Merle Martinson: Mis võiks olla koroonakriisi suurem sõnum meile kõigile?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

26. juuni 2021 kell 8:57



“Meil on inimkonnana käes järjekordsed keerulised ajad. Võime vaid kujutleda, mida on tundnud meie esivanemad, leides end üsna sarnases olukorras, kus igal nurgal tõmmatakse üles vastandumisi, inimeste põhiõigused on jalge alla trambitud ning õhus on sõja hõngu. Eks iga reaalne sõda on alanud üsna sarnasel moel. Kujutame ette, et oleme sajanditega kuidagi (paremaks) muutunud, aga reaalsus näitab hoopis midagi muud. Selliseid olukordi ei saaks ju tekkida, kui me neile ise hoogu ei annaks,” kirjutab loodusravi terapeut ja Telegrami kolumnist Merle Martinson.

 

Isiklik vastutus on paljudele ikka veel väga võõras teema. Ega arusaam sellest pole mullegi väga kergelt tulnud – ikka läbi isiklike õppetundide. Paljudele aga ei jõua paraku aga ka vaatamata iseenda õppetundidele kohale teadmine, mida tähendab lause, et „me ise loome kõik oma ellu – nii hea kui ka halva“.

Isikliku elu mõõtmetes on see veel arusaadav, aga kas sa oled astunud paar sammu tagasi ja mõelnud, miks me inimkonnana oleme praegused õppetunnid endale valinud?

Miski ei ole juhuslik. Kõigel on mingi mõte ja raskused tulevad avardama meie oskusi ja suunama õigele teele siin elus. Meile jäetakse alati valikuvõimalus, kas oma ohvrirollist väljuda või minna koos sellega põhja. Kas kannatada haiguse käes või siis enda keha tasakaal taastada, õppetunnid vastu võtta ja palju paremas seisus eluga edasi minna. See kehtib nii isikliku elu kui ka ühiskonnana toimimise puhul.

 

Mis on siis need asjad, mis muutmist on vajanud? 

Kõik see positiivne, mis on hakanud tulema praeguse olukorra tagajärjel. See, mida inimesed on hakanud hoogsalt looma. Mõtted, mida enne lihtsalt mõlgutati, aga nüüd tehakse teoks.

Kui lõpetada keskendumine kõigele halvale, siis märkame oma võimalusi selgemalt. Tegelikult peaksime oskama kriisile tänulikud olla, et ta on nii paljut liikuma pannud meie sees ja ärgitanud tugevalt muutusi looma. Toon allpool mõned näited.

* Paljud on tänu poodide ja asutuste sulgemisele ära tabanud, et nad ei vajagi neid. Me ei vaja seda tohutut tarbimisühiskonna poolt pakutavat. Pigem see tuimestab ja uimastab meid ega lase sageli näha kõike lihtsat ja head, mis meil endal kodus olemas on.

* Paljud märkasid distantseerudes, et neil on lõpuks aega iseendaga olla ja oma sisemisi pingeid lahendada – minna palju elutervemalt edasi, laskmata kõigi teiste muredel end uputada.

* Noored pered on hakanud kolima maale. See aga hakkab muutma ka näiteks meie metsamajandust. Mets on jäänud unarusse – ta ei vaja niipalju kaitset kui seda, et teda märgatakse. Kui kõik elavad linnas, siis mets on kasutu ja võetaksegi maha. Me ei pea petitsioone allkirjastama ega meeleavaldustel seisma, vaid metsa päriselt märkama ja oma juured seal taas üles leidma, looma sideme.

* Inimesed õpivad taas oma toitu kasvatama. Olgem ausad, siiani ootame me nagu ohvri rollis, et valitsus teeks mingeid muutusi toidu kvaliteedi osas – näiteks keelaks ärimeestel ära kasumi eesmärgil toidu mürgitamise pestitsiididega, soodustaks ökotoidu kasvatust jne. Vaatame Toompea poole üles ja ootame, et meie eest kõik ära tehtaks…

Inimeses ei teki toidu vastu austust, kui ta ei ole ise panustanud selle kasvatamisse. Inimloomus on laisk. Kui valitsus reguleeriks pestitsiidide kasutust, aga jääksid intensiivpõllumajanduse võtted, siis sealt on keerukas head saaki või toiduturvalisust leida. Me peame ise hakkama looma mahemaad, mitte ootama, et poliitikud seda seadustega tegema sunniksid. Kõik on meie enda kätes. Tuleb õppida toitu kasvatama permakultuuri põhimõtete järgi, loodusega kooskõlas, see ei ole kuigi keeruline ega töömahukas, vaid küsimus on oskuste omandamises. Nii kaob ära mürgise toidu tarbijaskond ja põllumajanduse nägu muutub. Selleks ei ole vaja valitsuse luba ega seadusi, vaid meie endi tegusid.

