Keda toetab maksumaksja tegelikult?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

20. märts 2013 kell 20:33



2009-06-16 - Aulepa tuulepargi avamine (209)

Telegram avaldab Eesti Taastuvenergia Koja juhataja Rene Tammistu arvamusloo, mille ajendiks oli eilses Õhtulehes ilmunud artikkel „Tootjate lobitöö sundis tarbijad juba aastaid maksma taastuvenergia eest ülemäärast raha“. Tammist peab Õhtulehes ilmunud lugu tendentslikuks, juhtides tähelepanu sellele, et avalikus propagandas kasutatakse selliseid meetodeid sageli reaalsetelt probleemidelt tähelepanu kõrvale juhtimiseks.

 

Probleemidest aga Eesti energiamajanduses puudu ei ole. Elektri ja küttehindade järjepidev kasv, massiivne põlevkivienergeetika subsideerimine, Eesti Energia küsitavad investeeringud nii Eestis kui ka väljaspool ja kodukulusid alandada aitavate investeeringute pidurdumine energiamajandusse on vaid väike loetelu probleemidest, millele rahvas õigustatult vastust ootab.

 

Millele kulub maksumaksja raha tegelikult?

Kuivõrd artikli fookus oli subsiidiumitel, siis keskendugem sellele. Allpool olevas graafikus on kajastatud põlevkivienergeetika subsiidiumid võrdluses taastuvallikate subsiidiumitega.

Esiteks. Põlevkivi saamata jäänud ressursitasu moodustab suurima osa subsiidiumist. Selle arvutamiseks on kasutatud Riigikontrolli auditi „Elektritootmise valikud“ lk 38 kasutatud metoodikat. Teiseks, suuruselt järgmiseks allikaks on CO2 subsiidiumid, mille väärtust on Keskkonnaministeerium aastatel 2008-2012 hinnanud 680 miljoni euroni (Keskkonnaministri kiri Majandusministrile 14.02.2012 nr 1-7/861-3). Kolmandaks, 150 miljoni eurone toetus pärineb otse riigieelarvest. Advokaadibüroo Glimstedt eksperthinnang kvalifitseerib selle ebaseaduslikuks riigiabiks. 2013. a on see summa suurenenud 200 miljoni euroni ja 2014. a kavandatakse veelkordset makset 200 miljoni euro ulatuses. Neljandaks, Narva elektrijaamadele põlevkivi ja hakkepuidu koospõletamise eest maksti taastuvenergia tasu  Riigikontrolli arvutuste kohaselt kokku 51,5 miljonit eurot. Viiendaks, põlevkivituha ohutuks tegemiseks on riik Keskkonnaministeeriumi hinnangul juba viidatud kirjas maksnud aga 30 miljonit eurot.

subsiidiumid

Kui panna need summad omavahel võrdlusesse, siis joonistub välja, et subsiidiumite vahe on järjepidevalt olnud ligi kümnekordne põlevkivienergeetika kasuks. Oluline on siinjuures meeles pidada, et põlevkivijaamade väliskulud on siinses arvestuses üldse arvesse võtmata. Nii loetleb juba viidatud Riigikontrolli audit subsiidiumitena ka madalaid keskkonnatasusid, tõdedes, et „vaatamata põlevkivi riiklikus arengukavas plaanitule on energeetikasektoris keskkonnatasud endiselt väiksed“. Üldse on kajastamata aga põlevkivisaaste tervisemõjud ja nende arvestamine elektrihinnas.

/–/

Kuidas edasi?

On ebaõiglane, et taastuvenergia tasu maksmine on jäetud tarbija kanda. Ehkki see tasu moodustab 6% elektriarvest (võrguteenuse osa on 40%, elektrienergia osa 33%, käibemaks 17% ja elektriaktsiis 3%), on tegu siiski põhimõttelise küsimusega energiamajanduse korraldamisest.  Taastuvenergia Koda on teinud korduvalt ettepanekuid taastuvenergia tasu elektriarvelt maha võtmiseks.

Riigil oleks võimalik kasutada taastuvenergia toetamiseks CO2 kvoodi müügist laekuvaid tulusid, mida praegu planeeritakse Narva katelde investeeringuteks. Kogu heitmekaubandus mõte ongi selles, et tehtaks investeeringuid CO2 heitmete vähendamiseks ja seetõttu oleks eesmärgipärane see kvoot just selleks kulutada.

Teiseks, riigipõhiste toetusmehhanismide juurest tuleks liikuda turupõhise energia hinna kujunemise suunas. Kui fossiilsete energiaallikate subsideerimine ära lõpetada ning fossiilsete allikate ning tuumaenergia poolt tekitatavad keskkonnakahjud energiahinnas kajastuks, siis poleks taastuvallikaid subsideerida enam vajagi.

Kokkuvõttes, silmamoondustrikkidega reaalsetelt probleemidelt tähelepanu eemale juhtimine on vana propagandavõte. Selle asemel tuleks aga probleemidega tegeleda. Leian, et inimeste pahameel energiamajanduses toimuva üle on täiesti põhjendatud ning liitun ise ja kutsun teisigi avaldama neljapäeval meelt elektrihinna tõusu vastu.

 

Rene Tammist

 

*Rene Tammist on Eesti energeetikaekspert ja poliitik. Ta on lõpetanud 2001 Tartu Ülikooli, 2004 kaitses magistrikraadi Manchesteri ülikoolis. Ta kirjutab Londoni ülikooli kolledžis doktoritööd Euroopa Liidu energiapoliitikast. 2007–2009 oli ta Eesti Energia nõukogu liige. Töötanud Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni energiapoliitika nõunikuna. Rene Tammist töötab Eesti Taastuvenergia Koja juhatajana.

 

Originaalartiklit saad lugeda siit.

Viidatud Õhtulehe artikli leiad siit.

Vaata ka: “Facebooki meeleavaldajad kutsuvad üles olema 21. märtsil tund aega elektrita”.