Foto: Heli Armus + Canva.com

“Me oleme kaks aastat kuulnud inimesi rõhutamas sõna “teaduspõhine” – lausest “Mina usun teadust!” on saanud koroonarindel üks peamisi lipukirju. Jah, teadus kõlab targalt ja on mind väga palju elus aidanud, aga ilmselt on meil vaja otsa vaadata sellele, et ka teaduses – nagu teisteski valdkondades – ei ole kõik inimesed õilsad ja head. Kui sinu enda südant soojendab headus, ei suuda sa vahel ettegi kujutada, et keegi võiks käituda kuidagi teisiti. Maailm on paraku täis inimesi, kes suudavad iseendale selgeks teha, et ebaeetiline käitumine oma rahaliste huvide kaitsmisel on täiesti lubatud ja vajalik tegevus, mis lihtsalt käib “tööga kaasas”. Ja selline suhtumine on kahjustanud ka teaduse mõistet,” kirjutab loodusravi spetsialist ja kahe lapse ema Merle Martinson oma seekordses artiklis. Fookuses on maskikandmine, infoga manipuleerimine ja vastuolulised uuringud. 

Sellistes olukordades ei otsita enam tõde ega vastuseid. Meie igapäevaelus saab otsustavaks, kes suudab paremini infot manipuleerida. Ravimitööstus on numbritega manipuleerimisest täiesti omaette kunsti teinud. Mul on siiralt kahju, et ka teadlased selliste mängudega kaasa lähevad. Mõned sihilikult, sest neile makstakse palka, ja teised selle tõttu, et ei süveneta ega nõuta algandmeid, et neid ise üle kontrollida. Kui keegi on „tootele“ pannud peale templi, et tegemist on teadusega, siis ei tohi enam edasi vaielda, kuigi teaduse aluseks peab olema skeptilisus, kontrollimine ja erinevate vaatenurkade jälgimine. Paraku näen ma iga päev inimesi kaasa aitamas sellele, et teadus sureks.

Veel 1900. aastate alguses elasime teadmisega, et meie universum on staatiline ehk alati täpselt ühesugune. Alles 1920. aastatel saadi aru, et meie galaktika on dünaamiline ning kogu aeg muutuses. Me arvame, et kui teadust tehakse maa peal, siis teame me juba kõike. Samas on selge, et elu protsesside mõistmisel oleme üsna samasugustes lapsekingades kui kosmoseteaduses, mis avastas alles aastal 2019, et Must auk on kuidagi meie galaktikale vajalik. 2025. aastaks plaanitakse valmis ehitada superteleskoop, millega aina detailsemalt ja kaugemalt objekte jälgida. Toimub areng. Saame kindlasti väga palju huvitavat teada, mis ka tänased teadmised ümber lükkab.

Teadmised inimkehast on kinni 70-ndates

Samas räägime me inimkeha kohta ikka veel selle teaduse põhjal, milleni oli jõutud 50 aastat tagasi. Kardame samamoodi baktereid ja viirusi, kuigi värskemate uuringute põhjal on teada, et just neile kogu elu toetubki. Nad on meie sõbrad, mitte vaenlased, ja me peame neid hoida oskama. Nagu planeet Maa ei ole Päikesesüsteemi keskmeks, nii ei ole ka inimese genoom tema tervise kese, vaid oluline on kogu see mikro-makro-maailm, mis meie sees ja ümber toimub ning meie suhe sellega. Teadus on sellel alal edasi arenenud, aga meie arusaamad ja teadmised on ikka kinni 1970. aastates. Miks? Sest küsimus on kasumlikkuses.

Kui sa homme leiaksid väga hea vähiravimi, siis kas sa arvad, et seda hakatakse kuulutama üle terve maailma ja inimesed saavad oma muredest vabaks? Jah, minagi pikki aastaid arvasin nii, sest minu süda on puhas. Kahjuks on aga tõsiasi, et meil on väga palju väga suuri ning võimsaid avastusi tehtud aastakümneid, aga need patenteeritakse ning ostetakse patente üle selleks, et avastused jätta sahtlipõhja ning saada maksimaalset kasu vanadest süsteemidest. Õnneks on teadlasi, kes julgevad sellest rääkida. Sellel ei ole inimeste aitamisega mitte mingit pistmist. Puhas äri. Ja kõik nendes firmades töötavad inimesed mängivad seda mängu kaasa, kinnitades endale, et teevad lihtsalt oma tööd.

