Joogaõpetaja kogemus: 30 päeva ilma sotsiaalmeediata

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

5. detsember 2015 kell 12:38



Mitu korda päevas sa kontrollid Facebooki? Twitterit? Kui kaua suudad olla ilma Instagramita? Sotsiaalmeedia võtab paljude inimeste päevast olulise osa. Olulisema, kui me seda tunnistada soovime. Sotsiaalmeediast on saanud uus sõltuvus. Aeg, mida võiksime kasutada inimestega näost näkku suhtlemiseks, kulub liiga sageli Facebooki seinal naljakate piltide vaatamiseks, mitte kuhugi viivate internetivaidluste pidamiseks, internetipoodides surfamiseks või lihtsalt mängimiseks. Mis saaks, kui me ühel päeval ennast täiesti sotsiaalmeediast välja lülitaks? Portaalis Elephant Journal kirjutab oma kogemusest ilma sotsiaalmeediata joogaõpetaja Andrea Valerino.

 

Ma surin. Olgu, ilmselgelt mitte. Aga algul tundus peaaegu, nagu hakkaksin surema. Kuid las ma alustan algusest.

Umbes kuu aega tagasi oli mu elus tõeliselt keeruline periood ning mõistsin, et pean ses osas midagi ette võtma. Viimase aasta jooksul olen kogenud tõelist emotsioonide karusselli – pidevat otsustamatust, vahelduvat depressiooni ja üldist ärevust. Ma ei suutnud mõista, mis on valesti. Tegin iga päev joogat, sõin üsna tervislikult ning tegelesin tervisespordiga. Miks ei keksinud ma läbi lilleväljade ja vikerkaarte? Mu Instagrami ja Facebooki põhjal oleks võinud järeldada, et ma just seda tegin. Nad näitasid, et mul oli ideaalne joogielu, kuid selle fassaadi taga oli palju valu.

Ühel eriti raskel hetkel otsustasin, et mul on kõigest pausi vaja. Olin kurnatud. Midagi pidi muutuma, seega otsustasin sotsiaalmeediast loobuda päevapealt. Kas mu elu muutus drastiliselt? Ei. Aga tunnen ennast väga palju paremini. Sotsiaalmeediast loobumine tõi kaasa järgmist.

  • Lõpetasin enese võrdlemise teistega. See on inimesele loomuomane ning loomulikult teen seda ikka veel veidi, kuid mitte nii nagu varem. Sotsiaalmeedial on kalduvus kõigi elusid glamuursemana näidata, eriti jooga ja fitness kogukondades. Lihtsalt seetõttu, et keegi postitab selfie iga kord, kui ta jõusaali siirdub, ei tähenda, et neil on parem elu kui sinul. See ei tähenda tingimata isegi seda, et nad teevad trenni rohkem kui sina. Ja isegi, kui nad seda teevad, mis siis? Lihtsalt selle tõttu, et keegi oskab midagi paremini kui sina, ei tähenda, et nad on sinust õnnelikumad. See, mida sa näed, ei ole tõeline. See konto ja sellel postitatud pilt kuulub küll tõelisele inimesele, kuid see näitab vaid paari minutit kellegi päevast. Võib-olla on nende ülejäänud päev vilets. Loodetavasti mitte, kuid ehk mõistate, mida ma silmas pean.
  • Hakkasin tõeliselt elu kogema. Ma ei püüa öelda, et sotsiaalmeediat kasutades on võimatu reaalset elu kogeda. Kuid sotsiaalmeedia saamine kinnisideeks toob kaasa raskuseid. Kõigest paar päeva peale seda, kui mu “puhastumine“ oli alanud, läksin ilusale jalutuskäigule parki koos oma elukaaslase ja koeraga. Käime sageli jalutamas ning sageli on need jalutuskäigud ka ilusad. Jalutades vaatlesin mind ümbritsevat rohelust. Varasemalt oleksin suure osa jalutuskäigust vaadanud ringi, otsides head kohta, kus kaamera üles seada ja kätelseisu või mõnda muud jooga asanat (joogapoosid – toim.) teha. Tabasin ennast mõtlemas, milliseid asanaid ja fotofiltreid mingites kohtades kasutada saaksin ja kui hea see välja näeks. Kuid kuna kõik mu kontod olid deaktiveeritud, siis lasin need mõtted väga kergelt minna. Kui vaimustavalt värskendav on see tunne, kui saad kogeda kõike, mida elu pakub, ilma mureta, et pead seda kohe fotole jäädvustama. Tegin ikka pilte, kui mitte selleks, et järgijaid ja klikke koguda, vaid lihtsalt selleks, et meeldivat hetke jäädvustada. Tundsin enneolematut vabaduse tunnet.
  • Ma veetsin palju vähem aega mobiiltelefoni kasutades. Olen 25-aastane naine ning minu puhul eeldatakse seda, et olen pidevalt oma telefoniekraani süvenenud. Kuid see haavab mind mitmel moel – esiteks selle tõttu, et minu kohta seda eeldatakse ja teiseks selle tõttu, et just seda ma tegin! Ma ei taha vastata ühelegi stereotüübile. Olen intelligentne ja erine naine! Telefoni vahtimine tegi mulle ka füüsiliselt haiget. Mu kael ja silmad väsisid ning panin isegi oma elu ohtu, kontrollides oma kontosid auto juhtimise ajal, kuna märkasin, et keegi on mu lehekülge kommenteerinud. Algul kontrollisin harjumusest oma telefoni, et näha, mis toimub. Siis meenus, et mul ei ole midagi kontrollida. Panin lihtsalt telefoni ära ja jätkasin oma päeva. Algul oli veider, kui ma ei teadnud, mida endaga peale hakata. Väga lühikese ajaga aga leidsin mitmeid viise, kuidas oma aega kasutada.
  • Korraldasin ümber oma elu prioriteedid. Kui oleksid mu kontosid järginud, siis oleksid arvanud, et mul on see juba selge. Teadsin, mis on elus oluline, kuid ma ei järginud enda nõuandeid. Kahjuks tundub mulle, et paljude joogaõpetajate Instagramiga on sama lugu. Teadsin, et see ei ole oluline, kui palju järgijaid mul oli või kui paljudele mu fotod meeldisid. Kuid ometi oli see oluline. Tean, et see ei kõla loogiliselt. Mingil põhjusel oli see väga hea tunne, kui mu fotod meeldisid paljudele. Mõne uue järgija saamine oli mõnus ning nende kaotamine tõi kaasa halva enesetunde. Sain pahaseks mitmete Instagramis levinud käitumismustrite peale, mille eesmärgiks on vaid endale rohkem järgijaid saada. Kuid selle peale vihastamine röövis mu enda meelerahu. Tegelikult ei olnud tõesti oluline, kui palju järgijaid mul oli. See ei ole mitte kuidagi seotud tõelise elu või jooga olemusega.
    Sa ei saa selliste asjade pärast muretseda, kui sa ei ole sotsiaalmeedias kohal. Ma sain kasutada kogu Facebooki ja Instagrami kasutamise peale kulunud energia hoopis oma suhete peale. Nüüd kasutan palju rohkem energiat tegeliku päriselu õnnelikkuse peale, selle asemel, et meeldida inimestele, keda ma ei ole kunagi kohanud ja tõenäoliselt kunagi ei kohta ka.
  • Mu jooga oli puhtam kui kunagi varem. See võib kõlada jaburalt, kuna mu Instagrami konto oli keskendunud muu joogale. Kuid vahe on selles, et nüüd harrastan joogat lihtsalt selle pärast, et armastan seda teha. Ma armastan seda, kuidas jooga mõjutab mu tundeid, keha ja vaimu. Ma ei tunne vajadust panna enne jooga tegemist selga ilusaid riideid. Jooga peaks olema midagi, mida võib harrastada just sellisena, nagu sa parajasti oled. See ei peaks olema seda tüüpi tegevus, mille jaoks on vaja oma juuksed korda sättida ja parimad riided selga panna. Samuti ei tunne ma enam vajadust keset harjutamist peatuda ja pilti teha, kuna see asend oli eriti äge. Ma ei muretse selle pärast, et mu toas oleks ideaalne valgustatus. Sellest ei ole midagi, kui mu asanad on mõni päev veidi lohakad – ma ei postita neist fotosid nagunii. Ma lihtsalt harjutan. Punkt. Me meel on mati peal kohal ning ei tegele mõtetega, millise asendi kohta ma järgmise foto postitan. Mu joogatreening on lihtsalt puhas, tõeline ja ilus.

Sotsiaalmeedia on paljude asjade jaoks hea. Ma hindan väga seda, kuidas Facebook aitab mul lähedaste sõprade ja pereliikmetega ühenduses olla. Mulle meeldib näha, millega nad tegelevad ning näha nende kauneid naeratavaid nägusid ekraanil, kui ma ei saa neid näha päriselus. Instagramil  on suur osa selles, kuidas ma üldse joogast huvitusin. Mulle meeldib Instagrami jooga-kogukond. Seal on palju imelisi inimesi, kes jagavad toetust ja julgustavaid sõnu. Harrastasin joogat ka enne Instagramiga liitumist, kuid see oli alati lihtsalt kehaliste harjutuste sooritamine. Instagram sütitas minus uudishimu ja innustas lugema enam selle kohta, mida jooga tegelikult tähendab.

Naasen kunagi kindlasti sotsiaalmeediasse. Ma ei tea, millal ja see ei ole ka oluline. Kindlasti saab see olema teistmoodi kui varem. Võib-olla jätkan joogapiltide postitamist, kui kindlasti mitte iga päev. Ma lihtsalt ei tunne selleks enam vajadust. Kindlasti deaktiveerin taas mingil hetkel oma kontod. Vahel on hea endale meenutada, milline elu ilma selle karguta on.

Selline on ühe inimese kogemus. Iga inimese reaalsus ja kogemused on väga erinevad. Võib-olla tundsid midagi ära, võib-olla jäi see sinust väga kaugeks. Kuid küsi endalt, kui palju sina kulutad aega ja energiat sotsiaalmeediale? Ja mis saaks siis, kui sa ühel päeval seda enam ei teeks? Kulutades oma aega sellele, et piiluda killukesi teiste inimeste eludest, laseme oma elul märkamatult lihtsalt mööda minna. Mis tunne oleks sellest harjumusest loobuda ning veel parem, ka igapäevaste uudiste lugemisest mõneks ajaks loobuda? Olulistest sündmustest kuuleme nagunii varem või hiljem ning ebaoluliste peale ei peagi oma aega ja energiat kulutama. Proovi järele ja vaata, milline on sinu isiklik kogemus ilma (sotsiaal)meediata.

 

Allikas: Elephant Journal

Foto: elephantjournal.com

 

Tõlkis ja toimetas Katrin Suik

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt