Merle Martinson: Inimesi takistavad end julgelt väljendamast vanad koolisüsteemi mustrid, vaja on koolivõõrutust!

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

23. juuli 2021 kell 19:12



Tänases loos kirjutab loodusravi terapeut ja homöopaat Merle Martinson valitsuse diktaatorlikust juhtimisstiilist ja sellest, miks ühiskond ei julge sellele vastu hakata, sedastades, et aina teravamalt kerkib esile deschooling’u ehk koolivõõrutuse vajadus. “Mis takistab inimesi end julgelt väljendamast? Miks me praegusele totraks kiskuvale käskude ja keeldude süsteemile vastu ei hakka?” küsib ta. Vastust pole vaja kaugelt otsida: meis koogutavad edasi koolisüsteemi mustrid, millele on üles ehitatud tegelikult kogu ühiskond. Standard-koolisüsteemis treenitakse endiselt sõnakuulelikke (tehase)töötajaid, kes tuimalt rutiinset tööd teeks ja käsuahelast kõrvale ei kalduks. Asugem siis kõik koos koolivõõrutuse teele! 

 

Ühiskonnas hakkab aina suurem rahulolematus üles kerkima. Praegu on küll kõik suure kuumalaine uimas, aga kes vähegi on vaadanud poole silmaga uudiste poole, on selgeks saanud, et lähiajal midagi head sealt „ülevalt“ küll tulema ei hakka.

 

Riskigrupp on kaitstud, aga paanika külvamine jätkub

Üks teemadest, mis on intensiivistunud, on vaktsineerimine. Huvitav, et lubati küll seda, et vaktsiinide saabudes kõik laheneb ja laabub, aga reaalsuses hoitakse hirmukampaaniat jätkuvalt üleval, kuigi riskigruppides on see vajaminev 70% oma süstid kätte saanud, kahjuks aga sellega ei rahulduta. Kõik need meetmed peaksid justnagu olema riskigrupi kaitseks, miks siis sellist paanikat edasi külvata? Ikka ei ole piisavalt, ikka kasutame meetmeid ja allutamist, ikka uued ja uued nõudmised… Eks igaüks teeb omad järeldused. Follow the money!

Vaikselt on aga kätte jõudmas majanduskriis, mis nende Covidi meetmete rakendamisega suudeti tekitada. Kõige selgemalt annab hinnatõusudest märku bensiini hinna tõus, see on tõusnud rekordtasemetele. Autosid mitteomavad inimesed kehitavad küll selle peale sageli õlgu, et neid see ei puuduta, aga inimestel on kahjuks väga väike oskus näha varjatud mõjusid. Kui kogu meie kaup toimetatakse poodidesse ja üldse Eestimaale, kasutades masinaid, mis neelavad liikumiseks mingit liiki kütet, siis mõjutab see otseselt poelettidel oleva kauba hinda.

Selle kõige taustal on väga huvitav vaadata, kuidas inimesed ei reageeri valitsuse plaanidele tõsta erinevaid makse, mis mõjutavad iga eestimaalase elu. Olukorras, kus paljud firmad on pankrotti aetud ja inimeste sissetulekud vähenenud, pigistatakse maksudega rahvast ikka veel lisaks. Kohati on tunne, et varsti hakkame peale maksma, et elada. Rahapuudust meil iseenesest ei ole, on kahtlased otsused, kuidas seda jaotatakse. Enamik neist on aga seoses Covidiga salastatud viieks aastaks. Huvitav, kas pole?!



 

Lisamaksustamised transpordisektoris

Kuulda on lisamaksustamist transpordisektoris lisaks niigi juba kõrgetele kütte hindadele. Plaanis on tõsta ka aktsiisi erinevatele kütustele. Sageli ei juurelda üldse selle üle, kuidas asjad poodi toimetatakse, kuidas neid üldse valmistatakse ja kui suureks on aetud maksud kauba transportijatele, kes peavad selleks kasutama näiteks C ja CE kategooria sõidukeid.

