Merle Martinson: Kuidas päästa noori vaktsiinisurvest

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

9. september 2021 kell 9:18



Niipea kui anti luba hakata tingimusliku müügiloaga manustama koroonavaktsiini alates 12. eluaastast, ilmusid nagu tellitult peavoolumeediasse artiklid sellest, kui ohtlik Covid-19 lastele on. Õnneks on ka südametunnistusega ametnikke ja arste, kes selle väite kummutasid, aga hüsteerias maailmas üldjuhul mõistuse häält enam ei kuulata ja see kipub hääbuma.

Nägime, kuidas noori meelitatakse koroona vastu vaktsineerima “hea-paremaga”: küll loositakse välja iPhone’e, küll muud nänni. Paljud neist väljaloositavatest asjadest on iroonilisel kombel ka veel tervist kahjustavad, aga eks see kõik käibki veidi teadmatusega käsikäes. Meditsiinilistele protseduuridele meelitamine on ebaseaduslik ja väikese viibega jõudis meediasse ka Ravimiameti näpuviibutus, et vaktsineerimisele meelitavad loosimised ei ole lubatud.  Samas ei saa ju oodata, et mingi amet meid kogu aeg päästaks. Tark inimene ei lähe selliste asjade õnge, kirjutab Telegrami kolumnist, loodusravi terapeut ja kahe lapse ema Merle Martinson.

 

Aga kust tuleb meie laste tarkus? Ikka oma vanematelt

Nüüd aga on probleem: kuidas sa paned oma lapse mõtlema vaktsiinidest, et kas ikka vaktsiinid on kindla peale nii head, ohutud ja vältimatud, nagu seda kõikjal räägitakse. Me oleme ise ju selle supi kokku keetnud – nüüd on aeg hakata oma vigu tunnistama ning päriselt teadustöid ja infolehti lugema. Väide täielikust ohutusest kukub seejuures kohe kokku. On selge, et selleks, et laps saaks targaks, peab ka täiskasvanu ise tark olema. Meie aga ei anna lastele head eeskuju juba ammu.

Ei ole kaugel ka see päev, kui enam präänikuid ei pakuta ja hakatakse piitsaga ähvardama ehk igasuguste privileegide äravõtmise ja koolis vastandumise teel otseselt peale suruma süstimist. Tehnikaülikooli lehelt saame lugeda, kuidas jagatakse õpilasi rühmadesse: vaktsineeritud saavad käepaelad ja kes ei soovi tõendada enda vaktsineeritust, peavad maski kandma. Tõsiselt? Ja sellisest majast peaks tulema meie targad ja tasakaalukad täiskasvanud?! Lapsevanemad võiks aidata enda lapsi ning sellise kooli diskrimineerivate ja alandavate juhiste tõttu juriidiliselt vastutusele võtta. Õpetage oma lapsi enda eest seisma! Hariduse saamisele ei tohi panna lisatingimusi juurde, eriti kui need on ebaseaduslikud ja põhiseadusega vastuolus. Seda tehakse praegu vaid selle tõttu, et kõigil on karistamatuse tunne. Me peame kaalukausi tagasi omale kohale seadma. See ei juhtu aga tegutsemata.

Ma arvan, et praegu ei ole ka halb mõte kõrgkoolis võtta lihtsalt akadeemiline aasta ja lasta sellel vaktsineerimismöllul mööduda. Israeli kogemuste järgi võib arvata, et maskid vaktsiinide ebatõhususe osas langevad juba lähitulevikus. Praegu veel saab kuulata vabandavaid jutte, kuidas ikka kõik toimib, aga vaja on veel uusi doose. Eks näis, kui kauaks ühiskond seda muinasjuttu enda tervise arvelt uskuma jääb ja aina rohkem doose endasse süstida laseb, enne kui aru saab, et vaktsiin on praegu üks suur pettus.

Vanemad on aga paanikas, et lapsi ei hakataks nende tahte vastaselt koolis süstlaga taga ajama, aga meil on juba näiteid selle kohta, et vaktsiinitelki on tõmmatud noorte kambad otse tänavalt. Me ei saa aheldada lapsi koduseinte vahele, vaid peame muutma oma suhteid noortega, et nad ISE julgeksid ja oskaksid olenemata olukorrast EI öelda. Me ei saa ehitada väliseid kaitsemüüre, vaid peame keskenduma sisemise tugevuse arendamisele nii enda kui ka laste puhul.

 

Mida siis teha, et meie lapsed jääks vaktsiini(poliitika)st puutumata?

Kõigepealt peab analüüsima, mis on see, millest laps või nooruk ilma soovitakse jätta ning seda asendada. Tegelikult peaksime me ka üldisemalt vaatama, miks me oleme loonud maailma, kus juba väga noored lapsed eralduvad oma vanematest? Miks lapsed saadetakse meelelahutust otsima väljapoole kodu ja perekonda? Miks ei looda süsteeme, kus perekond on alati lähedane?

Lapsed tahavad oma perega lähedased olla, lihtsalt siiani ei ole paljud täiskasvanud ise selleks erilisi pingutusi teinud. Sageli laseme kahjuks endal töömelusse ära uppuda. Lükkame lapsed kooliuksest sisse ja ootame, et nendest on 12. klassi lõpuks inimesed vormitud ning ise panustame sellesse minimaalselt. Sealt tulebki kultuur, kus teismelised elavad elu väljaspool kodu, aga see ei peaks nii olema.

