11 põhjust, miks loomade “inimlik tapmine” ei ole inimlik

14. mai 2015 kell 13:48



cow2Organisatsiooni Loomade Nimel veebileht avaldas artikli loomade õiguste eest seisva Robert Grillo sulest, kelle arvates näitab mõiste “inimlik tapmine“ esilekerkimine, et teadlikkus ja mure loomade kannatuste pärast on kasvamas. Iseenesest on see märkimisväärne läbimurre inimteadvuses, võttes arvesse, et oleme sajandeid nende olendite kannatuste tegelikkust eiranud. Õigupoolest on neurobioloogilistest uuringutest selgunud, et kaastunne on meie DNA-sse “sisse programmeeritud“. Kitsamalt vaadatuna osutab suurenev huvi inimliku tapmise kohta teadlikkusele sellest, kuidas meie toiduvalikud on otseses seoses loomade kannatustega. Ning kerkib oluline moraalne küsimus: mis on meie moraalne kohustus loomade ees? Inimlikku tapmist võib näha kui (pikalt hilinenud) katset seda kohustust adresseerida või isegi täita. Siiski jääb inimliku tapmise kontseptsioon meie moraalse kohustuse täitmisest kaugele järgmise 11 põhjuse tõttu.

 

1. Inimlik tapmine põhineb müüdil, et loomadel puudub huvi oma elu hoida
Teisisõnu eeldatakse, et loomad pole piisavalt tundevõimelised ega intelligentsed, et mõista omaenda elu väärtust. Seega on inimliku tapmise toetajate kohaselt meie moraalne kohustus loomade ees nende tapmisega kaasneva valu ja kannatuse vähendamine. Empiiriline uurimistöö ja ka lihtne vaatlus näitavad selgelt, et see pole tõsi. Loomad võitlevad enda ja oma järglaste elu eest, ja isegi oma sotsiaalse grupi liikmete elude eest täpselt sama häälekalt, nagu võitleksime meie omaenda elude eest.

2. Inimlik tapmine kasutab võrdlusena tööstuslikke loomakasvandusi ja tapamaju, mis on aga loomade ekspluateerimise üheks jõletumaks vormiks
Halvima variandi kõrval tunduvad kõik teised paremad. Siin juhul ei tähenda parem tingimata “inimlikku”. Kaugel sellest. Miks tuua võrdluseks kõigist võimalustest kõige halvem? Kui inimliku loomatööstusega tegelejatel oleks siiras huvi selle vastu, mida “inimlik” tähendab, võtaks ja võrdleks nad sõnaraamatu definitsiooni sõnale “inimlik” kõige sellega, mida teame loomade teadvusest, et siis paremini välja selgitada asjaolud, mille alusel taasluua inimese-looma vaheline suhe. Selline analüüs muudaks aga loomade tarbeobjektidena nägemise iseenesest “ebainimlikuks”, kuna tööstuslik loomakasvatus on võimalik vaid läbi loomade baashuvide eitamise.

3. Kavatsus ise pole inimlik
Kavatsus aretada kunstlikul teel loom, ainult selleks, et ta turule sobiva kaaluni kasvatada ja siis lapse- või noorukieas tappa ning teenida tulu tema liha ja kehaeritiste pealt (mida me tervise seisukohast ei vaja), ei ole mingil viisil vaadeldav inimlikuna.

stunned_

4. Halbadest kavatsustest reetmiseni
Võib vaielda, et loomade seisukohast esindavad inimlik tapmine ja selle pooldajad võrreldes tööstusliku loomakasvatusega veel suuremat reetmist. Esimese puhul arendatakse loomaga välja hooliv ja usaldav suhe, looma koheldakse lahkelt ja austusega, mõnikord antakse talle isegi nimi (tema individuaalse olemuse tunnustuseks). Tulemusena tekib loomal omanikuga side ning võimalik, et loom ka kiindub omanikku. Selle looma allutamine vägivaldsele lõpule odavahinnalise tarbekauba saamiseks on ülim reetmine – mitte ainult loomale, vaid meie enda õigluse ja teiste olendite austamise tunnetusele.

5. Inimlik tapmine kui orwellilik oksüümoron
Inimlik tapmine on oksüümoron, mida saab seletada vaid peavoolukultuuri usuga millessegi, mida sotsiaalpsühholoog Melanie Joy nimetab karnismiks. Joy väidab, et kui näeme maailma läbi karnismi filtri, vaatleme loomade söömist iseenesestmõistetavana ning olles silmitsi karnismi suhtes kriitilise arusaamaga, hakkame loomade söömist õigustama sõnadega normaalne, loomulik ja vajalik. Inimlik tapmine ei suuda küsimärgi alla seada meie põhilisi eeldusi toidu ja loomade kohta – eelduseid, mis oleme eelmistelt põlvedelt pärinud, mitte tõekspidamisi, mis põhinevad meie toiduvalikute reaalsete tagajärgede hindamisel. Toiduvalikud, mis põhinevad nendel eeldustel, pole “vabad“ – nagu ütleb Joy, “ilma teadlikkuseta pole ükski valik vaba.“

6. Inimlik tapmine reedab ka mõned laialdaselt levinud tõekspidamised
Inimlik tapmine ei ole järjepidev laialdaselt heakskiidetud põhimõttega “huvide võrdsest arvestamisest“, mida tutvustas bioeetika filosoof Peter Singer raamatus “Praktiline eetika“, kus ta väidab, et mingi teo õigsust peab vaatlema kõigi selle teo poolt mõjutatud osapoolte huve võrdselt arvesse võttes. Loomad võivad mõtelda ja käituda teisiti kui inimesed, kuid inimliku tapmise puhul on oluline arvesse võtta vaid seda, et me kannatame kui võrdsed. Kriteerium, mille järgi peaksime määrama, kuidas kohtleme loomi, on just võime kannatada, mitte võime inimese-taoliseks intelligentsuseks. Seega peaks Singer’i põhimõtte kohaselt inimesi ja loomi surma küsimuses kohtlema võrdselt.

7. Inimlik tapmine toetub vajalikkuse müüdile
Ekslikult võetakse inimliku hukkamise põhjendamisel abiks laialdaselt juurdunud uskumus loomade tapmise ja söömise vajalikkusest meie tervise ja ellujäämise tarbeks, kuigi on teaduslikult tuvastatud, et inimesed ei ole lihasööjad, kes vajavad tervise ja ellujäämise pärast liha. Suur enamus meist tarbib loomseid tooteid kas naudinguks, harjumusest või traditsiooni järgimise eesmärgil. Traditsioone on loomsete toodete söömise õigustamisel abiks tuua problemaatiline, kuna ajaloost võime leida näiteid kõigile ekspluateerimise vormidele, sealhulgas orjapidamine, kannibalism ja piinamine. Kui väärkohtlemise ohvriteks on inimesed, lükkame traditsiooni argumendi tagasi. Sama põhimõte peaks kehtima ka loomade puhul, kes kannatavad samamoodi nagu meie.

humane-slaughter

8. Inimlik tapmine toetub ülemvõimu müüdile
Inimlik tapmine võtab eelduseks, et loomad eksisteerivad kui inimese kasutada antud ressursid ning põhineb seega kõigutamatul usul inimese ülemvõimu. Jällegi tõestab kaasaja parim teadus, et loomadel on keerukas huvide kompleks, mille hulka ei kuulu soov olla inimese omand. Inimlik tapmine eirab looma vaatepunkti ning lähtub selle asemel antropomorfseist arusaamadest, mille abil teeb järeldusi selle kohta, kas ja kuidas loomad mingites kindlates tingimustes kannatusi tunnevad või ei tunne, ning esitleb seejärel leitut faktide pähe. Inimlik tapmine baseerub tihti pseudo-teaduslikel arusaamadel loomade psühholoogiast ning valule ja kannatustele omasest füsioloogiast. Võttes arvesse, et psühholoogilise ja füüsilise valu uurimine inimorganismis on alles lapsekingades, on eksitav teha lõplikke ja lihtsustavaid järeldusi teiste olendite kohta – eriti nende, keda oma mugavuses ressurssidena käsitleme – ilma piisava empiirilise tõestusmaterjalita.

9. Inimlik tapmine on täpselt sama vägivaldne ja julm
Niinimetatud humaansed tapmisviisid pole ei vähem vägivaldsed ega vähem julmad. Vastupidi – mõned neist on barbaarsemad meetoditest, mida nad uuendavad. Siga või vasikat on näiteks kõige inimlikum tappa kas lasuga pähe või läbi surmava elektrilöögi, mis antakse päraku kaudu. Dokumentaalfilmis “Food, Inc.” humaanseks tunnustatud tapakoonust peetakse inimlikus linnukasvatuses standardiks. Tapmise käigus topitakse täie teadvuse juures olev lind pikka lehtrisse. Ta kõri lõigatakse läbi ja ta jäetakse õudusest vappuma ja kisendama, kuniks ta verest tühjaks jookseb. Teadupärast võivad linnud jääda teadvuse juurde kuni kaheksaks minutiks pärast kõri läbilõikamist.

10. Inimlikul tapmisel on varjatud taotlus
Oluline on mõista, et sarnaselt tavapärastele lihatootmismeetoditele on inimlik tapmine osa kasumile suunatud tööstusest. Loomade muutmine tarbeesemeteks on loomakasvatuse ärimudel, ükskõik kuidas oma toodet ka ei turustata. Sellisesse ärimudelisse on juba sisse ehitatud huvide konflikt, milles kasum on loomade huvidest olulisem. Taotlus kohelda looma “humaanselt“ lõpeb piiril, kus ta on kasvatatud tarbimiseks sobiva kaaluni (mis on ajaliselt kõigest väike osa talle looduse poolt antud elueast). Edasist humaanset kohtlemist näevad farmerid “raiskamisena“ – ebavajaliku kuluna, mis vähendaks kasumit.

11. Inimlik tapmine vähendab töötajate tundlikkust tapmise ja vägivalla suhtes
Tapmisel, olgu see siis humaanne või mitte, on loomadele kannatuste põhjustamise kõrval ka muid mõjusid. Tapamaja töötajatest tehtud uuringud on leidnud erakordseid seoseid looma- ja inimvastase vägivalla vahel. Timothy Pachirat Yale’i Ülikoolist analüüsib oma hiljutises raamatus sügavuti tapamajas töötamise psühholoogilist dünaamikat. Colleen Patrick Goudreu ning professor ja ajakirjanik James McWilliams on kirjutanud mõtlemisainet pakkuva analüüsi sotsiaalselt aktsepteeritud vägivallast ning selle tagajärgedest nii tapamaja töölistele kui ühiskonnale laiemalt. Selliste tööde põhjal saab järeldada, et eraldiseisvatest vägivallaaktidest murettekitavam on igapäevane, “normaalne“ tegevus, mis tapamajades toimub.

 

Allikad: Loomade Nimel, Free From Harm

Loe inimliku tapmise kohta: Eesti Loomakaitse Selts

Fotod: saawinternational.org, veganrabbit.com, freefromharm.org

 

Tõlkinud Lea Soorsk

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.