Lõputult ei saada ka seal sektoris inimeste palkade arvelt teenuse hindasid madalatena hoida ja tahes tahtmata maksab selle lõpptarbija lõpuks kinni. Veider on muidugi tõdeda, et kuigi C-kategooria sõidukitele on juba lisa-autoomamismaks ja eraldi teemaksud ning aina rohkem neid välja nuputatakse, siis need piirkonnad, kus kaubaautod kõige enam ringi liiguvad, on teed, mida kunagi ei parandata. Samas maksab veoauto ise ja selle remont mitu korda rohkem kui sõiduauto remont, mis omakorda tõstab teenuste hinda lõpptarbijale. Peab rohkem oskama vaadata kardinate taha ja lahti mõtestama kogu kulude ahela ühiskonna jaoks.

Uus plaan teemaksude kehtestamiseks ei jäta puudutamata ka sõiduautosid. Maapiirkondades elavate inimeste jaoks on see suur lisakulu. Arvestades Eesti madala palga tasemega, tekitavad sellised maksud olukorra, kus sisuliselt maksad peale selle eest, et saad tööle ja koju liikuda. Inimesel peab olema vabadus liikuda. Ei ole kuigi mõistlik oodata, et inimene seab enda elu olematu bussiliikluse järgi, raisates oma väärtuslikku aega. Aeg on ainus taastamatu ressurss meie elus!

 

Hinnatõus on Covidi meetmete tulemus

Lisaks autodele hakkab vaikselt luksuskauba valdkonda minema kodu omamine. Uudiste pealkirju lugedes on näha, et oodata on maamaksu tõusu. Mulle on alati väga kummalisena tundunud selline pidev topelt-maksustamine. Eks paistab, mis makse veel välja mõeldakse aukude täiteks, mis on tekkinud eelnevate otsuste tagajärjel ühiskonna vaikival nõusolekul.

Uudiste kaudu aga kombatakse väga selgelt ka seda, kui kaugele saab piire nihutada. Kas vingumine jääb vaid Delfi kommentaariumi tasandile või hakkab sealt midagi suuremat välja kooruma.

Väga paljud nendest hinnatõusudest on Covidi meetmete mõjude tulem. Kuna enamik eestimaalasi, kes ei olnud nõus nende otsustega, väljendasid seda vaid kodus oma pereliikmetele või tuttavatele, aga ei osalenud üheski avalikus aktsioonis, mis probleemsetele ja teadusest väga kaugele kalduvale poliitikale tähelepanu juhtis, arvates, et ah, küll saab hakkama, elab üle, siis järelmõjud on mitu kordas pikemad, kui meetmete endi aeg oli.

Ainuke maksutõus, millele Eesti inimene on tõsiselt reageerinud, oli alkoholiaktsiisi tõus… Paneb väga sügavalt mõtlema meie elukvaliteedi ja prioriteetide üle. Halvad asjad saavad meiega juhtuda ainult selle tõttu, et me midagi ette ei võta nende takistamiseks.

 

Mis siis takistab inimesi julgelt end väljendamast? Koolisüsteemi mustrid

See on sisseõpitud muster koolist. Kui hakata ühiskonna toimimist veidi teravama pilguga vaatama, siis on näha, et see on üles ehitatud samamoodi nagu koolisüsteem. Pole ka ime, sest sellist käitumist on ju treenitud terve lapsepõlv.

Koolisüsteem, mis tekitati industriaalajastu toetamiseks, ei ole sellest ajast eriti muutunud. Treenitakse seal aga sõnakuulelikke tehasetöötajaid, kes tuimalt rutiinset tööd teeks ja käsuahelast kõrvale ei kalduks.

Koolisüsteemist tulevad meile teatud hoiakud, et keegi autoriteet ütleb meile ette, kuidas me elada tohime. Raamidest kõrvalekallet karistatakse hinnetega. Üks isik hoiab oma kontrolli hinnete kaudu süsteemis kogu kollektiivi üle. Kõigil peab olema ühesugune nägemus teemade käsitlusest, mille dikteerib ette programm. Selleks, et koolis edukas olla, peab oma vajadused alla suruma. Kellegi meeleheaks käituma just sellisel viisil, nagu nõutakse. Vaba tahe peab kaduma.

