Dokfilm: Pronksiöö tulemusena vähenes Eestis isikuvabadus

3. november 2013 kell 18:03



pronksioo_eestiuuskord_piltEesti üks esimesi alternatiivseid infolehekülgi Vanglaplaneet on juba aastaid avaldanud nii mõndagi põnevat, mis ei ole peavoolumeedias piisavalt tähelepanu saanud. Üks põnevamaid leide sealt on Peeter Proosi 2011. aastal valminud dokumentaalfilm “Eesti uus kord”, mis räägib 2007. aasta pronksiööst ja sellega seotud vandenõudest, mis paraku kehtestatud seaduste näol neid teooriaid toetavad. Käesolev artikkel annab dokumentaalfilmist põhjaliku ülevaate.

 

“Eesti uus kord” uurib, kuidas Eestit hakati vaikselt kaasama “uude maailmakorda”, mida iseloomustab ühine valuuta (euro või dollar), ühine armee (NATO), teisitimõtlejate diskrediteerimine ning vaigistamine ja salajane globaalne eliit, mis meid käpiknukk-valitsuste abil kontrollib.

 

Vaata filmi siin, allpool kokkuvõte filmist.

Treiler:

 

Film “Eesti uus kord”:


 

 

Dokumentaalfilmi algus keskendub peamiselt 2007. aastal toimunud pronksiöö rahutuse analüüsimisele. Tuuakse paralleele 1999. aastal Seattle’is toimunud WTO-vastase protestiga ning sellega, kuidas probleem-reaktsioon-lahendus meetodiga suruti läbi seaduseelnõu, mis kärbib inimeste õigusi, aga annab rohkem vabadust politseile ja luuretegevusele. “Pealtnägija” klipi põhjal vaadatakse, kuidas ka meie oma riigis ahistatakse teisitimõtlejaid ning Venemaa-Gruusia sõja kaudu tutvustatakse arusaama sellest, et Euroopa on muutunud ning me elame uues maailmas, kus on oluline sõjaline koostöö ning tugev koostöö NATO-ga. Lõpetuseks vaadatakse, kuidas globaalse majanduskriisiga sisendati inimestele vajadust liituda ühise valuutaga.

 

Uuest maailmakorrast

Uue maailmakorra puhul on politseiriik valitsustele väga positiivseks nähtuseks. Kuidas saavutada olukorda, kus inimesed loobuvad oma privaatsusest turvalisuse nimel, see on võrdlemisi lihtne – probleem-reaktsioon-lahendus meetod. Ameerikas alustati politseiriigi juurutamist 1999. aasta Seattle’i rahutustega, kus oli korraldatud rahumeelne meeleavaldus WTO vastu. Kõigepealt korraldati probleem ehk paarikümnene kamp, kes oli ülejäänutest selgesti eristatav oma riietuse poolest, asus süütama, vandaalitsema, rüüstama. Politsei ei tohtinud sekkuda, vaid pidi rangelt olema määratud asukohas ja rivistuses ning seda pealt vaatama. Meedias kujutati vaid märatsevat gruppi, et pühkida meelest fakt, et meeleavaldus oli algselt rahumeelne üritus, mille eesmärk oli mingit sõnumit edastada. Edasi asuti probleemi lahendama relvastatud isikukaitse sõidukite ja mustas mundris politseinikega, korraldati liikumispiirang ja tsiviileriolukord, mis tõelisi tülitekitajaid ei mõjutanud, sest nende töö oli tehtud. Küll aga võeti ära võimalus oma häält kuuldavaks teha rahumeelsetel protestijatel, kellel oleks olnud valitsusele potentsiaalselt ohtlikku infot.