Mulle tundub, et me võtame ka seda täiskasvanuks olemist liiga tõsiselt ning ei oska enam oma lastega suhelda. Sellega aga tegelikult jätame end ise paljudest elurõõmudest ilma. Me ei oska nautida enam lihtsaid ja rõõmu täis tegevusi, millel polegi mitte mingit muud eesmärki kui olla ja naerda. Sellega panemegi koduuksed teismelistele kinni, sest kodu ei ole lõbus. Kodus ei ole midagi teha. Kodu saabki vaid magamise kohaks ja side kaob.

 

Loome sellise maailma, kus iga kodu toetab oma last ja tema sõpruskonda

Kui kinouksed on suletud, siis alati saab muretseda projektori ning teha ise kino, kuhu sõpruskond on oodatud. Ka popcorn’i on kodus teha imelihtne. Me saame luua palju personaalsemad kinokogemused, mis jäävad meelde kogu perele kui hindamatud hetked eluteel.

Kui lapsed soovivad teatrit, siis pigem tuleb taas toetada nende tegevust sõpruskonnana ja sõltumatult kooli või mõne ringi reeglitest. See arendab loovust ja noored saavad esineda oma vanematele ja sõpradele. See ongi ju eesmärk. Me ei vaja selleks kooli või mõne muu asutuse lava. Teater on just seal, kuhu me selle ise loome. Anname palju enamatele noortele võimaluse end väljendada loominguliselt ilma kellegagi koha eest võistlemata, nagu see koolis sageli käib. Võtame ära piirangud selles kõige sügavamas mõttes. Samas loome ka võimaluse teatrit nautida olukorras, kus ka täiskasvanu ju sellest ilma jäetakse, kui ta pole nõus valitseva korraga.

Väljas söömine võiks asenduda lahedate sõpruskonna söömaaegadega. Jällegi võiks selle natuke liiga tõsise täiskasvanu nendel hetkedel ukse taha jätta. Pakkuda lastele just sellist toitu, mis neid tõmbab kodust välja sööki valima. Uskuge, sellest ei juhtu midagi halba, pigem just head. Igasugused liiga karmid piirangud tekitavad puudustunde ning kunstlikult tõstetud vajadust keelatu järele. Saab ka teisiti.

Eriti ägedad on need olemised, kus kõik saavad ise toidutegemisel käe külge lüüa. Menüü saab lastega koos kokku panna.

Peod. Noored tahavad koos viibida, muusikat kuulata, olla. Loome neile selleks võimalused. Ärme ole ka seal luuaga uksel ees seismas. Nii saame me hea eeskujuga luua neile parema pidude kultuuri, kus ei pea end alkoholist silmituks kaanima. Väga paljud noored on täna valmis pidudeks, kus ei tarvitata mõnuaineid. Kui kodus tehakse pidu toredaks sündmuseks, kus lapsevanem oskab olla peo osaks, mitte pideva manitsuse allikaks, siis seda enam noored valivad just kodusoojuses olemise, kus ei tule keegi ühegi süstiga ähvardama ning millestki ei jääda ilma.

Muusikahuvilised saavad samamoodi oma punte kokku panna – selleks peab lihtsalt avama oma südame ja koduukse mitte ainult iseenda lastele, vaid ka nende sõpradele. Täiskasvanute abiga leiab kindlasti vajalikud juhendajad ja vahendid kõige jaoks. Lapsed vajavad oma vanemate tuge ning osavõtlikkust. Me suudame seda, ma tean. Aeg on üles leida ka iseenda sisemine laps ja temalt tolm maha pühkida.

Ärme vaata enam võõraste otsa, et nemad meie laste meelt lahutaks ja neile vajalikku organiseeriks. Võtame tagasi rolli, mis looduse poolt meile on antud ja hakkame seda kõike ise tegema, üksteist sõpruskonnana või kogukonnana toetades.

 

Noored, andke ka oma vanematele võimalus!

Olen väga tänulik, et mu poeg tõmbas mind kaasa ajaloo põnevasse maailma. Olen õnnelik, et ma andsin sellele ise võimaluse. Koos lapsega avastades on ka minu jaoks ajalugu elus hoopis teise värvingu võtnud. Loeme ajalooraamatutest erinevate objektide ja sündmuste kohta ning siis lähme neid avastama päris elus. Need on kustumatud hetked oma perega, mis on andnud mulle suurel hulgal teadmisi, mida ma koolist pole kunagi kaasa saanud, sest võõras ei osanud seda teemat mulle õpetada nii, nagu mina seda oleksin vajanud.

Noortele endale panen samuti südamele anda oma vanematele võimalus. Vanemad on elus samasugused õpilased nagu te isegi. Keegi ei ole täiuslik. Oma eakaaslastesse tuleb suhtuda ka empaatiaga. Ära võta osa tegevustest, kus hakatakse piirama osa õpilaste osalemist. Ära aita sellisele diskrimineerimisele kaasa. Nii lõpeb see olukord ka kiiremini ära.

Iga hullus on kord otsa saanud. Uuri veidi ajalugu just enda pilguga, mitte kuulates monotoonset jutuvada, mis sageli klassis hajub ilma teadmisi saamata. Tea, et sul on veel pikk-pikk elu ees ning võimalus kõike teha. Tark ei torma. Ja meditsiinilisi otsuseid ei ole kindlasti tark teha ühiskondliku surve põhjal, vaid ikka ainult iseenda kehast lähtuvalt.

Arukaid otsuseid, ühtehoidmist ja loovaid lahendusi on meil täna vaja nii noortelt kui ka täiskasvanutelt. Nii saame me siin maailmas kõigega hakkama ja ei tunnegi puudust sellest kõigest, millest meid püütakse karistusena ilma jätta. Elu saab palju sügavama tähenduse. Oleme sõltumatumad ja õnnelikumad igal sammul.

 

Merle Martinson

 

Foto: Heli Armus

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt