Merle Martinson: koroonaga koos leviv mustvalge maailmapilt põhjustab sõjakat vastandumist

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

18. november 2021 kell 9:49



“Elame praegu ajal, mil igal sammul pannakse proovile meie inimlikkus. Just kriisis olles ilmneb tavaliselt kõige selgemalt inimeste tegelik pale ja see, kus on kellegi piirid. Väljakutsed elus näitavad meile meie vigu ja tumedamat poolt selleks, et saaksime need ära parandada ja iseendaga tegeleda,” kirjutab Telegrami kolumnist, loodusterapeut ja kahe lapse ema Merle Martinson oma seekordses artiklis. Miks me oleme valinud sõjaka tee? Miks me oleme valinud vastandumise, mis lõppkokkuvõttes ei lahenda olukorda meelepäraselt kummalegi poolele. Diskrimineeriva käitumise juured on lapsepõlves, tõdeb Martinson, et Covidi-aeg on valusalt välja toonud tõsiasja, et aina vähem tehakse vahet  informatsioonil ja manipulatsioonil ning aina enam levib mustvalge maailmapilt, mille järgi “minu õigus on ainus “õige” õigus. 

 

Praegu, kus kogu meie riigi ja rahva ühine pingutus peaks olema püüda haiglate koormust vähendada ja samas ka nende töövõimet parandada, et päriselt päästa inimelusid, kempleme me selle üle, kes ja kui palju end süstima peab, kuigi kõige kõrgema vaktsineeritusega riikides on haiguse levik rekordiline, mida eelneval kahel aastal pole nähtud. Miks me siis ikka sama standardit taga ajame? Inimeste pähe on puhutud mull, et kui see maagiline 70% vaktsineerituid kätte saadakse, siis muutub olukord kohe paremaks ja koroona kaob.

 

Diskrimineeriva käitumise juured on lapsepõlves

Esitage endale küsimus: kuidas see olukord paremaks peaks muutuma, kui vaktsineerimine on ilmselgelt kaasa toonud katastroofiliselt suurenenud juhtumite arvu ning me päriselt seisame esimest korda koroonaaja jooksul probleemi ees, et haiglate koormus on väga suur.

Mind väga huvitab küsimus, et kui meil on pea et naabriks riik, kus kordagi ei ole hirmutatud ja mingeid olulisi piiranguid kehtestatud ning kedagi pole sunnitud vaktsineerima, vaid on loodud selleks soovijatele võimalus ning ei ole katastroofi, siis miks meie valime selle musta ja sõjaka tee, surudes jõuga rusikaga naabrile peale oma hirmust tulenevat valikut? Siin ei saa süüdistada valitsust, sest nad ei saa inimestele peale sundida midagi, millega inimesed ise kaasa ei lähe.

Kas Eesti inimene naudibki sellist masendust, kannatusi ja hirme? Seda, et valitsus käsib, poob ja laseb, austamata inimesi? Kas Eesti inimene ei oska end väärtustada ja laseb enda kallal seetõttu niimoodi käituda? Fakt on see, et kogu senine Covidi-poliitika on viinud meid majanduskriisi, mis hakkab selgelt oma palet näitama. Nendes riikides, kus hoitakse majandus avatuna, nagu Rootsi seda siiani teinud on, ei teki ka taolist majanduskriisi.

Sealjuures on kummastav vaadata, kuidas inimene aru ei saa, et ta teist diskrimineerib. On “minu õigus”, mis on suurem õigus, ja see nagu poleks diskrimineerimine… Ilmselgelt ei ole me selle sõna tähendusest aru saanud, sest meie ühiskond tegelebki igas valdkonnas diskrimineerimise või siis sellele üleskutsumisega igapäevaselt. Kui see on tavapärane, siis ei tundu see ju enam midagi erilist ega häbiväärset – nii asjad ju käivadki!

