Sirje Presnal, Anu Saagim ja Mariann Joonas: Foto: ÕL YT ekraanikuva

Möödunud aasta lõpus läks Õhtulehe eetrisse saade “Puuduta mind“, kus Sirje Presnal ja Anu Saagim vestlesid Telegrami peatoimetaja Mariann Joonasega tema lasteraamatust “Kobakäpa raamat ehk vigade tegemise headus (ja teadus)“, mis räägib vigade tegemisest kui loomulikust ja vajalikust elu osast.

Raamat ei sündinud üleöö – selle mõte küpses lausa 12 aastat. Kõik sai alguse sellest, et Mariann hakkas kirja panema oma elu naljakaid äpardusi, mis tundusid koomilised nii talle endale kui ka teistele. Ent peagi sai selgeks, et tegemist ei tule lihtsalt lustaka lugudekogumikuga, vaid millegi sügavama ja tähenduslikumaga, mida peaksid lisaks lastele lugema ka lapsevanemad ja teisedki täiskasvanud.

Raamatu keskne sõnum on lihtne, kuid ühiskonnas sageli unustatud: eksimine on sama loomulik kui õnnestumine. Koolisüsteem õpetab aga pigem vastupidist – viga tähendab halba hinnet, läbikukkumist või häbi. Kuigi ajad on veidi muutunud, püsib surve olla parim, jõuda eliitkooli ja saavutada maksimaalne tulemus. Marianni hinnangul on meil niigi palju stressoreid, mis mõjutavad vaimset tervist, ning vähemalt iseendaga võiksime olla leebemad. Kui inimene suudab oma vigadega rahu teha, suhtub ta ka teistesse suurema empaatiaga.

Raamatut kirjutades süvenes Mariann teadusuuringutesse ning avastas, et vigade roll õppimises on põhjalikult uuritud. Tulemused näitavad, et need, kes julgevad eksida, õpivad sügavamalt ja loovamalt. Perfektsionismi küüsis õppijad kipuvad aga pigem tuupima ja vältima riske. Sama kinnitavad ettevõtjad ja elukogenud inimesed: vigadest õpitakse rohkem kui õnnestumistest. Huvitava faktina toob ta välja, et suur osa Nobeli preemia laureaatidest on tunnistanud, et nende läbimurre sündis tänu eksimusele või “õnnelikule veale“.

Saates arutletakse ka Taani koolide nn 70% reegli üle, kus ideaalsus ei ole eesmärk. Piisav on piisav – lapsed ei pea pidevalt võistlema ega end võrdlema. See loob rahulikuma ja tervema õpikeskkonna.

Isiklikud kogemused annavad teemale erilise sügavuse. Mariann meenutab teise klassi spordipäeva, kus ta sai teada, et “ei oska joosta“. Keegi ei õpetanud teda, kuidas joosta – lihtsalt hinnati. See kogemus tekitas blokeeringu, mis hoidis teda aastaid spordipäevadest eemal. Sirje jagab sarnast lugu, kus kehalise kasvatuse tunnid jätsid pigem häbitunde kui arengukogemuse.

“Kobakäpa“ mõiste valis Mariann teadlikult füüsiliste apsude kaudu lähenemiseks – nende üle on lihtsam naerda ja neid jagada. Füüsiliste äparduste kaudu saab aga tasapisi jõuda sügavamate, emotsionaalsete või eluliste eksimusteni. Just see avab tee julgusele ja eneseaktsepteerimisele.

Oluline osa raamatus on ka andestamisel ja vastutuse võtmisel. Näitena toob Mariann mentor Aivar Hallari loo, kes on oma mineviku eksimuse – vanglakaristuse – ausalt oma eluloo osaks kirjutanud. Ta ei varja seda, vaid on ehitanud sellele uue elu. See on nagu Jaapani kintsugi traditsioon – purunenud nõud parandatakse kullaga, nii et praod muutuvad eseme ilu osaks. Sarnase loo räägib Anu kickbokser Uku Jürjentalist, kes nägi vangistust kui oma elu suurimat õppetundi.

Vigade tegemist kui tabu näeme ühiskonnas ka laiemalt. Poliitikas ei taheta vigu tunnistada, sest see tähendab mainekahju. Sageli öeldakse küll kiiresti “vabandust“, kuid tegelikku vastutust ei järgne. Kui suhtuksime vigadesse loomulikumalt, võiksime ka avalikus ruumis ausamalt öelda: tegime vea, parandame selle.

Vead on osa inimeseks olemisest – ja sageli just need “praod” teevad meid huvitavaks, inimlikuks ja tugevaks. “Kobakäpa raamat“ tuletab meelde, et eksimine ei ole häbiasi, vaid õppimise ja kasvamise loomulik tee. Kui õpime kobakäpaga iseendas sõbraks saama, oskame paremini mõista ka teisi.

Kobakäpa raamatu leiat siit: Pilgrim kirjastuse e-pood, Telegrami e-pood (kui soovid koos pühenduse või autogrammiga)

Vaata ka: Kobakäpa raamat veebis (saada oma kobakäpa lugu!) ja Facebookis

Allikas: Õhtuleht, ÕL Youtube

Toimetas Sander Soomaa