Vaid vähesed, kes oma loomu poolest ei paindu, suudavad sellisest aastaid kestvast treeningust välja tulla iseennast kaotamata. Need on inimesed, kes koolipõlves on saanud endale negatiivsed sildid kui allumatud. Hilisemas elus on nad edukad ja mõtlevad raamist välja lahendusi. Julgevad teistmoodi teemasid käsitleda ja toovad uuendusi meie kõigi ellu. Samas, super ajudega oleme me kõik sündinud. Enamiku potentsiaal aga lihtsalt ei avaldu selles sundlaagrit meenutavas koolisüsteemis.

Hilisemas elus jätkame sama teed, aga hinnete asemel on püüd saada kiitust ülemuselt, abikaasalt, valitsuselt, sõbralt ja vältida laitust. See on sama 5 ja 2 saamise mäng, mis mõjutab inimesi kogu nende elu. Me ei ole enam oma otsustes vabad. Hirmuga eksida ja viiest ehk kiitusest ilma jääda ning mis veel hullem, laitus ehk kaks saada, paneb meid tegema asju, mis lähevad vastuollu meie enda soovidega. Kaob julgus neid üldse väljendada.

Luuakse ka erinevad hierarhilised hoiakud, kelle korraldustele peab alluma ja kelle korraldustele ei pea – sisuliselt lastakse end teatud kõrgemal positsioonil inimestel orjastada ilma vastuhakuta. Sama üritatakse kahjuks teha ka isikutega, kes on nn madalamal positsioonil. Ronitakse eluredelil mitte koos teiste inimestega, vaid neid jalge alla surudes. Kõigile ja kõigele antakse hindeid ehk hinnanguid igal sammul meie elus.

Läbi selle süsteemi ei saagi inimene aru, et tegelikult valitsus ei ole õpetaja, kellele ei tohi oma soove avaldada ja vastu hakata. 101 liiget riigikogus ei oma tugevamat häält kui 1,3 miljonit inimest. Koolist võiks siiski võtta kaasa põhitõed. Matemaatiliselt on 101 ikka olematu number 1,3 miljoni kõrval.

 

Me kõik peaks läbima koolivõõrutuse!

Koolisüsteemi kaudu allasurumisega on meile selline eluhoiak loodud ning me mängime seda mängu rõõmsalt kaasa, ise meeleheitest vingudes. Aru saamata, et piisab vaid igal vingujal päriselt enda nägu Toompeal näidata ning kaoks ka diktatuurne ülemvõim. Rahvalt hakataks päriselt nende arvamust küsima ning sellega arvestama. Lähevad paika eluterved piirid.

Selleks, et sellest süsteemist välja astuda, peaksime me kõik läbima deschooling’u ehk koolivõõrutuse. Deschooling ei ole uus liikumine, vaid sai tuule tiibadesse juba 1960-ndatel. Selle eestvedaja Ivan Illich https://en.wikipedia.org/wiki/Ivan_Illich kritiseeris tugevalt koolisüsteemi industriaalset lähenemist. Tema raamat „Deschooling Society“ ilmus 1971. aastal https://en.wikipedia.org/wiki/Deschooling_Society

Sageli räägitakse sellest kodukooli raames, et pehmendada üleminekut teistsugusele keskkonnale, aga paljud lapsevanemad on avastanud selle positiivse mõju ka iseendale. Kodukooli mõte on ju ka iseenesest industriaalse kooli raamidest välja astumine, oma peaga mõtlemine. Demokraatliku süsteemi loomine õppesse, mis hiljem hakkab siis ka rolli mängima, kuidas tehakse otsuseid peale koolielu. https://pangks.ee/lyhidalt/inimese-ja-uhiskonna-koolikahjustused-vajavad-leevendamist?fbclid=IwAR1vjHCazrqlxMmTSeFmYaIV_5h73jpJNhv79Dgoober3J48x4D-XGUSlOw

Sellised süsteemid ja koolid eksisteerivad juba aastakümneid, aga vaid erakoolide privileegina. Teadus aga ütleb selgelt, et tänane koolisüsteem pärsib õppimist ja inimeseks olemist, mitte ei toeta seda. Miks siis riiklikud koolid teadusega käsikäes ei arene?