Selline käitumine algab juba lapsepõlvest, kus vanemad on suurimad suunanäitajad. Põhiasi, mille me juba väiksena ära õpime, on see, et „mind ei austata“. Ma pean kuuletuma oma vanemale ilma küsimusi esitamata ja ilma kahtlemata. Praegu ootab valitsus meilt sedasama, võttes ise omakorda käsklusi vastu kuskilt kõrgemalt Euroopa Liidust. Kui isik, organisatsioon on võimuhierarhias kõrgem, nagu lapsevanem on laste suhtes, siis peab teda vastu vaidlemata kuulama. Sama muster läheb edasi koolisüsteemis – just seda meilt oodataksegi.

Vanemate manipulatsioon õpetab ka meid valetama ja ise manipuleerima oma tahte läbisurumiseks. Me võtame alati eeskuju sellest, kuidas meie vanemad olukordi lahendavad (lahendasid). Sellest saab meie sisemine tõde ja tõe kompass. Kui aga vanemad on põlvest põlve edasi andnud manipuleerimise ja valetamise „kunsti“, siis ongi see kompass pehmelt öeldes tuksis. Meid on õpetatud lapsele asju selgeks tegema jõupositsioonilt: mina olen lapsevanem ja sa pead kuuletuma. Aga jõupositsiooni hoida on väga keerukas. Nii tulebki appi manipulatsioon – piits ja präänik. Kui teed, mida ma tahan, saad präänikut, kui ei, saad piitsa. Selle tõttu see meie sisemine hea laps püüabki nii hullult ka teistele seda 70% peale suruda, et saaks lõpuks selle prääniku ja vabaduse, mida meile kõigile lubatud on. Halb uudis on see, et kahjuks seda vabadust sellega seoses ei tule. Nagu lapsevanem võis vabalt valetada, et panna sind tegema seda, mis ta just sel hetkel tahtis ning võtta tagasi omapoolsed lubadused, sama saab teha ka valitsus, sest mõlemad on jätkuvalt jõupositsioonil.

Meil on viimase kahe aasta jooksul lõputult ette näidata juhtumeid, kuidas öeldakse ühte ja siis tehakse hoopis teist. See muster muudkui kordub ja kordub ja kordub. Valitsus ei muretse, nagu ka lapsevanem ei muretse oma ülbuses, sest noh, kuhu sel lapsel ikka pääsu on. Sellised hoiakud on asjad, mis me saame kodust kaasa, asetades edaspidi isikuid või organisatsioone enda suhtes kas lapse või lapsevanema rolli. See toimub meil igal tasandil. Olgu need võimumängud valitsuses või mõne korporatsiooni püüd panna endale sobivaid otsuseid tegema terveid ühiskondi. Kuna meile on selline käitumine loomuomane juba lapsepõlvesuhetest oma vanematega, siis me ei peagi seda kõike imelikuks ega näe ohtu, millesse iseennast ja oma kaaskodanikke seame.

 

Ei tehta vahet informatsioonil ja manipulatsioonil

Me tühistame isikuid vastavalt harjumuspärastele väärtushinnangutele. Me blokeerime niipalju informatsiooni ja võimalusi oma elus, sest meid on maast-madalast vanemate poolt harjutatud, et sa võid olla vaid see, mis nemad lubavad sul olla. Täiskasvanute maailmas suunab meid ühiskonna ootus, milline inimene olema peaks.

Vanemate suunamise võtted on manipulatsiooni täis, kus antakse hinnanguid kõigele sellele, mis võiks teisele teele juhtida. Kui vanemale endale mõni inimene, usund, hoiak vms ei meeldi, siis lapsele luuakse sellest negatiivne kujund emotsioonidele rõhudes, mitte fakte tutvustades. Nii lõigatakse ära meie analüüsioskus ja taandatakse kõik emotsioonide tohuvabohule, milles ei pruugi terakestki tõtt leiduda. Me oleme minetanud oskuse teha vahet informatsioonil ja manipulatsioonil.

Kuna täiskasvanud isikuid on õpetatud, et nemad on lastest ülemad, siis ei austata lapsi ega nende vajadusi. Kodus tehakse otsuseid vaid vanematest lähtuvalt ning keegi ei ole kunagi õpetanud, et otsuste tegemine, piiride seadmine võiks toimuda ka last austaval moel ja koostööd tehes. Sellest õpime, et teist isikut ei peagi austama. Peaasi, et oled temast tugevam, häälekam ja sul on rohkem toetajaid enda mõtete läbisurumiseks. Ehk kui sul on jõupositsioon, ükskõik, kuidas sa selle saavutad, kasvõi valetades, siis sinu tõde on olulisem. See ongi laias laastus olukord, mis praegu maailmas domineerib.

Seni, kuni lapsevanemad ei hakka neid kasvatusmustreid muutma, jääb olukord samaks. Õnneks on meil aina enam ja enam väga häid koolitusi – näiteks Gordoni perekool, Imelised aastad (mis on tasuta koolitus); Tanel Jäppineni põhjalik koolitus jpm. Selge on see, et me ei saa osata seda, mida me ei ole õppinud, aga me peame lõpetama ka vabanduste otsimise, sest vastavad koolitused selle kõige muutmiseks on olemas. Nii muutud sa inimesena ja saad nautida vägevat lapsevanemaks olemist, kus pole võimuvõitlust ja manipulatsiooni, vaid koostöö ja hea suhe oma lastega.

Kui inimese ainus eesmärk on domineerida ja teda ei ole kunagi õpetatud kedagi päriselt austama, siis ei saadagi aru sõnast “diskrimineerimine”: ma ju ei diskrimineeri, ma tahan lihtsalt, et sa teeks nii, nagu mina soovin, et sina oma elu elaksid…

 

Covid on välja toonud mustvalge maailmapildi laia leviku

Covidi olukord on sellise mõttemustri väga selgelt välja toonud. See peegeldub enim nendes isikutes, kes solvavad, kasutavad alandamist, lausa vägivallale õhutamist, kui neile ei meeldi teise inimese seisukohad. Need inimesed ei analüüsi kunagi infot, millele vestluskaaslane tugineb. Veel võõram on neile arusaam, et me saame elada kõik sõbralikult koos, ilma et me üldse peaksimegi asju elus ühtmoodi nägema. Ekstreemseid näiteid on alati mõlemas leeris, olenemata teemast, mille üle vaieldakse.

Minu arvates on heaks kontrastide näiteks veganluse teema. Veganlus ise on ju oma põhimõtetelt väga õilis – soov mitte ekspluateerida enda vajaduste täitmiseks loomi. Ometigi käib sellise ilusa mõtte ümber meil lausa sõda.

Ühelt poolt siis inimesed, kes eriti teadusesse ei süvene – neil on oma ettekujutus, kuidas sööma peab ja nad suruvad sama teistele peale. Sinna juurde käib manipuleeriv alandamine, lolliks kutsumine jm. Kui peres on laps, siis lausa mõrtsukaks kuulutamine. Seda kõike vaatamata sellele, et tänapäevased teaduslikud uuringud näitavad väga selgelt, et läbimõeldud vegan-menüü on igas vanusegrupis väga hea toitumisviis. Ei märgata seda, et väga ühekülgselt toituv omnivoor on samamoodi tervisehädade küüsis nagu oskamatult toimetav vegan. Oluline ei ole mitte toitumisstiil, mis on valitud, vaid oskus jälgida, mida keha vajab.

Teiselt poolt siis vegan-ekstremistid, kes neid inimesi, kes ei soovi samasid otsuseid teha, omakorda mõrtsukateks kutsuvad, mis on võrdselt ebameeldiv ja eemaletõukav ning manipuleeriv lähenemine. Mõlemad pooled arvavad, et tõde ning oskus nn õigemini elada, olla parem, õilsam inimene, kuulub ainule neile. Kumbki ei ole valmis tegelikult võtma teist inimest iseendaga võrdsena. Ei olda valmis austama teise inimese piire ning lubama tal elada nii, nagu tema õigeks peab. On suur vahe informatsiooni jagamise vahel ning manipuleerivas alandamises, et oma tahtmist saada.

