Eckhart Tolle: Oma eesmärkideni jõuame vaid olevikuhetkes

27. juuni 2013 kell 17:35



thumbnail.messenger-eckhart-tolle-600wEckhart Tolle on Kanadas elav Saksamaa kodanik ning üle maailma üks suuremaid vaimseid õpetajaid ja spirituaalseid mõjutajaid. Tema kaks kõige populaarsemat raamatut on Siin ja praegu: kohaloleku jõud“ ja Uus maailm“, millest esimene tõusis 2000. aastal ka New York Timesi bestsellerite hulka.

 

Olevikuhetk kui meelemüra taltsutaja

Tolle õpetuse järgi on kõige tähtsam inimese elus olevikuhetk. Ta on öelnud, et ainus asi maailmas, milles me võime kindlad olla, on praegune hetk. Tulles olevikuhetke, on inimesel võimalik lahti saada sellest katkematust meelemürast, mida me mõtlemiseks nimetame. Mõtlemisest on saanud haigus ja haigus tekib siis, kui tasakaal kaob. Tolle sõnutsi tuleb inimesel teha vahet endal ja oma mõtetel. Paljud inimesed armastavad tegeleda ohtlike asjadega nagu mägironimine, ralli ja muu taoline. Tolle sõnul on sellepärast, et need tegevused sunnivad olema olevikuhetkes.

Ta kirjeldab olevikuhetke kui olukorda, kus inimene seisab näiteks metsas ja näeb midagi sellist, mida ta varem pole näinud. Äratundmisrõõmu ja mõtete “ahjaa, see on see ja see, seda kutsutakse selleks, varem olen ka näinud seda seal ja seal…“ asemel tekib täielik mõttepaus ja hetk, kus inimene lihtsalt vaatab.

 

Tulevik ja minevik

Enamik mõtteid, mida inimene mõtleb, on ta juba mitu korda mõelnud ning selle mõttejada pealkirjaks võiks olla “Minu problemaatiline elu“. Kusjuures põhiline, mida inimene mõtleb, on see, et tulevikus üks või teine probleem ei ole enam probleem. Tegelikkuses on n-ö tulevikus uus mõte ja uus probleem. Eckhart Tolle õpetuse järgi ei ole tulevikku kui sellist olemas. “Muidu oleks mõni teadlane selle juba leidnud ning ilmselt oleks talle monument püstitatud,“ ütleb ta. Tulevik on kontseptuaalne ja saab eksisteerida vaid praeguse hetke näol.

Samuti ei ole käegakatsutav ka minevik. Seda pole olemas. Sellegipoolest moodustab meie mõtetest suurema osa minevik. “Ta tegi mulle seda ja siis ma tegin nii ja nemad ütlesid siis seda ja siis juhtus hoopis nii…,“ ketrab meie peades pidevalt. Isegi, kui inimene mõtleb mineviku või tuleviku peale, siis on ta ise ju tegelikult olevikus. Aeg, mis on minevik ja tulevik, saab eksisteerida vaid mõttena.

Tolle võrdleb aega suure kurjategijaga. See tapab inimesi ja asju pidevalt. Kui mõni politseinik otsiks teda taga, siis leiaks ta vaid teisejärgulisi tõestusmaterjale: “Jah, ta on siin olnud, sest siin on laip.“ Aega kui sellist ei ole võimalik kogeda. Olla saab ainult praegune hetk.

 

Sõna kui tühi heli ja ego upitaja

Tolle kirjutab, et mida kiiremini kipume asjadele, inimestele ja olukordadele verbaalseid või mõttelisi silte kinnitama, seda pinnapealsemaks ja elutumaks meie reaalsus muutub. Seda tuimemaks muutume tegelikkuse, pidevalt meie sees ja ümber avaneva elu suhtes. Loomulikult peame kasutama sõnu ja mõtteid. Neil on oma ilu. Kuid kas peame laskma neil end vangistada?

Sõnad taandavad tegelikkuse millekski, mida inimese mõttemeel haarata suudab ja seda pole just palju. Kõne koosneb viiest häälepaelte tekitatavast põhihelist (a, e, i, o, u). Ülejäänud helid on õhusurve abil esile kutsutavad konsonandid (s, f, g jt). Tolle küsib, kas võib tõesti uskuda, et mingi sääraste lihtsate helide kombinatsioon suudaks iial selgitada, kes inimene on või mis on universumi ülim eesmärk?

Asesõnad “mind“ ja “minu“ on loodud tähistama asju, mis on kuidagi osa „minast“. See tähendab inimese tahet objektidega samastuda ja seeläbi enda identiteet tuletada. Paradoksaalsel moel hoiab nn tarbimisühiskonda üleval just tõsiasi, et enda leidmine asjade kaudu ei toimi. Ego rahulolu on lühiajaline ja nii jätkab inimene üha enam otsimist ja tarbimist. Ego samastumine asjadega kutsub esile nendest sõltuvuse, ainsaks edasimineku mõõdupuuks on alati “rohkem“.