Lihtne vastus on, et need, kes peaksid arendama, on ju sama koolisüsteemi tublilt välja treenitud sõnakuulelikud kodanikud, kes ei taha tuttavalt teelt välja kaldumisele isegi mõelda, sest äkki jääb siis heast hindest ilma.

Väga paljud süsteemid, millest me ise kõrvale ei kaldu ja kritiseerime ka teisi, kui nad seda teevad, on üles ehitatud, kopeerides koolisüsteemi, aga mis on täiesti ebavajalik ja takistab vaba inimesena elamast. Asju peab tegema ju teatud viisil. Kas ikka peab? Elu on väga voolav, toob ette vahepeal takistusi ning olles paindlik, nähes väljaspool raame lahendusi, olles loov, saab neist kergusega mööda. Enamik inimesi aga jääbki takistusega tõtt vahtima ning ei liigu elus edasi.

Allpool sellest, millised on koolivõõrutuse ehk deschooling’u esimesed sammud.

 

1. Kaota ära oma elust arusaam, et keegi on sinust tähtsam isik

Ole sa Ameerika president või Kopli kodutu – me kõik sünnime siia ilma emaüsast alasti, võrdsetena. Meie kõigi kopsud vajavad hapnikku ja südamed pumpavad verd. Elu jooksul me kogume enda ümber kihte vastavalt oma oskustele, aga baasfunktsioonid jäävad täpselt samaks. Me oleme lihtsalt inimesed. Kedagi ei tõsta paremaks ega halvemaks tema amet või pangakonto seis. Kellelgi ei ole õigust kedagi alla suruda, suhtuda kellessegi kui endast madalamasse. Kõik siin ilmas on partnerlussuhe. Firmajuhil on reatöölist sama palju vaja kui reatöölisel firmajuhti. Kõigil on oma roll.

Väga tavapärane on aga olukord, kus reatööline tuleb kontoritöölisele rääkima, et paberil välja mõeldud plaan ei toimi hästi ning vajaks ümber töötamist. Mis sellele tavapäraselt järgneb? Seda infot ignoreeritakse, sest tõstetakse enda isik ja arvamus kõrgemaks isikust, kes reaalselt tööd läbi viib. Puudub oskus koostööks, mida süvendab peas loodud hierarhia süsteem. Ükskõik, kui hea südamega isik on, ego hakkab kenasti selle hierarhia süsteemiga kaasa mängima ja ülevaltpoolt kiitust ehk viit välja teenima. Tavaelus tähendab kiitus ju suuremat palganumbrit ja hüvesid.

Mida see firmaomanikule tähendab? Suuremaid väljaminekuid. Esiteks on väga kulukas mitte kuulata reatöölist, kes tööd teostab, sest mittetoimiva süsteemi toimima panek on tohutult kulukas. Teine kulu on töö kvaliteedis. Inimene, kes ei tunne end teistega võrdselt hinnatuna, ei hooli oma tööst ega töökohast ning ei tee kvaliteetset lõpp tulemust. Kaotab kogu korporatsioon. Ei kasutata iga inimese eksperthinnanguid – jah, ka reatööline on ekspert oma valdkonnas. Paneme nüüd firma juhi asemel valitsusjuhi või perepea vms. Rollid nagu muutuvad, aga süsteem jääb samaks.

Kuidas seda pikalt juurutatud süsteemi enda elus muuta?

Hakka lihtsalt kohtlema iga inimest võrdselt enda käitumises, suhtumises. Vaatle kõiki partnerina eluteel, näiteks poemüüjat, suhtle samamoodi ülemuse ja koristajaga. Vabalt, võrdsena. Väljenda viisakalt enda vaatenurki ilma hirmuta. Kohtle austusega igaüht enda ümber, aga kõige enam iseennast. Nii muudad sa enda ümber süsteeme ja inimesi. Igal meie mõttel ja teol on suur mõju meid ümbritsevatele isikutele. Lahenda enda sees ära hirmud autoriteediga seoses.