* Tarbimine on vähenenud ja sellega seoses ka õhusaaste. Nüüd on meie asi hakata seda ka hoidma, mitte vanadesse tarbimisharjumustesse tagasi langeda. Õppida rõõmu tundma minimalistlikumast elulaadist ja mitte tuimestama asjadega oma sisemaailma puudujääke.

* Paljud on avastanud, et nad ei soovigi olla viis päeva nädalas 8–17 tööl. Elus on palju enamat. Eluterve ja puhanud meel ei soovi asjade ostmise nimel end enam katki töötada. Luuakse uusi ja lihtsamaid lahendusi.

* Kaugtöö tegijate hulk on suurenenud ehk inimene saab oma panust anda palju vabamalt ja tööandjal ei ole enam ka nii suuri kontorikulusid. Tõusnud on oskus usaldada oma meeskonda.

* Mulle teeb kõige enam rõõmu see, et nii paljud inimesed on läbi murdnud sellest info varjamise loorist ja aru saanud, et tervis ei tule purgist, vaid on midagi palju sügavamat. Hakatakse välja tulema õpitud abitusest ja sõltuvusest, et keegi võõras valges kitlis teab minu keha ja meelte kohta rohkem kui ma ise ning aina vähem kuritarvitatakse medikamente ning tegeletakse enda päris probleemidega.

* Äge on näha peresid, kes avastasid laste distantsõppele jäädes, et tegelikult on nad täiesti võimelised oma lastega ise tegelema. Sellel õppetööl on sügavam kvaliteet kui koolis. Saadi taas ühendus oma lastega, kellega lähedus oli ammu oravarattas ringi joostes kadunud. Tullakse välja ka sellest õpitud abitusest, et keegi võõras peab minu lapse üles kasvatama ja inimeseks õpetama. Kadus sõltuvus kooli olemasolust. Koduõppe gruppi liitus arvukalt lapsevanemaid, kes said palju oskusi juurde. Hea side laste ja vanemate vahel mõjutab kindlasti tulevikus noorukiikka jõudes nende laste eluteed positiivselt.

* Paljud tegid korda oma logisema kippunud armusuhted. Leiti üles sügavamad mõtted, miks kunagi üldse kokku on kolitud ja jäeti seljataha tuim kooselu vorm, mis meenutas pigem korterinaabriks olekut, mitte pühendunud armastust. Oldi perega palju rohkem koos ja loodan, et selle kvaliteetaja väärtustamine ei kao ka pärast piirangute leevendamist.

* Ka linnastunud inimesed said aru, et nad ei vaja maksustatud liikumisvõimalusi spordiklubide näol, kui meil on loodus oma värske päris õhuga ootamas. Täiesti tasuta! Silmanähtavalt on tõusnud talisuplejate osakaal ühiskonnas.

* Moodustatud on kogukondade liit, mis küll praegu veel kuigivõrd ei toimi, sest inimesed vajaksid veidi enam õpet koostöö ja suhtlemise kohapealt. Seeme on aga mulda pandud ja sealt edasi saab vaid paremaks minna. Keegi ei saagi kohe kõike hästi osata.

Siia nimekirja võiks asju kanda veel ja veel… Positiivseid mõjusid on kogu selle kriisiga seoses tohutult – ja see kõik ongi see suurem pilt, mida me emotsioonide keerises ei märka.

 

Ära ela illusioonis, et keegi teine vastutab

Kui sinul on mõnes nimetatud valdkonnas pinged, siis mitte selle tõttu, et peaksid selle ebamugavustunde eest põgenema, vaid selleks, et katkine asi ära parandada.

