Avaldame portaalis Arvamusaed ilmunud Astrid Sildniku arvamusartikli täiskujul.

Järgmisest õppeaastast toimima hakkav riigieksamisüsteem on sattunud patiseisu. Males tähendab patiseis seda, et kuigi kuningas pole otseselt tule all, ei saa ta enam ühtki käiku ilma sinna sattumata teha. Riigieksamite puhul Haridus- ja Teadusministeerium on siiski üritanud seisu päästa, tehes Riigikogu kultuurikomisjonile ettepaneku langetada riigieksami positiivse soorituse lävend PGS-is kirjas olevalt 50-lt hindepallilt 1-le hindepallile. Selle käiguga tunnistab HTM ilmselt küll tahtmatult, aga siiski kahjuks veenvalt, et nii uue RÕK-i rakendumise kui ka riigieksamitega seonduvat ei ole seni korralikult läbi mõeldud.

Parandusettepaneku põhjendusena toob HTM kartuse, et vastavalt eelmiste aastate riigieksamite statistikale ja möödunud aastal tehtud kitsa matemaatika katseeksami kesistele tulemustele võib arvata, et 50 hindepalli saavutamine kõigis kolmes eksamiaines osutub väga paljude lõpetajate jaoks raskeks ning läbikukkujate arv suureneb järsult.

Kartuseks on ka põhjust – uue riikliku õppekava käivitamine on läinud vaevaliselt, sest vaatamata pikaleveninud ettevalmistusperioodile ei jõutud järjekordselt valmis kogu vajaliku õppevara loomisega. Kuna tegu on riikliku õppekavaga, millel on seaduse jõud, siis võiks ju eeldada, et selle täitmiseks on loodud kõik tingimused kohe ning kõigile.

Mõeldav oleks olnud seegi variant, et gümnaasiumiastmes rakendunuks uus õppekava alles aastast 2014, mil esimene lend uutel alustel õppinud õpilasi lõpetab põhikooli. Selle ajaga oleks jõutud ka reaalselt uus õppevara luua ning saadud valmis ettevalmistustega kohustusliku uurimistöö ja kompleksse koolieksami valutumaks rakendamiseks ning praegused gümnasistid saanuks rahulikult lõpetada kooli selle õppekava järgi, millega nad kunagi oma õpinguid alustasid.

Tegelikult on aga 10.- 11.klasside õpilased ja nende õpetajad seatud hetkel ebaõiglaselt raskesse seisu. Paljud õpetajad on sunnitud kulutama lisaaega õppematerjalide otsimisele ja loomisele ehk siis tegema õpikuautorite ja -kirjastajate tööd, ainult et tasuta. Loomulikult suudaks enamus õpetajatest oma ainet ka peast õpetada, aga õpilased on need, kes vajavad midagi käegakatsutavat, millesse ka omaette süveneda saab. Pidev konspekteerimine on ajaressurssi raiskav, paljunduslehed kipuvad ära kaduma jne. Lühidalt öeldes kulub gümnaasiumis praegu nii õpetamisele kui õppimisele ebaratsionaalselt palju energiat ja aega.

Seega võiks HTM-i poolt esitatud riigieksamilävendi kaotamise plaani esmapilgul pidada antud olukorras humaanseks sammuks, kui poleks kaht suurt probleemi. Esiteks, kuigi eesmärgiks on kõigi asjaosaliste riigieksamistressi vähendada ning vältida olukorda, kus põhijõud suunatakse õpilaste drillimisele 3 eksamiaine maksimaalseks omandamiseks, jääb riigieksamite sooritamine gümnaasiumi lõpetamisel ikkagi kohustuslikuks. Ministeeriumi ametnik selgitab seda nii:” Riigi, omavalitsuste, koolide, õpilaste ning lapsevanemate jaoks on oluline, et oleks tagatud kvaliteetne ja ühtlane info koolis omandatud teadmiste kohta. Kogutud info on vajalik ka hariduspoliitiliste otsuste tegemiseks – kuidas planeerida või parandada riiklikku õppekava ning kuidas leida üles rohkemat tuge ja tähelepanu vajavad koolid.” Selle selgituse peale võib julgelt arvata, et põhitähelepanu hakatakse koolides ikkagi just neile kolmele kohustuslikule eksamiainele pöörama – keegi ei taha ju, et tema õppeasutus muutuks ministeeriumi silmis “rohkem tuge ja tähelepanu vajavaks kooliks.”

Teine probleem ongi seotud riigieksamiainete endiga. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 31 järgi tuleb järgmisest aastast gümnaasiumi lõpetamiseks rahuldavalt sooritada riigieksamid eesti keeles või gümnaasiumi riiklikus õppekavas sätestatud juhtudel eesti keeles teise keelena, matemaatikas (kitsas või lai) ja võõrkeeles. Sellise valiku põhjuseid on püütud mitmel moel seletada, aga esmamulje jääb ikka selline, et gümnaasiumiõppe peamine eesmärk on koolitada natuke intelligentsemaid töövõtjaid, kes oskaksid lugeda, kirjutada, arvutada ning oleksid võimelised inglise või vene keelest aru saama ja seda rääkima – selliseid ootusi on Tööandjate Liidu esindajad ka pidevalt väljendanud. Kui eesmärgiks oleks paljuräägitud loodusteadusliku ja tehnoloogilise mõtteviisi arendamine ning propageerimine, siis ei saa piirduda ainult matemaatika tähtsustamisega, jättes füüsika, keemia, bioloogia teisejärgulisteks aineteks. See oleks sama ebaefektiivne kui eesti keele ja kirjanduse õpetamisel tegeleda ainult grammatikareeglitega ning eeldada, et sellest piisab uute kirjanike kasvatamiseks.

Samuti on kergekäelist suhtumist tunda sotsiaalainete osas, ometi on praeguste probleemide tekkele Eestis suuresti kaasa aidanud just inimeste ebapiisavad teadmised riigi-, majandus- ja ühiskonnaelu toimemehhanismide kohta.

Nii võibki öelda, et näiliselt avardunud arenguvõimaluste taustal on gümnasistid hoopis jäigematesse raamidesse surutud kui varem – reaalaineid armastav õpilane muretseb emakeele ja võõrkeele eksami sooritamise pärast ning humanitaarainetes tugeval õpilasel on hirm matemaatika ees – kumbki ei suuda sellepärast oma tugevatele külgedele keskenduda. 1 hindepalliga eksamitulemuse lubamine ei ole selles situatsioonis mingi lohutus.

Mida siis selles patiseisus teha? Males lepiksid mängijad viigiga ja lahkuksid lauast või alustaksid uut mängu. Hariduselus asi nii lihtsalt ei käi, samas pole ka õiglane, et praeguses seisus on tule alla sattumas just õpilased, kes katsejänestena keset reformimöllu seisavad.

Küllap oleks esimene hea samm paremuse poole kõigi osapoolte (õpilased, lapsevanemad, õpetajad, koolijuhid, HTM, ülikoolid) ühine kriisinõupidamine riigieksamite vajalikkuse ja sisu üle arutlemiseks. Selle arutelu võiks korraldada Obinitsas – buss viib osalised sinna kohale ja enne järele ei tulda, kui mõistlikud otsused tehtud.

Astrid Sildnik

Allikas: Arvamusaed

Foto: allposters