 

2. Kaota ära hinnete süsteem enda elus

Koolisüsteemist on tulnud treening, et kõike peab hindama – hea või halb, 5 või 2. Teeme seda alateadvuses kogu aeg iseenda ja teiste tegevuse kohta. Vaatleme teiste käitumist, välimust ja võrdleme seda enda omaga, täpselt samamoodi, nagu see klassiruumis toimus aastaid. Seetõttu teeme otsuseid, mille põhikaaluks on teistele meeldida, mitte oma elu elada. Saada ühiskonnas hindeks viis. Olla tubli ja eeskujulik. Sellega aga kaasneb enamiku ajast enda allasurumise stress, mis ei lase siiralt õnnelik olla.

Ma näen, kuidas inimesed reageerivad negatiivselt isikute peale, kes pulbitsevad õnnest. Eitatakse, et sellist õnne saab üldse olemas olla. Vahel isegi rünnatakse halvustavate sõnadega. Nägemata selle inimese hinge vabadust, mille ta endale on loonud. Elutervet suhtumist stressoritesse. Proovimata enda meeli avada, et me olemegi siia ilma tulnud selleks, et õnnelikke hetki luua, mitte tuimalt päeva õhtusse veeretada, tehes rutiinselt (tehase)tööd.

Kogu hinnete süsteem pärsib koolis õppimist, sest ei juleta kõrvale kalduda ning viiest ilma jääda ehk siis võtta vastu väljakutseid. Sama hakkab ka elusüsteemis toimuma. Pigem istutakse oma kannatustes, kui vaadatakse väljakutsetele otsa ja lahendatakse need.

Kuidas kaotada hinnete süsteemi?

Seda õpetab suurepäraselt näiteks Thomas Gordoni raamat “Tark lapsevanem”. Kuigi see raamat käsitleb ennekõike lapsevanema ja lapse suhtlust, loob see tegelikkuses hea suhtlemise ja suhtumiste aluse. Üks neist on olukorra hinnangutevaba käsitlus. Kuna meie vanemad kahjuks ei ole osanud meile seda kõike õpetada, siis peabki kätte võtma raamatu ja seda tagantjärele õppima, olenemata sellest, kas sa oled lapsevanem või mitte. Lapse asemel lihtsalt saab kasutada isikut, kellega sa suhtled.

Praktiseeri hinnangutevaba reageeringut. Näiteks, kui inimene tantsib tänaval, siis sageli saab ta külge igasuguseid hinnangu-silte. Kuigi ta ei kahjusta oma tegevusega kedagi, siis on see kõrvalekalle tavalisest ning kohe väärib hukkamõistu ja isegi mõnitamist. Peaksime mõtlema, miks meis selline hinnang üldse tõuseb? Miks me lihtsalt pole õnnelikud teise inimese rõõmu ja heaolu üle. Kui hakkame vaatama neid olukordi positiivses võtmes, siis vaikselt julgeme ka vabastada hinnanguid iseenda suhtes.

Hinnangud iseendale on meid kõige enam hävitavad ja hoiavad meid elus tagasi. Samuti meie mõjutatavus välisest kiitusest, mis kooli 5 ja 2 süsteemiga kaasa tuli.

Mind aitab nendel hetkedel kõige enam Toomas Valsbergi raamat “Eluterve pohhuist”, milles ta annab läbi huumoriprisma uue vaate sellele, kuidas elada positiivsemas maailmapildis, rõhutades ka seda, et see ei tähenda egoismi teiste suhtes, vaid oskust elada enda reeglite järgi teisi kahjustamata.

Vahel peab muidugi seletama, et minu tänaval tantsimine ei kahjusta kedagi, aga nii me koos ju õpimegi. Ära vihasta inimeste peale, kes on süsteemis kinni ning ei oska veel näha, mis on nende probleem ja mis ei ole. Naeratades viita, kuidas sellest välja tulla ning mine oma toimetustega lihtsalt edasi. Me ei pea olema ühenäolised.