Ma olen väga nõus seisukohaga, et me peaksime üle minema loomi hoidvale toidukasvatusele, taastama pigem väiketalud ja lõpetama loomapidamise ajast ja arust moel. Nähes kanu, kes haigetena üksteise otsas puuris elavad – see ei ole õige. Seetõttu, niipalju, kui mul on võimalik, ostan mune kodus kasvavatelt õnnelikelt kanadelt. Ideaalis ostaks ma ka toorpiima otse väiketalust, kus loomad on hoitud. Ma ise olen lapsepõlves mõnda aega väiketalus kasvanud, lehmi lüpsnud ja loomade eest hoolitsenud ja see on imeline – kõike siin elus saab teha mõistlikult.

Suurtööstuse toodetud toit on täis igasuguseid meile ohtlikke ja keha rikkuvaid aineid. Kas kõik peaks aga selle tõttu veganiteks hakkama? Kindlasti mitte. Iga inimese keha on tema tempel ning inimene ise tunnetab kõige paremini, mis tema jaoks toidulaual parim on. Kui hakatakse teise inimese taktikepi järgi toiduvalikuid tegema, pole seegi tervislik valik. Me peame õppima austama ja toetama erinevaid valikuid, ükskõik mis teemal see ka ei ole.

Samuti tuleb mõista tänapäeva inimest, kes ostab oma toidu tavalisest toidupoest ja paneb korvi tõesti seda kõige odavamat muna, sest tema elatustase ei luba muud. Igaüks toimetab oma võimete piirides ning nendest piiridest teist solvangutega üle lükata püüdes ehitatakse sinna vahele hoopis müür ja muutust ei tule mitte kunagi.

Neid teemasid, kus on sellist vastandumist, võib loetlema jäädagi. Enamiku teemade puhul ei mõjuta teise inimese otsuseid meie enda elu mitte kuidagi, miks me siis tunneme, et me neisse otsustesse üldse kuidagi suhtuma või reageerima peame? Õpime üksteist kuulama ja peatame selle tühistamise kultuuri.

 

Majanduskriis viib sõjani. Kas me seda tahamegi?

Praegu tundub, et me oleme täiesti kodusõja äärel. Uskuge mind, sellest ei võida mitte keegi. Vaatasin just dokumentaalfilmi Jugoslaavia 1991–2001 kodusõjast, kus hukkus tulevahetuses 150 000 inimest, sealhulgas lapsed, naised, vanurid. Snaiprid lasid halastamatult maha kõik, kes silma ette jäid. See oli sisuliselt ususõda, mis algas majanduskriisist. Huvitav on, et ilma majanduskriisita said inimesed erineva usu kiuste rahus üksteise kõrval elatud, aga kui oli aeg üksteist kõige enam toetada kriisihetkes, siis pöörduti üksteise vastu… Viha, hirm ja idee, et nende elu on õigem kui teiste oma, oli lihtsalt nii domineeriv. Kas meil on seda vaja? Kas me ei tule kriisist välja paremini siis, kui me üksteist toetame, mitte siis, kui igaüks rapsib üksi iseenda ellujäämise nimel?

Sõda saab toimuda ainult siis, kui mõlemad pooled sõjakust tagant õhutavad ja septembrist alates olen jälginud, kuidas olukord selles mõttes aina halveneb.

Ühelt poolt meie valitsuse algatatud nn antivakserite alandamise kampaania, mis nimetab inimesi mõrtsukateks, süüdistades neid praeguses olukorras. Kuigi teaduslikud uuringud näitavad, et üle mõistuse suured numbrid on tekkinud just vaktsineeritavate arvu suurenemisega ja et haigestuvad võrdselt nii süstitud kui ka süstimata isikud. Ametlikult ju ei öelda, et jah, meil ongi haigla täis nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata isikuid.

Haiglate töö olnuks vaja ümber korraldada juba aastaid tagasi. Kasutusele on vaja võtta päriselt toimivad ravimid, kui on tegelik soov ikkagi inimesi päästa. Selle asemel õhutatakse kodusõda ja inimesed on kaotanud terve mõistuse. Ei saada aru, et teist poolt represseeritakse ja diskrimineeritakse, süvenemata sellesse, mida viimane sisuliselt üldse tähendab. Valitsus kasutab iga manipulatiivset võtet, mis ta oskab – valetades, karistades ja jõupositsioonilt “üleannetuid lapsi” nurka sundides. Sest mina lihtsalt tahan nii, mitte et kas see on mõistlik ja vajalik. Nii teevad lapsevanemad, kes ei saa iseendagagi hakkama.

Teiselt poolt on omajagu ka neid inimesi, kes väidetavalt teisi kuidagi ei diskrimineeri, aga samas sõimavad neid isikuid, kes on süsti valinud, idiootideks. Jutustatakse, kuidas nende isikute juuresolek on ebameeldiv või mis veel hullem – tervistkahjustav. Ka selline suhtumine paneb sügavalt ohkama. Keha ei reageeri kuidagi erinevalt vaktsineeritud isikule, kui sina ise oma meeltele selleks oma mõtlemisega käsku ei anna. Meil ei ole mitte mingit põhjust alandada seda inimest, kelle jaoks see on olnud õige valik. Temal on nii rahulikum ja ta kardab vähem. Me ei saa oodata, et kõik saaksid ühtmoodi infost ühtmoodi aru, veelgi vähem seda, et kõik ise vastavaid teemasid uuriksid.

 

Erineva mõtteviisiga inimesed saavad elada rahumeeli kõrvuti

Ma poleks peaministrist paremini käituv, kui ma mõtleksin sekundikski halvasti nendest isikutest, kes on teinud otsuse ennast vaktsineerida. Olgu see otsus selleks, et maandada hirmu haiguse ees või selleks, et säilitada töökoht. Ma loodan kogu südamest, et neil ei järgne tervisekahjustust ja olen valmis neid infoga toetama, kuidas siis sellest välja tulla. Aga ma mitte kunagi ei lähe üle teise inimese piiride ega eelda, et tema peaks samu otsuseid tegema nagu mina. Ma ei vastandu. Kui ei vastanduta, ei saa tulla ka sõda!

See ei tähenda, et ma luban enda piirist kellelgi üle tulla, lihtsalt ma ei kehtesta seda sõjaga. Sõjaolukorras kaob igasugune piir ja siis juba võetakse vabadus tulla päriselt sunniga. See on asi, millest sõjakalt meelestatud ja oma mõtetes sellega oma õigusi kaitsev inimene üldse aru ei saa. Kui me kardame seda, et meie keha suhtes tehtavaid otsuseid surutakse jõuga peale, siis ei tohiks hoogu anda selleks, et see olukord päriselt tekkiks.

Võimalik on elada harmoonias inimestega, kes teevad sinust teistsuguseid otsuseid. Minu üks südamesõbranna on mulle ükskord öelnud tänusõnad, et ma teda ei alanda, temasse halvasti ei suhtu, sest tema vaktsineerib oma lapsi ja ei julge teistsugust otsust teha. See liigutas mind sügavalt, sest ma ei olnud enne sellele mõelnud. Ma pigem olen ju alati tundnud, et mind kui vähemust ei mõisteta, ei soovita kuulata ja pigem üritatakse suruda vastupidist otsust tegema arvestamata meie pere riske. Minu armastus ei vähene teise isiku suhtes, sest tema teeb selles teemas teistsuguse otsuse. See ei ole minu asi isegi mitte küsida. See ei määratle inimese olemust.

Ma ei tunne tema seltskonnas mitte kunagi end halvasti, me ei pea vältima teatud teemasid, ei ole nii, et ma ei tohiks oma avastustest või kurbadest emotsioonidest sel teemal rääkida. Ma olen vastu võetud just minuna. Austatakse minu valikuid ja kogemusi, sest need on minu omad. Need ei laiene automaatselt kõigile. Kõik ei saa kahjustusi.