Püüd enama – lõputu kasvu poole – on Tolle sõnul väärtalitlus. Ta võrdleb seda vähirakkudega, kelle ainsaks eesmärgiks on paljuneda. Nad ei saa aru, et toovad nii kaasa iseenda huku ja hävitavad organismi, mille osaks nad on. Mõned majandusteadlased on kasvu mõttest nii haaratud, et ei suuda sellest sõnast loobuda, viidates ka majanduslangusele kui “negatiivsele kasvule“.

 

Negatiivsust otsiv keha meie sees

Mõttetegevus on tahtmatu, automaatne ja korduv. Mõttemalle määrab minevik, seega on inimene sunnitud minevikku uuesti ja uuesti läbi mängima. Inimkond on oma mõttemeelest hõivatud. Keha ei tee vahet mõtete ja tõelise olukorra vahel. Murelik või kartlik mõte tähendab kehale, et ta on ohus ja reageerib vastavalt. See tähendab, et süda hakkab kiiremini lööma, lihased tõmbuvad pingule ja hingamine kiireneb. Kuna tegu oli vaid mõttega, siis ei leia suurenenud energiatase väljapääsu ja muutub kehale toksiliseks.

Valukeha on inimestes elav pool-autonoomne, tunnetest moodustunud energiavorm. Ta vajab toitu, mis koosneb tema enda energiaga samal sagedusel võnkuvast energiast. Ta kasvab jõudsalt valulistest kogemustest, negatiivsest mõtlemisest ja dramaatilistest inimsuhetest. Kui õnnetu-olek on võimust võtnud, ei soovi inimene selle lõppemist ning soovib teha teised sama õnnetuks, saamaks toitu nende negatiivsetest emotsionaalsetest reaktsioonidest.

Kui kedagi pole parajasti lähedal, toitub valukeha inimese enda mõtetest. Ühtäkki muutub mõtlemine negatiivseks. Sealjuures on raske vastu panna kellegi teise valukehale, mis on otsustanud esile kutsuda reaktsiooni. Miks tõmbavad vägivaldsed filmid ligi suuri vaatajaskondi? See toidab inimeste sõltuvust õnnetu-olemisest ja suur osa meelelahutusest hoolitseb selle eest.

 

Heaolu ei kesta

Igasugune kergendus või hea tunne, mida inimene tunneb, ei kesta kuigi kaua. Negatiivsed mõtted on palju püsivamad. Inimene võib vaadata lille ja mõelda, et küll on ilus lill, kuid see mõte kestab hetkeks. Järgmine hetk ketrab peas sama lint – mida see inimene eile mulle küll tegi, kuidas ta sai nii öelda, mida ma talle homme ütlen… – vähemalt pool tundi.

Niipea kui inimene unustab hetke, tekivad probleemid. Kui jõuda tagasi hetkesse, siis on võimalik taibata, et tegelikult ei ole ühtegi probleemi. Aga niipea kui unustada olevikuhetk, ärkab “mehike“ ja küsib: „Mis mõttes pole probleemi! Hakka mõtlema oma probleemidest! Sa ei lahenda neid niisama istudes.“

 

Elu peamine eesmärk

Inimene mõtleb eesmärgist kui millestki, mis on tulevikus. Selleni ta tahab jõuda. Tegelikult peaks eesmärk olema see, mida ta teeb hetkel. Istuda ja lugeda seda teksti. Eesmärk ongi olla täielikult hetkes. See, mida inimene praegu teeb, ongi hetkel tema eesmärk. Inimesed elavad oma elu nii, et iga tegevus, mida nad teevad, on nende peas juba jõudnud kuskile lõppu. Tegevus on justkui abinõu, mis viib meid millegi lõpuni. Inimene elab kogu aeg järgmise asja nimel. Eesmärk on aga elada ühtsuses sellega, mida inimene teeb.

Tolle usub, et kui meie kollektiivne teadvus ei muutu, siis pole elu Maal enam saja aasta pärast võimalik. Väike “mehike“ meie peades, kes on meie elu juhtimise enda kätte võtnud, peab kaduma. See toodab vaid rahulolematust ja konflikte. Kuna kollektiivi moodustavad indiviidid, siis on see ülesanne meie kõigi õlul.

 

Vaata ka Eckhart Tolle humoorikat loengut.

Allikad: E. Tolle “Uus maailm“; E. Tolle “Siin ja praegu: kohaloleku jõud“; Vimeo

Foto: simplereminders.com

 

Toimetas Stinne Loo