Integratsiooni musternäide – festival Manatargaq

7. august 2013 kell 18:54



IMG_3438

2.4. augustini toimus Võrumaal Kütioru puhkekeskuses festival Manatargaq, mis ühendas endas muusikat, kunsti ja loodusnautlemist. Kohal käinud Telegrami toimetuse esindajad võivad kätt südamele pannes kinnitada, et ilusamat kohta festivali korraldamiseks Eestis annab otsida.

 

Kui reede hilisõhtul festivalile saabudes tundsime kerget segadust (keegi ei teadnud täpselt, mis toimub, ühel laval ei olnud elektrit ja oli üldine amateur hour meeleolu), siis laupäeva hommikuks olime otsustanud, et tegu on kõige lahedama festivaliga üldse ning enne pühapäeva me Kütiorust ei lahku.

 

Festival avati gongimuusikaga.

IMG_3379

IMG_3402

 

Festivalil oli kaks lava, millest üks asus talvel suusakuurordina tegutseva puhkebaasi orus ja teine mäe peal, üksteist need kaks ei seganud. Orus asuva lava ristisime kohe “põrguks”, sest seal käis 24/7 psy-trance’i küte – lisaks oli sealt väga raske taas üles mäkke ronida – ehk siis, kes põrgusse läks, see jäi sinna pikaks ajaks.

Ülemisel laval (“taevas”?) kõlas muusika samuti ööpäev läbi, ent kuna selle helid kostsid ka telklaagriteni, siis öösiti mängis downtempo ning päeval kõik alates dub techno’st ja reggae’st, lõpetades psühhedeelse rokiga.

Kuna me kartsime põrgust mittepääsemist, veetsime enamiku ajast taevalava ees muusikat kuulates, ujudes (lava kõrval oli saun ja järv), päevitades, maitsvat taimetoitu süües ja Kütiorgu avastades. Meeldejäävamateks artistideks olid Soomest pärit DJ Christian Dagobah aka Shishya ja rokibänd Sinai.

 

Öine vaade põrgule ja dekoratsioonid.

IMG_4271

IMG_4262

IMG_4263

IMG_4264

Hommikuti tõusis põrgukatlast auru ehk siis tavaline udu.

IMG_3394

IMG_3434

Päevased vaated.

IMG_4254

IMG_3480

IMG_3440

IMG_3483

 

Väikesi kakskeelseid üritusi tuleks rohkem toetada

Aga nüüd pealkirja juurde – integratsiooni musternäide. Manatargaqil olles tekkis küsimus, kuhu on pandud need miljonid (miljardid?), mis pidanuks aitama integreerida eestlasi ja Eesti venelasi. Ilmselgelt keele (sund)õppimine integratsioonile eriti kaasa ei aita. Selleks, et omavahel suhelda, tuleb võimalikuks teha vahetu suhtlemine ise, mitte kuiv keelenärimine.

Kuna Manatargaqi festivali korraldasid venelased, olid seal eestlased ja venelased pooleks ning tänu ürituse mitte-reklaamimisele said enamus paarisajast pidulisest nägupidi ja paljud ka nimepidi tuttavateks. Eriti vahva oli suhelda venelastega, kellega tavaelus naljalt kokku ei puutuks. Taas kord sai selgeks, et meile sotsiaalse paratamatusena külge jäänud sildistamise komme on ikka ääretult nõme ning dresside ja kilekotiga põrgusse pudelite kaupa vett kaasa tassiv idanaabrite keelt kõneleja võib osutuda maailma sõbralikumaks ja ääretult õrna hingega inimeseks.

Ehk siis Telegram soovitab soojalt omavalitsustel toetada rohkem kakskeelseid (väikesi) muusika ja muid vaba aja üritusi, sest näost näkku suheldes tulevad kunagi koolis pähetuubitud sõnad ka lõpuks meelde.

 

IMG_4249

 

Festivali idee – miks Manatargaq?

Kuidas aga selle fantastilise ürituse idee üldse alguse sai, uurisime festivali korraldajalt Anatoly Cosmogenilt, kes alustuseks selgitas, et ka festivali nimi Manatargaq tuleneb põlisest eesti sõnast manatark – Anatoly sõnul oli nende jaoks oluline, et nimi pärineks mõnest kohalikust murrakust. Sõelale jäi sõna ühest vanimast, Võru murdest pärit manatark, mis tähendab külatarka ehk nõida. Huvitaval kombel sattus festival toimuma just Võrumaale, Kütiorgu.

 

Kuidas sul tuli idee korraldada selline festival?

Tegelikult tuli see idee juba ammu. Välismaal on selliseid üritusi palju, kus oleme ka esinenud ning meilt küsiti, miks Eestis midagi sellist ei toimu.

Siseruumi üritusi oleme korraldanud juba aastaid, 2010. aastal tuli idee korraldada ka välisüritus, leidsime selle jaoks ka koha Võsul, aga see ei toiminud nii hästi, kuna häiris ümberkaudset elanikkonda, eriti just suvitajaid. Kohalikud inimesed olid kusjuures peost huvitatud. Aga ausalt öeldes oli see meie jaoks liiga urbanistlik koht.

Tahtsime, et oleks rohkem ürgset loodust ja lõpuks leidsime Kütioru, mis on üks iidsemaid kohti Eestis. Festival ise ei koosne ainult muusikast, vaid on segu kaasaegsetest kunstidest – muusika, videoinstallatsioonid, dekoratsioonid, toit –, moodustades terviku. Festival on mõeldud linlastele, et nad saaksid välja loodusesse ja õpiksid hoolima keskkonnast ja üksteisest.

Nagu näete, siis siin festivalil ei ole prügi, kõik koristavad enda järelt. Kindlasti on üheks põhjuseks ka see, et siin on selekteeritud publik, mitte massid. Kui siia tuleks liiga palju inimesi, näiteks üle poole tuhande, siis oleks neid raske administreerida ja oleks rohkem stressi.

 

Kas festival on sinu hinnangul korda läinud?

Mul on endal raske hinnata, kuna näen seda seestpoolt. Seda peaks küsima publikult.

 

Kas järgmisel aastal korraldad uue ürituse?

Jah, ma usun küll ja tahaks loota ka, et siin samas kohas.

 

Päikesetõus Kütiorus.

IMG_3412

 

 

Mariann Joonas

 

Fotod: Telegram