Ma teen teavitustööd selleks, et inimesed teeksid informeeritud otsuse, mitte et sundida kedagi lihtsalt loobuma vaktsineerimisest. Et osataks märgata vaktsiinikahjustusi ja ei tühistataks neid. Meie lugu poleks ka nii tõsiseks läinud, kui me oleks esimest korda osanud adekvaatselt reageerida. Ei oleks kohe esimene kord tühistanud mõtte, et tegu võib olla vaktsiinikahjustusega, oleks kohe aru saanud, et meie oleme see pere, kes peab teise tee valima. Nende kurbade juhtumite eel on üldjuhul olnud juba mitu väiksemat hoiatust, mida me ei märka, sest meid on õpetatud selliseid asju ignoreerima. Kui märgata ohumärke varakult, on võimalik tekkinud kahjustused ümber pöörata ja vältida kahjustuste süvenemist.

 

Mõlemal poolel lasub võrdne vastutus lõpetada vastandumine

Ma tegelikult teen seda tööd, mida seaduse järgi peaks praegu tegema perearst – ta peaks tutvustama kogu kõrvaltoimete infot, mitte vaid ebaolulist killukest sellest. Soovin, et sellesse teemasse tuleks tasakaal, midagi ei varjataks ning austataks ka neid peresid, kelle lapsed vaktsiinidele halvasti reageerivad ning lubataks neil rahulikult loobuda. Samuti, et austataks neid peresid, kes ei soovi üldse riski võtta vaktsiini manustades.

See tee aga käib mõlemat pidi. Kui teine isik mind ikkagi kuulata ei taha, soovib mind alandada, siis pean mina sügavalt ka endale silma vaatama: kas mina ise suhtun temasse austusega? Nagu näha, tunnevad praegu mõlemad pooled, et neid ei kuulata ja alandatakse – seda mitte ainult need, kes on Covidi vaktsiinist on loobunud, vaid ka need, kes on otsustanud selle teha. Ilmselgelt on suusad ristis ja mõlemal poolel lasub selles osas võrdne vastutus see asi nüüd päriselt korda ajada.

Vahel mind pilgatakse, et olen lillelaps, kes naiivselt püüab maailma muuta armastuse ja hoolivusega. Minu jaoks tundub see huvitav, sest mulle näib, et mu eelnev reageering, mis aastaid tagasi oli – lihtsalt viha ja sõjakusega kaasaminek –, oli ju palju lihtsam. See ei vajanud üldse enda sügavatesse haavadesse ja südametunnistusesse süüvimist. See ei vajanud mingit mõttetööd, lihtsalt reageerisid ja kõik.

Praegu leida üles see pidepunkt ja lammutada müüri just ilma vastandumata, on see, mis vajab tööd ja iseenda osas vastutuse võtmist. Vahel olen ma selles juba hea, aga vahel on veel väga palju sel teel õppida.

Ma olen saanud oma isiklikus elus mitmeid kogemusi, kus ma olen lõhestanud igasuguse vastutöö, vastandamise, hukkamõistu ja asendanud need empaatia, mõistmise ning armastusega ning inimesed hakkavad reaalselt hoopis teisiti käituma. See ei toimi vaid oma kõnekeele muutmisega. Selleks peab lahendama enda sees need valud ja traumad, mis panevad sind selle isiku või teema suhtes kuidagi sisemiselt halvasti reageerima. Uskuge mind, see ei ole kerge. See on suurim julgus vaadata otsa iseenda vigadele ja valudele. Ma arvan, et see on naiivsusest väga kaugel. Samas mõistan muidugi inimesi, kes ei suuda sellesse uskuda. Selleks peab olema isiklik kogemus ja õnneks on minu ümber aina enam ja enam inimesi, kes on valmis selle teekonna ette võtma ja on oma elu tundmatuseni muutnud.

Maailma muutus algab meist endist. Me ju nagu teaksime seda, aga sageli veel ei saa aru, mis see tegelikult tähendab. Loodan, et iga päevaga aina enam inimesi püüab sellest aru saada.

 

Merle Martinson

 

Foto: Heli Armus



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt