Erki Kaikkonen: On aeg ärgata kollektiivsest unenäost, II osa

17. november 2013 kell 12:58



earth_face“Meil on uskumus, et kõik see, mida me ei tea ja ei mõista, ei saa ka eksisteerida. Seda fenomeni nimetatakse kognitiivseks dissonantsiks. Meil on raske leppida sellega, et võib olla, et meie senine arusaamine ei olegi adekvaatne. Kuid kui vaadata ajalooliselt inimese mõistmist ja arusaama elust ning eksistentsist, siis näeme pidevalt enesestmõistetavaid uskumusi, mis on mõnes ajahetkes sedavõrd jagatud uskumused, et keegi ei kahtlegi neis. See, kes julgeb, satub tugeva kriitika või lausa repressioonide ehk sotsiaalse tõrjutuse osaliseks,“ kirjutas Erki Kaikkonen artikli On aeg ärgata kollektiivsest unenäost I osas.

 

Nii on meie reaalsus kollektiivselt üleval hoitav ja loodav unenägu. Ja kellel on julgust ja oskust vaadata, ei ole küsimustki, kas see jagatud kollektiivne unenägu või elu varjutav katteloor on manipuleeritav või mõjutatav. Sest neile, kes soovivad näha, on sotsiaal- kui ka kommunikatsiooniteaduste kaudu nähtav, kuidas see on võimalik. Pigem on küsimus, kes on need inimgrupid, kelle huvides see kollektiivne jutuvestmine toimub. Jutuvestmine, millesse me kõik kaasa haaratud oleme ja milles meile kõigile rollidki välja on jagatud sellest alates, kui siia suurde mängu sündisime ja meid vastavalt kultuurilisele kontekstile rääkima ja käituma kutsuti. Ning juhendati sedagi, milliseid tähendusi, millele ja kuidas omistada.

 

Miks seda nii raske näha on ja isegi selle võimalikkust raske kaaluda?

Sest me samastame end selle kollektiivse kultuurilise mängu rollidega (Nagu Valdur Mikita tõdeb, istub see kultuuriväli meile vaikivalt pähe) ja oleme sügavalt kiindunud oma rolli ja tähendusse selles mängus. Kardame, sest iga muutus on organismile ja seetõttu ka inimesele kriis. See on kriis, kus tuleb ümber hinnata kaardi usaldusväärsus ja luua enesele uus kaart, mis vastab enam tegelikkusele.

Tuleb ümber vaadata viis kuidas ehk milliste strateegiate kaudu me oma vajadusi rahuldame. Sest just läbi nende oleme me kõik selle suure kollektiivse unenäoga seotud. Oma vajaduste rahuldamise seotuse kaudu kultuurimängus nähtavate võimalustega. Me oleme kiindunud kindlatesse strateegiatesse oma vajaduste rahuldamisel. Sest meil ei ole oma uskumuste tõttu võimalik näha teisi võimalusi. Meie vajadused ei ole tegelikult kunagi seotud ühegi konkreetse strateegiaga.

Elu on külluslik, pakkudes lõpututel viisidel kõike, mida vajame. Kuid meie lepime väga kitsa nivooga – lepime vaikimisi ja märkamatult sünnist saati kellegi teise poolt pandud piiridega selle asemel, et õppida neid piire tundma ja muutma, mitte võitluse ja vastandumise kaudu, vaid teadlikkusest tuleneva mõistmise ja kaastunde kaudu kaasmängijatesse. Meil ei õnnestu midagi muuta, kui me teistest ei hooli. Sest nende hirmud hoiavad seda pseudotegelikkust kiivalt koos.

 

Subkultuurid kui kultuuri muutuse agendid, kuid kelle teenistuses?

Teatud mõttes püüabki neid piire avastada ja nihutada iga probleeme tekitav teismeliste põlvkond oma eakaaslastega samastumise ja iseseisvumise perioodil. Selle ilminguks on kultuuri peavoolust erinev subkultuuride fenomen. Kuid globaalse meediatööstuse kaudu harjutatakse kasvavat inimolendit meediat tarbima ja vastavalt tema eakohastele vajadustele söödetakse talle ette õng maitsva söödaassortiiga.

Vähe on neid subkultuurivoole, mis oleksid vabad sellest manipulatsioonist. Enamasti on tegu nende subkultuuridega, mis ühiskonnale selle teatud arengufaasides või siis tervikuna vähe nähtavad on. Nii on sotsiaalsesse ellu lülituva noore inimindiviidi elujõud, teotahe ja unistused mõjutatud tema silme ette maalitavatest subkultuursetest moevooludest, mis rahuldavad tema vajadust uudsuse ja eristumise järele ning teisalt ka samastumise järele.

Ja ongi konks alla neelatud. Koos sellega tuleb maailmapilt, väärtussüsteem ja viis tõlgendada kollektiivset unenägu, ning unistused, mida peetakse enese omaks. Nii võetakse vastu väljapoolt pakutav roll koos rollikäitumisega ja näiline koht, soovist olla keegi, soovist olla vastu võetud.

 

Kas elu ja hariduse mõte on saada kellekski või oled sa keegi juba algusest peale?

Üks suurim illusioon, millesse sünnime, on see, et me justkui peaksime kellekski saama. Kas sa näed kedagi, kui sa vaatad väikest last? Kas sa teadvustad last ootavat ema vaadates, et tema kõhus areneb KEEGI? Just nimelt, me juba oleme läbi oma eksisteerimise KEEGI. On illusioon, et peame saama kellekski. See sunnib meid eemalduma iseendast ja võtma endale rolli kollektiivses unenäos.

Meile pakutakse selle rolliga samastumiseks erinevaid teid, mida nimetame hariduseks ja karjääriks. Enamus meist võib kogeda, et see roll on habras ja väga muutlik. See ei ole just midagi liiga kindlat, millele toetuda. Sellel rollil on elujõudu vaid seni, kuni oled nende keskel, kes sellesse sinu rolli usuvad ja seda vajavad, kuna sinu roll mõtestab ja annab kinnituse ja tähenduse ka teiste inimeste rollidele. Seda kõike illustreerib hästi üks 7-minutiline kaasahaarav lugu:

Everybody’s Free To Wear SUNSCREEN!

 

Kui aga sattud mõneks päevaks loodusesse, kus inimesed kui ühed looduse subjektid puuduvad, siis võid kogeda, mis tunne on olla ja saada iga hetkega vabamaks sellest kollektiivsest unenäost. Kuulates neid helisid, mis sinu ümber, ja tundes neid tundmusi, mis sinus ärkavad seda ümbritsevat ilu kogedes.

Inimesed, kes veedavad palju aega looduses ja ei lasku liigselt mugavustsooni, on ka märksa vabamad nägemaks seda kollektiivse jutuvestmise kaudu loodavat unenägu ja loori meie teadvuse ees. Neid prille, mida me enamasti oma nina peal ei tunne.

 

Muutuse ja vabaduse esmased eeldused

Kollektiivne muutus saab alata edukalt vaid meist enestest. Meil on vaja võtta vastutus viisi eest, kuidas kasutame oma mõistust, kuidas tõlgendame, mõtleme ja anname tähendusi. Meil on vaja esmalt jõuda iseendani ja arendada võimet näha end väljapool neid kollektiivse unenäo rolle. Alles siis tunneme vabadust, sest tunneme ja näeme end selgemalt.

Me ei saa olla vabad, kui me ei ole teadlikud enda ümber toimuvast. Vaba saab olla millegi suhtes ja selle teadvustamine annab ka vabaduse valida. Sest me ei saa valida seda, mida me ei näe, ja nii kaua, kui me ei näe muud valikut, samastame me end oma kollektiivse unenäo minaga.

Leida on vaja see, kes meis näeb seda und, see, kes vaatab, mõtleb, tunneb, ütleb ja vaikib. See on see osa meist, mille kohta teadus oskab väga vähe öelda, sest ta ei allu teaduseks nimetatava mängu ja jutuvestmise piiridesse. Mõned nimetavad seda teadvuseks ning tõdevad, et see on kõige vähem uuritud aspekt, sest seda on üsna võimatu meile tuntud vahenditega mõõta. Kuid kogemus teadvusest on loogilis-filosoofilise mõttemängu kaudu äratuntav.

 

Kuidas siis ikkagi saab üldse midagi muuta?

Nagu ütleb ühiskonnateaduste emeriitprofessor Ülo Vooglaid: “Ühtki probleemi ei saa muuta sellel tasandil kus see ilmneb.“ Ei saa juba selle pärast, et probleem on vastuolu meis eneses. Saab teadvustada selle vastuolu ilmnemise funktsionaalseid põhjuseid ning mõjutada selle ilmnemise tegureid. Niisamuti on vaja ka mõista, et probleemid ei asu meist väljapool, vaid ainuüksi meie sees.

Probleem on samuti mäng meie sisemises virtuaalsuses. Probleem on tegelikkuse ja ootuspärase vastuolu. Nii, nagu iga hinnang ei kirjelda tegelikkust (kuigi see kollektiivselt antavate hinnangute puhul nii näib), vaid iga hinnang kirjeldab hinnanguandjat ennast, tema mõtteis toimuvat. Mõtteis toimuv aga kirjeldab seda, kuidas läheb sel inimesel kui mõistus-keha-vaim organismil ning mida ta tunneb ja vajab.

Soovin kõigile head ärkamist sellest unenäost. Tasub silmas pidada, et muutus ei sünni üleöö ja see ei toimu püüdes muuta jõuga ja süüdistamisega seda, mis on nähtav vastuoluna, vaid teadlikkuse ja mõistmise kaudu sellest, millest on vastuolu tingitud ja kuidas see meid puudutab.

Kõige olulisem on saavutada teadlikkus enesest kui unenägijast. Ning pidada silmas, et elu meie ümber on heatahtlik ja põhimõtteliselt on unenäos kõik võimalik. Vahel me lihtsalt ei oska välja astuda nn halvast unenäost, mõistmata oma osa selles. Osad nimetavad seda unenägu ka Western Dreamiks ehk Lääne unistuseks  ja mõned ka praeguseks tuhmuma hakanud Ameerika unelmaks, mille kandev identiteet ja siht on Consumer Society ehk tarbimisühiskond.

Ja kelle jaoks see kõik liiga keerulisena kõlas, siis tegemaks pikka jutu lühikeseks, soovitan lugeda järgnevat muinasjuttu.

 

Erki Kaikkonen

 

NB! Erki Kaikkonen jagab oma mõtteid täna, 17. novembril kell 14 Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!“

 

Pilt: arrive-and-departure.tumblr.com