Jah, on inimesi, kes on suurtes raskustes. Need on isikud, kes ei saa elu sõnumitest aru ei isiklikul pinnal ega ka ühiste kannatuste kaudu. Inimesed, kes on loonud endale mõttemustrid, et kõike on vaja lahendada vaid ühtemoodi ja ei kuidagi teisiti. Need inimesed leiame me Delfi kommentaariumis näpuga näitamas paarile mitte maski kandvale isikule ja kõiki teisi süüdistamas oma elu ebaõnnestumiste osas.

Aga sellised inimesed pole üldjuhul halvad ega pahatahtlikud. Küsimus on hirmus iseenda vastutuse vastuvõtmise ees. Tundub kergem elada illusioonis, et keegi teine vastutab ja teeb asjad minu eest ära. Kui eksib, siis võtab süü endale. Olgu selleks poliitik, meedik või teadlane.

Siin on näha selgelt hirmu endale silma vaatamise ees. Hirmuloori tagant on kahjuks raske näha, et kui mul on võimalik ära hoida halbu asju enda elus, siis saan ma ka ise enda ellu piiramatult õnne luua. Meile on kaua loodud kuvandit ja me oleme inimkonnana seda mängu kaasa teinud, et keegi teine vastutab minu heaolu eest. Natuke liigne ja ka naiivne on oodata, et ühel päeval kogu inimkond saab äkki oma valel rajal olemisest aru ning teeb sekundiga kannapöörde.

Igaühel on omad piirid, mis peavad olema ületatud. Murdepunkt, millest hakatakse muutusi vastu võtma. Minul oli selleks oma lapse väga tõsine vaktsiinikahjustus. Mõni kahjuks ei olegi nõus selles elus silmi avama ja pigem valib lahkumise tee. Me ei saa seda kõike ära hoida ega tagant sundida. Luule Viilmaa on öelnud, et hea ei ole see inimene, kes teiselt kannatused ära võtab. Ebamugavustunne on sageli see, mis paneb meid liikuma. Vaadake enda südamepõhja, mis oli see teie piir ja ebamugavus? Mõistke neid, kellel see veel käes ei ole. Laseme neil oma õppetunde läbida, anname selleks aega. Areneme ise sellisel viisil, et me oleks eeskujuks. Laseme vabaks ja keskendume oma elu loomisele.

 

Inimese ülesanne on iseennast arendada 

Meie fookus tõmmatakse tänasel päeval kogu aeg ära aina uute hirmupunktide loomisega. Ka mina kipun nende lõksu astuma, sest kogu aeg ei ole ka minul veel oskust märgata. Ainuke asi, mida saame teha, on iseennast arendada, et seda juhtuks aina vähem. Ei ole vahet, kas sa kardad haigust, piiranguid, seadusi, määrusi, maske, süste vms – kõik see on üks ja sama hirm ning vastandumine. Ja see ongi sõdade alus. Nendele asjadele läbi valude reageerides me toidame seda süsteemi, mitte ei ole lahenda valupunkte. Meil on alati muid võimalusi, me peame õppima usaldama ja nägema suuremat pilti.

Liiga kaua on inimene maailmas mänginud kuninga rolli ja nüüd on sellele otsustatud pidurit tõmmata. Mis on siis nende isikute roll, kes on aru saanud erinevatest manipulatsioonidest, valede võrgustikust ja asunud teistsugusele teele?

Usaldada protsessi, mitte vastanduda ning luua hoopis teistsugust maailma meie ümber. Kasvõi pisikeste sammudega. Unistada sellest maailmast, mida me soovime. Mitte anda energiat ja aega, keskendudes sellele segadusele, millega meilt kogu aeg tahetakse jõud ära võtta. Näitama lihtsalt ise oma elu elades, et teisiti on ka võimalik. Ootama kannatlikult, kuni inimesed on valmis elus pöörde tegema ja siis neid toetama. Andma oma sügavamaid teadmisi edasi neile, kes on valmis need vastu võtma, mitte tigetsema nende kallal, kellel kõrvad on alles kinni. On ju hästi teada, et tigedusega ei ava ühtegi ust.

Me peame üles leidma selle sisemise jõu ja aru saama, et iseendaga kontaktis olles ei saa meid kõigutada ka kõige suurem kinniste kõrvadega rahvamass. Elu leiab võimalused, et meid hoida nendes protsessides. Märkame neid ja võtame vastu. Vabastame enda hirmud ja läheme päriselt sellele teele, millele meid suunatakse.

 

Merle Martinson

 

Foto: Ilja Aksjonov



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt