viivitus

Mõne nädala jooksul taipas PH, et mitte ainult teised inimesed ei ole sünkroonist väljas, vaid ta kuuleb ka enda sõnu enne, kui aju registreerib selle, et tema suu liigub. See tundus äärmiselt häiriv ning mees ei olnud kindel, kas viivitus ajalises mõttes veel suureneb. Praegu näib, et see on umbes veerandiku sekundi peale pidama jäänud.

Valgus ja heli liiguvad erineva kiirusega ning selle tõttu jõuavad visuaalsed ja helilised signaalid meie silmadesse ja kõrvadesse veidi erineval ajal. See, kuidas aju neid signaale töötleb, jätab mulje, et need jõuavad kohale üheaegselt, kuid ei ole päris selge, kuidas aju selle saavutab.

 

Palju kellasid

Elliot Freeman Londoni linnaülikoolist (City University London) on koos oma kolleegidega viinud läbi erinevaid huvitavaid uuringuid, et PH seisundit lähemalt tundma õppida. Freeman kirjeldab, et sama tegevus välismaalimas näib aju jaoks toimuvat erinevatel hetkedel. See viitab sellele, et ajus on mitu erinevat “kella“, mitte üks “praegu“. PH puhul on üks või mitu kella oluliselt oma ajast “maha jäänud“. Tõenäoliselt on see “kella mahajäämine“ toimunud liiga kiiresti ja liiga suurel määral, et tema aju saaks seda ignoreerida või sellega kohaneda.

Patsient ise ütleb, et on selle sensoorse ühildamatusega elama õppinud, kuid tunnistab, et lärmakates kohtades või koosolekutel on tal raskusi. Freeman otsib võimalusi, kuidas mehe kuulmisimpulsse aeglustada, et need nägemisimpulssidega kokku läheks, kuid mees ise suhtub olukorda rahulikult: “See ei ole eluohtlik, sa õpid selliste asjadega elama, kui vanemaks jääd. Ma ei eelda, et mu keha töötaks ideaalselt.“

 

 

Allikad: New Scientist, Science Direct

Foto: SuperStock

 

Toimetas Katrin Suik