 

3. Ava oma loovus

Koolis on kunstitundi käsitletud kui mõttetut meelelahutust juba väga pikka aega. Samas on see kõige olulisem tund üldse, kus inimene saab aru, et ta oma käega loob asju siin elus. Treenib aju nägema asju ilma piiranguteta. Meie aju on loov. Muinasjutud, fantaasiamängud, kunst, muusika on sama olulised kui reaalained nagu matemaatika. Üks ei saa eksisteerida ilma teiseta.

NASA on teinud väga hea uuringu aastakümneid tagasi, kus nad selgitasid välja, et me sünnime loovatena. 3–5-aastaste grupis on loovuse tulemus 98%, sealt aga hakkab väga kiire allakäik. Sellest teadustööst ja sügavamalt loovusest saad lugeda Jaana Ojakäär-Kitsingu raamatust ,,Pai lapse loovusele“.

Kuigi ka see raamat on suunatud lastele või nende vanematele, soovitaks ma seda siiski kõigile. Kui meie loovuse kraanid on kinni keeratud, siis on neid vaja taas avama õppida. Selles raamatus on arvestatud sellega ning aidatakse täiskasvanul taas avastada loovuse vajalikkus ning ilu. Selleks, et saaksime õpetada enda lapsi, peame ise oskused omandama.

Loovuse puudusest räägivad väga ilmekalt näited, kus inimesed jäävad oma probleemidesse kinni, ei oska näha lahendusi ka väiksematele kitsaskohtadele ning on depressiivse ellusuhtumisega. Ei suuda vastu võtta uusi ideid ning ei näe seoseid erinevate eluvaldkondade vahel.

Kuidas alustada loovuse taaselustamist?

Ilmselt on kõige olulisem siiski tunnistada selle tähtsust meie elus. Loovus on hea tervise kvaliteedi mõõdupuuks, on öelnud G. Vithoulkas.

Sealt edasi ei ole keerukas võtta vastu uut informatsiooni, haarata hea muinasjuturaamat või pintsel kätte, minna tantsima ning sellisel viisil arendada enda ajutööd.

 

4. Too tagasi teadmine, et sina ja sinu vajadused on olulised

Sageli minnakse selle teema peale lukku, öeldes, et tegemist on ju egoismiga. Egoism ei ole elamine oma soovide järgi, vaid ootus, et teised elavad samade reeglite kohaselt ning tahavad samasid asju. Tegelikult saab igas olukorras arvestada iga inimese vajadustega. Asi, mida taas Gordon suurepäraselt juhendab. Meile lihtsalt pole seda õpetatud.

See punkt on nüüd sõltuv loovusest. Meile õpetatakse konflikti lahendust läbi kompromisside ehk kus üks osapool peab midagi ära andma ja end alla suruma. Tegelikkuses on igale asjale olemas tuhandeid lahendusi ning nende seast leiab alati sellise, kus kumbki pool ei pea tegema järeleandmisi enda vajadustes ja soovides.

Kui me leiame taas üles iseenda olulisuse süsteemi alt, mis on meid kõiki surunud ühenäoliseks, siis hakkame ka paremini aru saama, et üksikisik mõjutab väga paljut. Iga grupp koosneb ju üksikisikutest ja nende häältest. Kui õppida ära lahenduste leidmine ilma soovita kedagi alla suruda, saab koostööd teha väga erineva maailmavaatega inimestega, selleks, et parandada enda jaoks olulisi kohti ühiskonnas.

Kui nüüd vaadata suuremaid elumuutusi ühiskonnas, siis alati on need algatatud just üksikisiku poolt. Miks me siis arvame, et meie ei suuda midagi muuta? Miks ma istume tegevusetult ja ainult vingume?

Kui need neli punkti enda elus läbi töötada, avaneb meeletult uksi ja tõuseb rahulolu oma eluga, sest pole probleeme, on lahendused.

Me oleme tulnud siia ilma rõõmu tundma. Kui sinu elus on siirast õnnetunnet vähe ja see sõltub pigem välistest mõjutustest ja sa ei mõista, kuidas sina ise oma õnne sepp oled ning ühiskonda laiemalt mõjutada suudad, on aeg hakata tegelema deschooling’uga.

 

Foto: Pixabay



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt