Normaalsed inimesed ei kuule hääli? Skisofreenia õppetund – hääled meie peas

17. november 2017 kell 16:25



elanor_3Sageli arvatakse, et tõsised vaimuhaigused on midagi, millega “normaalsed“ inimesed kuidagi suhestuda ei suuda. Vaimset haigust nähakse “tervest mõistusest“ täiesti eraldiseisvana. Enda peas häälte kuulmine võib tunduda võõras ja arusaamatu, kuid skisofreeniaga edukalt võidelnud Eleanor Longden suutis selle tuua meile palju lähemale ja teha arusaadavamaks oma 2013. aastal peetud TED konverentsi kõnes.

 

Mõnes mõttes kuuleme me kõik oma peas hääli. Meil on sisemine jutuvestja, kes loob mõtteid. Me ei pea neisse uskuma ja laskma neil mõtetel enda elu juhtida, kui nad meid hästi ei teeni – ometi sageli me seda teeme. Kuigi need on lihtsalt mõtted, on inimestel kalduvus neid pimesi uskuda ning omaks võtta, nii et need juhivad meie iga sõna, tegu ja reaktsiooni.

Kujutle, et sinu mõtted saavad sulle kuuldavaks ning peegeldavad sulle su hirmusid, muresid ja ebakindlust, seades kogu su elu ja maailma suurendusklaasi alla. Kas see on nii väga erinev “haigusest“? Vaimuhaigus võib olla isikliku arengu tööriist, näidates meie sügavaid uskumusi ja hirme ning andes võimaluse ennast muuta. Eleanor Longden kirjeldab enda võitlust skisofreeniaga viisil, mis annab meile arusaamise, et kui tema suutis saada kontrolli enda elu üle, siis suudab igaüks meist seda teha.

 

Eleanori lugu

“Päev, mil lahkusin kodunt ja astusin ülikooli, oli suurepärane päev täis lootust ja optimismi. Ootused olid kõrged ning ma alustasin õnnelikult üliõpilase elu, täis loenguid ja pidusid. Kuid välispind võib olla petlik ning minu energiline ja vapper loomus kõigest väga hästi kujundatud pealispind. Selle all olin ma sügavalt õnnetu, ebakindel ning tõsiselt hirmul inimeste, tuleviku, läbikukkumise ja enda sees oleva tühjuse ees. Kuid olin väga osav selle peitmises ning mittehaavatavuse fantaasia oli nii täiuslik, et petsin isegi iseennast. Esimese semestri lõpus poleks keegi osanud aimata, mis võib juhtuda.

Lahkusin seminarilt, kui see esimest korda juhtus. Kuulsin äkitselt häält: “Ta lahkub ruumist.“ Vaatasin ringi – kedagi polnud, kuid kommentaari selgus ja otsustavus oli ilmselge. Olin ärevuses, kiirustasin koju ning see juhtus jälle: “Ta avab ust.“ See oli algus – hääled olid saabunud, ning nad jäid püsima päevadeks ja nädalateks, kommenteerides kolmandas isikus kõike, mida ma tegin. See oli neutraalne, tundetu ja mõne aja möödudes veidral kombel isegi seltsiks ja julgustuseks. Kuigi vahel peegeldas see minu enda väljendamata emotsioone. Näiteks, kui olin vihane, aga peitsin seda väga osavalt, siis kostis ka hääl frustreerituna. Üldiselt ei olnud see pahatahtlik ega häiriv, kuid olin mõistnud, et see püüdis anda midagi edasi minu tunnete kohta – eriti nende kohta, mis olid peidetud ja kättesaamatud.”

 

“Normaalsed inimesed ei kuule hääli“

“Siis tegin saatusliku vea ja rääkisin sõbrale häältest ning loomulikult tekitas see temas õudu. Viide sellele, et normaalsed inimesed ei kuule enda peas hääli, tähendas, et minuga pidi midagi väga valesti olema. Hirm ja usaldamatus olid nakkavad, äkitselt ei tundunud hääl minu peas pooltki nii heasoovlik. Kui mu sõber nõudis, et ma otsiks abi, siis ma seda ka tegin, mis oli minu teine viga.

Kirjeldasin kolledži arstile seda, mis oli minu arvates tõeline probleem – ärevus, madal enesehinnang, hirm tuleviku ees, ning ta oli üsna ükskõikne, kuni ma mainisin pea sees olevat häält, mille peale hakkas ta mind huviga küsitlema. Soovisin väga, et keegi huvi tunneks ja aitaks ning kirjeldasin oma pea sees kostvat juttu – oleks hääl vaid siis mulle öelnud, et “ta kaevab ise endale hauda“. Mind suunati edasi psühhiaatri jutule, kes samuti maalis sünge pildi, tõlgendades kõike, mida ütlesin, varjatud hullumeelsuse nähuna. Sellele järgnes haiglasse minek, skisofreenia diagnoos ning lootusetuse, häbi ja meeleheite tunne.

Kuna mind julgustati nägema hääli mitte kogemuse, vaid sümptomina, muutus mu hirm selle suhtes intensiivsemaks. See tähendas, et võtsin enda mõistuse suhtes agressiivse hoiaku, mille tagajärjel hakkas kostma rohkem hääli ning need muutusid vaenulikuks. Abitult ja lootusetult hakkasin kaduma õudusunenäo sarnasesse sisemaailma, milles pea sees kostvad hääled olid üheaegselt minu tagakiusajad ja ainsad kaaslased. Näiteks veensid need hääled mind, et kui suudan ennast abi väärilisena tõestada, siis nad saavad muuta mu elu ning seadsid väga veidraid ülesandeid selle tõestuseks. Alustuseks olid need lihtsad, kuid lõpuks said need iseennast kahjustavateks ja destruktiivseteks. Oli tekkinud hirmu, usaldamatuse ja arusaamatuse kinnine ring ning ma tundsin ennast selles lahingus abituna, saavutamaks mingitki rahu ja lahendust.”

 

Haigus kujundas ellujääja

“Kaks aastat hiljem oli mu seisund dramaatiliselt halvenenud ning mul oli terve kohutavate sümptomite repertuaar – hirmutavad hääled, grotesksed nägemused, veidrad pettekujutelmad. Minu vaimne tervis oli põhjustanud diskrimineerimist, sõimamist ning füüsilist ja seksuaalset rünnakut. Mu psühhiaater ütles mulle, et isegi vähk oleks parem lahendus, sest seda on lihtsam ravida kui skisofreeniat. Mulle pandi diagnoos, määrati ravimid ning heideti siis kõrvale. Ja hääled mu peas olid nii häirivad, et püüdsin puurida peasse auku, et neid kätte saada.

Vaadates tagasi nende aastate kaosele ja meeleheitele, näib mulle, et keegi suri seal ning ometi, keegi teine päästeti. Murtud ja vaevatud inimene alustas seda rännakut, kuid see, kes sellest välja tuli, oli ellujääja ning oli määratud kasvama selleks inimeseks, kelleks ma saama pidin. Mitmed inimesed on mind haavanud ja ma mäletan neid kõiki, kuid need mälestused kahvatuvad selle kõrval, kui paljud on mind aidanud. Teised minusugused, kes on hääli kuulnud, mu ema, kes ei jätnud kunagi lootust, arst, kes andis lootust, et paranemine on võimalik – mul ei ole piisavalt aega, et piisavalt tänu avaldada kõigile neile inimestele, kes võitlesid minuga koos ja ootasid mind avasüli tagasi.

Koos lõid nad segu julgusest, loovusest, aususest ja tugevast usust, et mu laialilammutatud mina võib saada taas terveks ja terviklikuks. Nad tegid midagi palju enamat, kui päästsid mind – nad andsid mulle jõudu ise ennast päästa. Ning nad aitasid mul mõista seda, mida olin kogu aeg kahtlustanud – need hääled olid tähenduslik vastus traumaatilistele elusündmustele, eriti lapseeas toimunutele. Need ei olnud minu vaenlased, vaid võti emotsionaalsete probleemideni.”

 

Häälte peidetud sõnumi mõistmine

“Alguses oli seda raske uskuda ning esimene samm sellel teel oli mõista metafoorilist tähendust sellest, mida pidasin otseseks tõeks. Näiteks hääled, mis ähvardasid mu kodu rünnata, viitasid tegelikult minu hirmule välismaailma ees, mitte otsesele ohule. Hakkasin üritama kokku panna nende häälte sõnumi taga olevat pilti ning näiteks, kui hääled hoiatasid mind mitte kodunt väljuma, siis tänasin neid selle eest, et nad juhtisid mu tähelepanu sellele, kui ebaturvaliselt ma ennast tundsin. Sest olles sellest teadlik, sain selle osas midagi ette võtta – näiteks veenda nii neid kui ennast selles, et meil on turvaline ja me ei pea kartma. Ma seadsin häältele piire ning vastasin neile viisil, mis oli kindel ja samas lugupidav, seades sisse vastastikuse toetava suhtluse.

Mõistsin, et iga hääl oli lähedalt seotud minu enda isiku aspektidega ning iga hääl kandis emotsioone, mida mul ei olnud õnnestunud lahendada. Mälestusi seksuaalsest ärakasutamisest, traumadest ja kuritarvitamisest, vihast, häbist ja madalast enesehinnangust. Hääled andsid mu valule kõnevõime ning kõige vaenulikumad hääled esindasid seda osa minust, mida oli kõige sügavamalt haavatud ning seetõttu tuli neile näidata suurimat kaastunnet ja hoolitsust. Selle teadmisega varustatuna kogusin ma enda killud kokku, järk-järgult loobusin ravimitest ning pöördusin psühhiaatria poole – seekord juba teiselt poolt.

Kümme aastat pärast esimeste häälte ilmumist lõpetasin ülikooli kraadiga psühholoogias. Vahel ütlesid hääled mulle isegi eksamitel vastuseid ette ning ausalt öeldes ma isegi nautisin nende tähelepanu. Töötasin vaimse tervise alal ja esinesin konverentsidel, andsin välja raamatute peatükke ja teaduslikke artikleid ning kaitsesin kontseptsiooni, et psühhiaatrias peaks olema peamiseks küsimuseks mitte see, mis sul viga on, vaid see, mis sinuga juhtunud on. Ning kogu selle aja kuulasin ma hääli oma peas, kellega olin lõpuks õppinud rahus ja vastastikuses mõistmises koos elama ning mis aina enam hakkasid väljendama kaastunnet, lugupidamist ja aktsepteerimist minu suhtes. Mäletan ühte erilist hetke, kui toetasin noort naist, kes kannatas hirmutavate häälte käes ning esmakordselt sain täielikult teadlikuks sellest, et ma ei tunne enam ise samamoodi, kuid sain toetada kedagi teist, kes ennast nii tundis.”

 

Ei saa alla suruda inimest, kes ei karda enam

“Olen uhkusega organisatsiooni Intervoice liige, mis koondab rahvusvaheliselt inimesi, kes kuulevad hääli. Me defineerime häälte kuulmist ellujäämisstrateegiana – eluterve reaktsioonina ebanormaalsetele oludele, mitte skisofreenia ebanormaalse sümptomina, mida tuleb taluda, vaid kompleksse, tähendusliku ja olulise kogemusena, mida tasub uurida. Koos unistame ühiskonnast, mis mõistab ja aktsepteerib häälte kuulmist, toetab selliste inimeste vajadusi ning väärtustab neid ühiskonna täieõiguslike liikmetena. See ei ole mitte ainult võimalik, vaid juba toimumas – parafraseerides Hugo Chavezi: kui sotsiaalne muutus on toimumas, ei ole seda võimalik ümber pöörata. Sa ei saa häbistada inimest, kes tunneb uhkust, sa ei saa alla suruda inimesi, kes ei karda enam.

Minu jaoks on hääli kuulvate inimeste liikumise saavutused meeldetuletus selle kohta, et empaatia, vendlus, õiglus ja lugupidamine on midagi enamat kui lihtsalt sõnad. Need on tõekspidamised ja uskumused, mis suudavad maailma muuta. Viimase kahekümne aastaga on loodud häälte kuuljate võrgustik 26 riigi vahel üle viie maailmajao ning nad töötavad koos, et edendada vaimsete probleemide all kannatavate inimeste väärikust ja solidaarsust ning anda neile jõudu. Selleks, et luua uus lootuse keel ja tava, mille keskmeks on vääramatu usk üksikisiku jõusse.

Peter Levine on öelnud: “Inimloom on unikaalne olend, varustatud instinktiivse võimega terveneda, ning intellektiga, mille abil seda instinkti ohjes hoida“. Seetõttu ei ole meie ühingu liikmete jaoks suuremat au ja privileegi, kui kellegi tervenemise protsessi toetada, ulatada käsi, jagada koormat ning toetada lootust nende paranemiseks. Ning me ei pea igavesti defineerima oma elu nende sündmuste põhjal, mis on meid kahjustanud. Oleme unikaalsed, asendamatud ning meie sees olevat ei saa kunagi lõplikult koloniseerida, väänata ja ära võtta. Valgus ei kustu kunagi!“

Vaata Eleanori esinemist TED-il:

 

Allikad: Collective Evolution, Youtube, Intervoice’i koduleht

Artikkel ilmus Telegramis algselt jaanuaris 2014.

Foto: ekraanikuva

 

Toimetas Katrin Suik

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid krüptoga toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6