Teadus, mida soosib ajakirjandus

Kui saad raha, siis pead olema ju tänulik ning tegema seda, mis ülemus ütleb. Teadlased on juhtinud tähelepanu sellele, et ülikoolid jmt asutused on kõige tagurlikumad kohad üldse, sest seal ei saa teadus vabalt areneda. Eelistatakse vaid teatud tulemusi ja rahastatakse vaid  “tublisid” teadlasi, kes kinnitavad, et rahaannetaja on õigel teel. Teistsuguseid küsimusi ei lubata tõstatada. Olen küsinud ka ühelt maaülikooli teadlaselt, kui vaba on Eesti teadlane ja vastus oli kurb. Kui sul on pere ja soovid sissetulekut säilitada, siis tantsid etteantud tantsu. Ainult isik, kes ei sõltu sissetuleku vajadusest, saab hakata tegema päris teadust, aga siis tuleb omakorda mängu maine hävitamise hirm, sest inimest üritatakse sellega mõjutada.

Poliitikutele ja riigiametnikele räägitakse kokku ilus muinasjutt, kuidas muud moodi ei olegi võimalik ning luuakse võimustruktuur, mis sellele mängule oma panuse annab seaduste ja hoiakute süsteemide loomisega. Seda kõike võimendatakse ajakirjanduse kaudu.

Ajakirjandus paneb avalikku häbiposti kõik need, kes julgevad küsimusi esitada – nii nagu keskajal karistati inimesi linnaväljakutel. Nii luuakse „tardu, põgene või võitle“ seisund, millest enamik ühiskonnast kasutab põgenemise teed ning pigem paneb silmad-kõrvad kinni ning kordab päheõpitud muinasjuttu, et midagi muuta pole võimalik. Jäävad vaid üksikud, kes valivad võitluse tee, aga neid üritatakse emotsionaalselt tasakaalust välja viia, näidates neid ekstremistidena. Seetõttu ei avalda ajakirjandus tasakaalustatud uudislõike, vaid otsivad üles need kõige katkisemad isikud, üritades näidata, et kõik inimesed, kes niimoodi mõtlevad, ongi sellise käitumisega. Üsna alatu, eks! Huvitav on see, et ajakirjanik ise ei näe oma ebaeetilisust. Samas, kui sulle palka makstakse ja auhindu antakse just intriigide punumise eest, siis on ka kerge uskuda enda puhtasse südametunnistusse, sest see käib ju lihtsalt töö juurde. Elu oma reaalsuses on aga hoopis midagi muud kui kõik need valede süsteemid, mis me enda ümber loonud oleme.

Poliitteadus – tants maskide ümber

Väga hea näide sellest, kuidas teadus on muutunud poliitteaduseks ehk sisuliselt tehakse teadlastest sõnakuulelikud ametnikud, on meie teadusnõukogu. Meelituseks on kõrge palk ja ainus asi, mis sa tegema pead on … unustama teaduse. Esinema teadlase näoga ja ajama inimesed segadusse, et mis see teadus siis ikkagi ütleb. Kinnitama, et sinu arvamus ongi teadus.

Inimesed on aga palju targemaks saanud. Paljud võtavad ette kõik need teadustööd ja hakkavad vaatama, mismoodi on läbi viidud uuring, millele tuginetakse; nad otsivad algandmeid, et ise kogu protsess üle kontrollida. Kaks koroona-aastat on poliitteadusesse väga tugevad augud löönud. Inimesi, kes ei vali enam tuimalt uskumist, on aina enam. Ja seda on väga tore vaadata. Toimub areng ja mingi hetk saame ehk taas tervishoiu osas hakata rääkima päris teadusest, mis on vaba rahapõhistest mängudest ja fookus läheb taas reaalsetele teadmistele.

Hea näide on tants maskide ümber. Lõpuks saime teada, millisele teadusele siis meie teadusnõukogu toetub (vt siit ka edaspidiseid viiteid), et neid politsei sunniga inimestele ette suruda.

CDC (Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus) ehk USA terviseamet on kokku kirjutanud erinevatele uuringutele tugineva kokkuvõtte. Mind aga hakkasid kohe huvitama reaalselt aluseks võetud uuringud. Neid lugedes ajas üks üllatus teist taga.

Alustati muidugi asjaolust, et asümptomaatilised “nakatunud” on ohtlikud. Tore, aga mind päriselt huvitab, et kui me hakkame kõiki hooajalisi haigusi samadel alustel testima, siis kui palju on Rota või muu viiruse asümptomaatilisi ringi liikumas? Enne ei ole selline väide teaduspõhine, kui ei ole võrdluspunkte. Olen üsna veendunud, et kõikide haiguste sellisel testimisel on võimalik üsna sarnased tulemused saada ja sisuliselt igast haigusest koll teha. Mina pigem ootaks, et teadus keskenduks sellele, miks on suur osa inimesi, kes ükskõik mis olekus haigusega kokku puutudes ei nakatu. Me peame hakkama keskenduma sellele, kuidas saada paremaks, mitte tõmbama kogu ühiskonda tervise teemades ühele suremisliistule. Iga inimene saab aru, et see kõik on isikliku tervise hoidmises kinni, aga samas nagu ei saa ka. Suurt kahju teevad arstid, kes esitavad end ekspertidena, aga hüüavad täiesti teadusevastaseid loosungeid, kus vitamiinidel ja toidul ei ole tervises kohta. Jälle üks väga hea näide poliitteadusest, kus endale on võetud hoiakud läbi ravimifirmade koolituste saadud info. Neutraalset teadust ei ole uuritud.

Suvalisest näomähkmest pole kasu!

Järgmine sektor on hunnik uuringuid, milles uuritakse süljeerituse ja suuremate osakeste maskist läbitavust. Kuna meditsiinilised maskid ongi mõeldud selleks, et baktereid ja teisi suuremaid osakesi hoida ära operatsioonil haava sattumast, siis muidugi näitavad need selliste osakeste vähenemist. Teadlased aga „unustavad“ ära, et viirus on hoopis teine teema. Ka maskide valmistajad ise on rõhutanud, et need pole viiruse kinnipidamiseks mõeldud. Selleks on viiruserespiraatorid. On täiesti kuritegelik nende inimeste suhtes, kes tõesti viiruserespiraatoreid vajavad, rääkida tavaliste maskide kasust. Aga noh, lihtsalt äri ju…

Jääb tunne, et kogumisse on lisatud viiruserespiraatorite kasutegureid näitavaid uuringuid, et jääks mulje maskide kasulikkusest. (Vt Rengasamy S, Eimer B, Shaffer RE. Simple respiratory protection–evaluation of the filtration performance of cloth masks and common fabric materials against 20-1000 nm size particles. Ann Occup Hyg. 2010; 54(7):789–98)

Miks muidu üritatakse ükskõik mis maski sarnast asja meile ette suruda, lubades teadlaste ja poliitikute “õnnistusel” neile omadusi, mis kuuluvad viiruserespiraatoritele. Või ei mõisteta ise nende maskide erinevust?

Viiruserespiraatorid on vahendid, mida oleks võinud just riskigrupile algusest peale jagada. Igaüks saab ise otsustada, kas ta vajab kaitset. Selline tegevus oleks palju odavam, kui hoida kuid töös maskipatrulle ja teha riiklikke kampaaniaid. Riik, mida juhitakse Exceli tabelites näpuga järge ajades, peaks ju ometigi sellest aru saama?

Väga huvitavad on ka uuringu tulemused, kus tuuakse selgelt välja, et mingist kasust saab rääkida vaid sellisel juhul, kui mask on tugevalt ümber hingamisteede ehk jällegi tuleb esile vaid viiruserespiraatorite kasu, aga sedagi ainult juhul, kui seda õieti kantakse. Sellest uuringust saab järeldada ka seda, et pole vahet, kas sa kannad ees riidest maski või siis poest ostetud käterätti – nende kasutegur on sama.

Maski korrashoid on ka väga oluline faktor. Siin on toodud uuring, kus igapäevaselt pesti maske. Ja käsitsi pesemisel suurenes viirussaaste ja ka haigestumise hulk kahekordselt. Parem oli seis, kui maske pesti haigla pesulas. Kas nüüd hakkame iga päev kõiki maske viima haiglasse puhastusse?

Mida uuringud tegelikult ütlevad?

Fakt on see, et inimene käib sama maskiga ilma seda pesemata. Enamik inimesi, kes kannavad maski üksnes selle tõttu, et muidu saab trahvi, ei hakka elusees maski vahetama ega pesema ega muud moodi korras hoidma. Kui vaadelda olukorda, kus maskid olid vabatahtlikud ehk inimene ise otsustas, kas ta kannab, siis kandjaid oli silma järgi vaevu 10% ning sedagi vaid suurlinnas. Nende seas on väike protsent, kes tõesti süvenevad ka kandmise reeglitesse, mis on andnud mingeid väikseid kasutegureid. Ausalt, tegelikult ma ei usu, et keegi nii teadlik oskaks olla. Isegi mitte meditsiinisüsteemis endas. Sellised tingimused maski kandmiseks on tagatud vaid operatsioonisaalides. Päriselu aga ei ole operatsioonisaal. Inimestel vedelevad maskid taskus, kust see siis aina uuesti ja uuesti välja õngitsetakse ning ette vinnatakse.

Minu jaoks on tähelepanuväärne uuring, kus olid fookusgrupis nooremad inimesed. Me teame, et Covidi riskigrupp algab 60. eluaastatest. Siin uuringus on kinnine isikute grupp sõjaväes, kus toimus ka haigestumine. Haigus puudutas sümptomaatiliselt vaid 20% ning sedagi väga kergel kujul. () Me ei saa haiguste eest ära joosta, aga me peame tegema kõik selleks, et osata enda tervist hoida. Olenemata vanusest, sest haigus ei puuduta ju ka igaüht, kes 60. eluaasta künnise ületab ning kindlasti ei vii ka igaüht, kes selles vanusegrupis haigestub, haiglasse või kirstu. Tuleb vaadata nende poole, kes põevad kergelt ja hakata uurima, miks nii on.

Siis on veel uuringud, kus on püütud kõrvutada erinevaid gruppe, nägemaks, kas maskidel on mõju või ei. Väide on, et maskid vähendavad sümptomite esinemist 10%. Üldjuhul ei ole maskid aga ainus meede – kõikides maades on rakendatud üsna ühesuguselt kõiki asju koos ehk veidi keeruline on panna mingi kõikumine just maskide arvele. Samas on ka väga huvitav näiteks uuring, kus Covidi numbreid kõrvutatakse sümptomite alusel, mitte kliiniliste testide alusel. Ehk loetakse kokku Covidi-laadseid haigusi põdevaid inimesi.

Samas on viirushaiguste sümptomaatika üsna sarnane. Teistes samalaadsetes töödes tuuakse selgelt välja, et inimesed, kes maski kannavad, tunnetavad Covidi riski suuremalt ja rakendavad ka distantseerumist. Sellises linnas nagu Bangladesh on see palju suurema mõjuga kui meil, kus inimesed niigi juba kultuuriliselt hoiduvad liiga lähedasest kontaktist kaaskodanikuga. Siin uuringus meeldib mulle see, et nad on ausalt esile toonud ka oma uuringu vead, mis ei pruugi tegelikku 10% kajastada, aga kõige olulisem küsimus on: kas see väidetava 10% madalamate tulemuste taga on see, et viiruskoormus kehale on väiksem? Praegu üritatakse kõigile maski ette suruda väitega, et me vähendame viiruskoormuse edasikannet ehk kaitseme teisi, mis omikroni osas näitab selgelt, et nii see ei toimi. Aga kui riskigrupil on kasutegur iseenda kehale viiruskoormuse langusest, siis on see asi, mille osas peaks edasisi uuringuid tegema. Eesmärk peaks olema just riskigrupi jaoks vajalike meetmete suunatud kasutamine, sest sellel on päriselt mõte sees ja inimesed saavad teha ise oma otsused. Me teame väga hästi, kes meil päris riskigrupp on ja selles osas ei ole info kahe aasta taguse ajaga muutunud.

Mängu tulevad ka juba jaburaks kiskuvad uuringud, milles soovitatakse kanda kahte maski. Jah, see võib muidugi suurendada osakeste kinnipüüdmist, aga selgelt ei lase see ka hapnikul korralikult kehasse tulla ning me ei saa ennast ju lämmatada lõputult… (  ) Peab hakkama tervisesse mõistusega suhtuma.

Ühe vitsaga löömine

Kui teadustöid lugeda, siis tundub, et paljud on pandud sinna kokkuvõttesse lihtsalt pealkirja ja särava sissejuhatuse pärast, millest omakorda on tuletatud ka kokkuvõte. Sisu aga võib olla midagi muud. Näiteks hakkasin huviga lugema Saksamaa võrdlust maskikandmisega seoses (Mitze T, Kosfeld R, Rode J, Wälde K. Face masks considerably reduce COVID-19 cases in Germany. Proc Natl Acad Sci U S A. 2020;117(51):32293–32301)

Esialgu tundus tõesti, et äkki selles uuringus ikkagi on iva sees, kuni jõudsin selle punktini, kus hakati ka muid tegureid sisse tooma, näiteks asjaolu, et numbreid loetakse sellel hetkel, kui regioonis on haigusjuhtumite arv juba langenud 2–3% peale. Me oleme ise ka näinud, kuidas meie väikesel Eestimaal eri regioonides on tõus ja langus erinevatel aegadel. Ehk tegelikult peaks jälgima inimesi konkreetses regioonis, aga sellist uuringut kahjuks ei õnnestunud leida.

Teada on, et ilm mõjutab seda, kus just ka viiruse tõusuhetk on. Kui ma jälgin ilma Tallinnas ja 30 km sellest väljapool oma maakodu piirkonnas, siis juba seal on vahed väga suured. Samuti on teada, et rahvastiku vanurite hulk mõjutab Covidi numbrite kõverat, ja juba ka sellised asjad, kui palju on suitsetajaid. (Leffler CT, Ing E, Lykins JD, Hogan MC, McKeown CA, Grzybowski A. Association of country-wide coronavirus mortality with demographics, testing, lockdowns, and public wearing of masks. Am J Trop Med Hyg. 2020;103(6):2400–2411)

Ehk me oleme väga kirju seltskond üle terve maakera. Kõigile ühte ja sama omadust ning meedet omistada on pehmelt öeldes hullumeelsus.

Samas, meile väga lähedal asuv Taani viis läbi väga suure uuringu, mille järeldused olid, et ei ole vahet haigestunute osas maski kandjate või mittekandjate vahel. (Bundgaard H, Bundgaard JS, Raaschou-Pedersen DET, et al. Effectiveness of adding a mask recommendation to other public health measures to prevent SARS-CoV-2 infection in Danish mask wearers: a randomized controlled trial. Ann Intern Med. 2021;174(3):335–343 )

Vastuolulised uuringutulemused

Siis on veel ka sektor, kus on toodud välja uuringud, kas maskikandmine tekitab tervisekahjusid, siin läheb asi väga huvitavaks. Alustatakse muidugi uhkelt uuringuga, kus ei leitud mingeid erisusi. Järgmises uuringus on vanuritele ette pandud riidest maskid, mille puhul on selgunud eelnevatest uuringutest, et nende võimekus midagi kinni hoida on olematu ehk ilmselt nende õhutakistus pole ka nii suur ja saadakse ka rõõmustavad tulemused, et kõik on hästi. Vanuril lastakse jalutada 10 minutit ja puhata ning kõik on hästi.

Võrdluseks tervete meestega tehtud uuringud, kus selgelt hakkab nii süsihappegaasi tase veres tõusma kui ka tekkima liigne koormus südamele. Antakse tungivaid soovitusi põhjalikult kaaluda maski kasutamist töötingimustes.

Erinevad uuringud ise on ka lühiajalised 15 minuti kanti jäädes. Kui nüüd panna see teadmine tavaelu konteksti, kus inimesed teevad liikuvat tööd 12 tundi järjest, tõusevad ihukarvad püsti. Kui keha peab kannatama kõrgenenud süsihappegaasi tagajärgede käes igapäevaselt kuust kuusse tööd tehes, siis selline nõue on kriminaalne. Lisame veel juurde asjaolu, et enamikus kohtades ei ole ventilatsioon tasemel ja hapniku kvaliteet õhus on juba esialgu kehv, siis suurenevad riskid veelgi. Me peaks ju vähendama haiglaravi vajadust, mitte seda tõstma. Lühiajalised teoreetilised kasud ei saa ületada pikaajaliste kahjude riske.

Talupojamõistus ütleb üsna selgelt, et hapnikuvaegus ja mõjud südametööle tekitab riskigruppi juurde igasuguste erinevate vaeguste osas. Ravimifirmad muidugi plaksutavad käsi, aga teadlane, kelle ülesanne on hoolitseda kogu rahva tervise eest, peaks olema targem ning nägema tervikpilti.

Teine väga problemaatiline küsimus on nahahaigused (erinevad uuringud toovad välja numbreid 54,5 kuni 70%-ni välja), mis tõusevad eriti meditsiinilise maski kandmisega. Põhiprobleemideks on akne ja kontaktdermatiit. Mõlemal juhul on ravimiteks kogu keha immuunsüsteemi rikkuvad preparaadid ehk igal juhul saab keha mitu korda rohkem kahju kui maskide kandmisest praegu kasu. Ühe uuringu soovitus oli pigem kanda siis tavalisi riidest maske, mis aga eelnevate uuringute valguses on olematu kasuteguriga. Mõtlevale inimesele on sellised tegevused lihtsalt ärritavad ja panevadki kahtlema teadlase mõtlemisvõimes.

Laste osas muutub olukord absurdiks

Rõõmsalt teatatakse, et lasteaia- ja koolilapsed ei saa maskide kandmisest mingeid tervisekahjusid, vaid kohati isegi kasu. (Smith J, Culler A, Scanlon K. Impacts of blood gas concentration, heart rate, emotional state, and memory in school‐age children with and without the use of facial coverings in school during the COVID‐19 pandemic. FASEB J. 2021;35 (Suppl 1) doi:10.1096/fasebj.2021.35.S1.04955)

Samas, kõik need uuringud on tehtud 30–45 minutiga arvestades. Arvutasin välja, et meie lapsed kannavad päevas 7,5 tundi koolis maske pluss huvitegevus, bussisõit jm. See ikka erineb väga 30 minuti uuringust.

Kõne ja emotsioonide arengu osas me ilmselt alles hakkame tulemusi nägema hiljem, kui me kunagi muidugi tahame inimkonnana hakata seoseid otsima, aga ka selles valdkonnas valitseb suur segadus, sest CDC teadustöösse on sisse kirjutatud, et maskikandmine lapse tervist ei mõjuta, aga samas on sama uuringu all jälle uuringud, kus öeldakse, et mõjutab küll. Mina rahulduks siinkohal vastusest, et me tegelikult ei tea. Arvestades iseenda elukogemust, siis lastel on keerukas aru saada, et lapsevanem just nendega üritab suhelda, kui ta ei näe tervet näoilmet. Mis minu jaoks on juba turvalisuse küsimus avalikus ruumis.

Nii et teaduses endas on olukord pehmelt öeldes kirju. Me ei saa sulgeda silmi fakti ees, et inimesed sattuvad Covidiga haiglasse ja osa põeb seda raskelt, on samas peame lõpetama lisakahjude tekitamise ülejäänud ühiskonnale. Kõik vastavad lahendused on juba ammu välja töötatud, aga neid kurtidele kõrvadele edastada on väga keerukas. Inimene peab ise teadlikuks saama ja lõpetama illusiooni, et poliitik seda tema eest teeb.

Lahendused ilma võimu kuritarvitamata

Ma ei leidnud ühtegi teadustööd, mis oleks käsitlenud Rootsit, mis on meile üsna sarnase kultuuriruumiga riik. Neil ei ole olnud ühtegi lõhkuvat piirangut: on soovitused ja väike osa neid ka järgib – inimene ise vaatab, kas ta on riskigrupis või ei, ning otsustab, kuidas ta oma elu elada soovib. Samas, kui vaatame juhtumite kõverat, siis see on meie omaga sarnane. Ausalt, arvestades Rootsi rahvaarvu, siis paremgi. Huvitav, eks! Ehk see näitab ka üsna selgelt, et viirus tuleb ja läheb oma rütmiga ning ükskõik mis meede teda tegelikult ei huvita. Kui vaadata meie hingamisteede-haiguste hooajanumbreid 10 aasta jooksul, siis ka need kinnitavad seda. Rootsi tuleb kogu sellest “pandeemia” olukorrast välja märksa tervema ühiskonnana, sest inimesi ei ole hirmutatud ega represseeritud.

See on ilmselgelt aga koht, kuhu täna ei taha ühegi riigi poliitik ega teadlane hästi vaadata. On võimalik asju lahendada ilma võimu kuritarvitamata. Selleks peab aga sisemine soov olema. Meie ühiskonnas see kahjuks puudub. Ka tavakodanik haarab igal võimalusel olukorrast, et teist inimest rünnata, teise isiku üle võimutseda. See on meie riigi nägu – sama nägu on ka kõik otsuseid tegevad ametnikud.

Lootust on, et maskidraama on selleks korraks läbi, aga kui inimesed ise ikka teemadesse pinnapealselt suhtuvad, ei viitsi pikki ja lohisevaid teadustöid või artikleid läbi lugeda, oleme varsti sarnaste draamade keskel tagasi. Peame hakkama vaatama, kuhu me oma aja tegelikult paneme. Kas meelt lahutavatesse tõsieluseriaalidesse või millessegi, mis meile päriselt midagi annab. Iseenda jaoks uurimistöö tegemine saab ilmselgelt sinu elu paremaks muuta, aeg oleks aeg hakata investeerima iseenda elude elamisse.

Merle Martinson