Kui vaatame tagasi 2007. aastal toimunud rahutustele, võib tõmmata mitmeid paralleele. Rahutuste ajendiks oli 26. aprillil pronkssõduri ettevalmistused säilmete arheoloogilisteks väljakaevamiseks, et neid tuvastada ja ümber matta ning koos sellega teisaldada monument sõjaväekalmistule. Tolle päeva hilisõhtul kogunesid meeleavaldajad, avaldati meelt Eesti riigi ja valitsuse vastu, põletati lippe, kähmeldi politseinikega, lõhuti autosid, lõhuti aknaid, rüüstati ja süüdati poode, rebiti maha trammiliine. Ligi 1500 inimest rüüstasid ning Eesti inimeste jaoks oli see täielik šokk, sest me pole harjunud, et meil asjad nõnda ülekäte läheks.

27. aprilli ööl loopisid noorukitekambad politseinikke kivide ja pudelitega, rüüstasid alkoholipoodi ja lillekioskeid, murdsid sisse Stockmanni, peksti katki palju aknaid ning A. H. Tammsaare mälestusmärk valati üle värviga. 28. aprilli hommikul hinnati kahe öö kahjustusi umbes 50 miljonile kroonile. Nelja päeva jooksul käis kinnipidamiskambritest läbi ligi 1000 inimest, vahi alla võeti 50 inimest. Prokuratuur alustas 29 kriminaalasja ja kahtlustas 300 isikut.

 

Politseinikud vaatasid tunde linnas laamendamist pealt

Pronksiöö kohta tunnistas Eesti politsei, et nad polnud selleks piisavalt valmistunud ega osanud oodata, et rahutus levib Tõnismäelt edasi südalinna. See võis nii olla, pidades silmas, et meie riigis pole meeleavalduste ja rahutuste kultuur kuigi tugev, aga tuleb silmas pidada ka momenti, kus politseinikud seisid rivis ja vaatasid pealt, kuidas linna lõhuti, sest neil ei lubatud nendele määratud asukohast ja rivistusest lahkuda.

Politsei peadirektori sõnul kulus politseil oma jõudude ümberkorraldamiseks 3–4 tundi. Tema sõnul oli viivituse süü selles, et politseinikud olid killustatult mööda linna laiali, sest ehkki väidetavalt polnud pronksmeest algul plaanis teisaldada, peeti siiski vajalikuks piirata sisse hiiglaslik ala, kuhu mahtus nii Tõnismägi kui ka siselinnakalmistu. Tema sõnul oli politseil ebapiisav varustus nii suure rahvahulga laialiajamiseks ja kinnivõtmiseks, aga lisavarustuse hankimine on seatud eesmärgiks ja lisavägesid toodi kohale juba paar päeva enne toimunut, et neid välja koolitada ja treenida ning väidetavalt oli politsei teisel mässuööl juba kõigeks valmis ja pani korra kiiresti maksma.

Milleks on vaja politseile lisavarustust, kui probleem oli selles, et politsei ei olnud valmistunud nii suure rahvahulgaga tegelemiseks ning teisel ööl saadi juba probleemiga väga hästi hakkama?

Väidetavalt polnud probleemi ka politseinike arvus – 22. novembril 2007. aastal kirjutas Eesti Ekspressi artikkel, et siseministri Jüri Pihli sõnul oli korra tagamine pronksiööl politsei ülesanne: “Valitsuse kriisistaabis ei arutatud kaitseväe kaasamist. Kõige raskem hetk oli esimesel ööl, aga ka siis olid meil politseinikud reservis olemas.”

Samas artiklis öeldi, et kaitseväe tegelik roll aprillimässus on jäänud saladuseks, ainsaks märgiks sellest on Andrus Ansipi valitsuse 20. septembri korraldus nr 418 – raha eraldamine, millega eraldati kaitseministeeriumile ja -väele reservist 32 miljonit krooni erakorraliste kulude katteks.

 

Seaduseelnõu 222SE ehk “pronksiöö pakett”

Arvatakse, et see, et politsei ei olnud nii suurteks rahutusteks valmis, on vale ning et kogu toimunu oli korraldatud selleks, et läbi suruda seaduseelnõu 222SE politseiseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus ehk “pronksiöö pakett” ning et suurendada rahva toetust politseinikele suurema võimu andmisel. “Pronksiöö paketti” kuuluvateks kitsendusteks oleks meeleavaldustel näokatte kasutamise keelustamine, viibimiskeelu kehtestamine, politsei varustamine jalaraudade ja rihmade-nööride-kaablivitstega, anda politseile vabadus kodanike järel nukida ning neid sellest mitte informeerida ning inimesi kinni pidada kuni kolmeks tunniks, ilma seda protokollimata. Lisaks võiks politsei piirata inimeste viibimist teatud kohas kuni 12 tunniks ning politsei aktiivsete kaitsevahendite nimekirja lisataks jalarauad ja sidumisvahendid ning neil lubataks kasutada elektrišokirelva (tänapäeval on elektrišokirelvad vaid eri- ja kiirreageerimisüksuste kasutuses).

Elektrišokirelvade ehk taseritega kaasneb aga palju vastuolulisust ning probleeme. Amnesty International leiab, et inimestele taseritega valu tekitamine on piinamisevorm ning kui inimene on juba käed raudus kahjutuks tehtud, siis teda veel elektrišokirelvaga tulistada on kindel volitustest üle astumine. 50 000 volti inimese kehasse lasta, et see tema kesknärvisüsteemi halvaks ja abituks muudaks, tundub üsnagi ebainimlik. Kui teemasse süveneda, võib leida palju uudiseid selle kohta, kuidas terved inimesed on taserite tõttu surnud või kuidas on inimesi elektrišokirelvaga tulistatud ilma piisava põhjuseta ning on üsna selge, miks võib avalikkus olla säärase relva legaliseerimise vastu ning miks võib olla tarvis üldsuse nõusoleku saamiseks korraldada olukord, kus rahvas tunneb ennast piisavalt ohustatult, et nõuda suuremat võimu politseile ja muudele kaitseorganitele.

2009. aasta juulis jättis president Ilves “pronksiöö paketi” välja kuulutamata.

Ilmselt oli “pronksiöö paketi” eeskujuks Ameerikas peale 9/11 kiiruga vastu võetud The Patriot Act, mida osa selle poolt hääletanuid polnud isegi läbi lugenud. Lühidalt, The Patriot Act laiendas föderaalvõimude volitusi, muuhulgas telefonikõnede pealtkuulamise ja salajaste läbiotsimiste läbiviimiseks, mis pidavat kaitsma ameeriklasi ja nende õigusi.

 

Pronksiöö märatsejatele määrati Venemaal aumedaleid

Kui pärast pronksiöö rahutusi hakati uurima võimalusi ennetada ja ohjeldada tulevasi rahutusi, siis kuidas karistati toonaseid süüdlasi?

President Ilves ütles, et rüüstajad ja märatsejad on kurjategijad ning et rüüstajad tabatakse, nende süü tõendatakse, neid karistatakse kiiresti ja karmilt. 27. novembril 2008 avaldas ERR artikli, kus kirjutati, kuidas Harju maakohus mõistis õigeks 2007. aasta aprillirahutustes osalenud 24-aastase mehe, keda süüdistati massilistes rahutustes osalemises, grupiviisilistes rüüstamistes ja politsei korralduste eiramises, sest tema süü ei leidnud kohtus tõendamist ning tal on õigus nõuda oma kinnipidamise eest hüvitist. Tänavu kevadel tuli riigil maksta Euroopa inimõiguste kohtu otsuse järgi neljale kannatanule ligi 60 000 eurot hüvitist. Kohus mõistis õigeks veel teisigi, aga määrati ka trahve ja šokivangistusi.

Rahutuste arvatavad korraldajad mõisteti õigeks ja jäeti karistuseta. Äripäev kirjutas 27. veebruaril 2008, et Venemaa kommunistlik partei jagas pronksimässu korraldanud neljale mehele medalid. Postuumselt anti medal ka rahutustes hukkunud Dmitri Ganinile ja medal saadeti tema emale.

Korraldajad mõisteti õigeks, kuna kohtuniku sõnul ei viita ükski kogutud tõend sellele, et meeste tegevus oleks suunatud pronksiööl toimunud massiliste korratuste organiseerimisele, ja et hoopis vastupidi, kogutud tõendid on tõendanud, et süüdistatud ei kutsunud kedagi 26. aprilli õhtuks Tõnismäele.

Ometi, tõendid nende vastu olid nii sõnumid, mida mobiiltelefonidega saadeti, meili teel saadetud üleskutsed koguneda ja telefonivestlused. Linter kutsus Venemaa ajakirjanikule antud intervjuus üles inimesi kogunema kella kuueks hauatähise juurde ebaseaduslikule meeleavaldusele. Kohtuotsuse järgi ei ole tema antud intervjuudes midagi seadusevastast ega massilistele rahutustele õhutavat.

 

Teisitimõtlejate tagakiusamine

Politseiriigile omast teisitimõtlejate tagakiusamist on tunda saanud loomaõiguslased organisatsioonist Loomade Nimel, kelle tegevusel hakkas kaitsepolitsei silma peal hoidma, lihtsalt seetõttu, kuna nad arvasid, et kuigi praegu on organisatsiooni tegevus seaduspärane, siis tulevikus võivad nad muutuda meeleavaldustel märatsejateks ja mässajateks. Kaitsepolitsei sõnul on nende mure ennetuslik – parem karta kui kahetseda. Aktivistide meelest pole see selgitustöö vaid ahistamine ning kodanikuõiguste piiramine. Ähvardamine aktiviste “musta nimekirja” kanda kõlab küll ahistamise moodi. Mitteametlike “kohvitamiste” ehk kaitsepolitseiga peetud vestluste käigus asuti uurima luubi alla võetute eraelu ning päritud küsimustel polnud seost organisatsiooniga, mille potentsiaalse tegevuse pärast muret tunti. Räägiti ka uuritavate vanemate ja kooliga. Kaitsepolitsei meelest ei reageerinud nad üle.

Silver Meikar, kes võttis aktivistide kaitsmise oma südameasjaks ning on uurinud kümneid sarnaseid salapolitseipoolseid ahistamisjuhtumeid, leiab, et suurimaks mureks on kapo pöördumine kooli poole. On mõistetav, et teavitatakse vanemaid, aga kooli kaasamine paneb aktivistid kaasõpilaste juuresolekul halba olukorda.

Teisitimõtlemise eest pidi kapoga kohvitama minema ka Tõnis Viira, kes on seotud anarhistliku veebifoorumi PunaMustaga, mis toonitab enesetutvustuses rahumeelsust. Viira ei poolda klaaside sissepeksmist ja politseiga maadlemist, aga lõi kaasa anarhistide aktsioonides, sealhulgas ka Peterburgis 2006. aastal toimunud G8 tippkohtumise vastases protestis ning Bushi Eesti-visiidi ajal korraldatud protestimiitingul. Järjekordset miitinguluba taotledes saigi noormees vastuvaidlemist mittesalliva kutse kohvile kapoga. Viira sõnul võis kohtumine olla ajendatud välisriikide politsei survest. Kui noormees osales Toompeal aktsioonil Birma munkade toetuseks ning Briti saatkonna ees Iraagi sõja vastu, märgati mõlemal üritusel ühte meest osalejaid pildistamas. Pärimise peale vastati, et ollakse Postimehe reporter, aga sõrme oli ta unustanud sisekaitseakadeemia sõrmuse ning selgus, et tema tegelik tööandja oli kaitsepolitsei. Tollane kaitsepolitsei komissar Andres Kahar ütles intsidendi kohta: “Ei olnud just kõige professionaalsem lähenemine tema töös. Aga iseenesest, eks meie asi on ikkagi informatsiooni koguda ja riske hinnata ja seda tööd me kabinetis istudes teha ei saa. Kahjuks.”

Viira ei tundnud, et ta peaks kapo uurimistegevuse pärast muret tundma, sest tema sõnul pole tal midagi varjata. Ometi, mõni päev peale “Pealtnägijale” intervjuu andmist avastas Tõnis, kes polnud aasta otsa ühtegi aktsiooni korraldanud, et riigifirma, mille tütarettevõttes ta töötas, sai kirja kaitsepolitseilt, mille järel öeldi üles noormehega juba kokku lepitud nelja-aastane doktorantuuri stipendium.

 

Pärast 9/11 valisid inimesed isikuvabaduse asemel “turvalisuse”

Endine õiguskantsler Allar Jõks leidis, et pärast 9/11 asusid inimesed rohkem hindama ja eelistama turvalisust kui isikuvabadust. Kui Silver Meikarilt küsiti, kui suur on oht, et me oleme kaldumas politseiriigi teele, vastas ta, et kui see videoklipp (“Pealtnägija” klipp Kaitsepolitsei huvist teisitimõtlejate suhtes) jätab 99,9% inimesi külmaks, siis on see oht olemas.

Läbi ajaloo on riigid tekitanud olukordi, kus neil avaneb võimalus oma kodanikke paremini kontrolli alla haarata. Kõigepealt luuakse olukord, mille pärast inimesed hakkavad ise nõudma suuremat turvalisust ning on valmis selle nimel loovutama oma privaatsust ja seejärel võetakse vastu seadusi, mis annavad riigile ning kaitseüksustele suurema võimu, võttes vähemaks kodanike isikuvabadust. Uue maailmakorra jaoks on nii politseiriigi teke kui ka teisitimõtlejate vaigistamine tervitatavad nähtused. Jäi veel kinnitada, et meil on vaja ühist valuutat ning armeed.

President Ilves mainis esmakordselt uut maailma, milles elame, telefonikõnes George W. Bushiga, kus arutati Venemaa sõjalist agressiooni Gruusia vastu, ning teist korda oma ettekandes Londonis, kus ta nentis, et pärast Venemaa sõda Gruusiaga on maailm muutunud ning toimib nüüd uute reeglite järgi.

Just olukord pärast Vene-Gruusia sõda oli soodsaks pinnaseks inimeste veenmiseks selles, et me peame NATO-ga tugevat koostööd tegema, sest meile kui väikeriigile on lihtne kallale tungida ja kui see peaks juhtuma, saab meid kaitsta või päästa vaid rahvusvaheline koostöö. Rõhutades, et 1991. aastast kehtinud arusaam, et Euroopas on rahu, on nüüdseks lagunenud, tekitati paratamatult inimestes hirmutunnet, sest kui taasiseseisvunud Eesti sai siiani rahus elada, siis mis võib edasi tulla? Ühise valuuta vajalikkust asuti rõhutama 2008. aastal alanud majanduskriisi ajal, väites, et ainult euroga liitumine võib meid päästa totaalsest majanduskrahhist. Inimeste hirm ja ebakindlus mõjutas avalikkuse arvamust ning nii võetigi vastu otsus loobuda oma valuutast. Kas euroga liitumine tõi meile majandusliku stabiilsuse või kas “euro ei tõsta hinda”-mantra töötas?

Uuest maailmakorrast ehk New World Orderist (NWO) leidub palju infot ning on üsna lihtne kokku panna viiteid meie osale selles. Põhimõtteliselt võib teema kokku võtta sellega, et globaalne eliit soovib luua maailma, mis oleks üks suur riik, mida valitseks maailmavalitsus, milles kehtiks üks valuuta ja sõjavägi, mis hoolitseks teisitimõtlejate vaigistamise eest. Siiani on globaalne eliit ehk illuminaadid muu hulgas ka tekitanud sõjalisi konflikte, et panna osapooli nende kontrollitud keskpangast raha laenama. Sõjast räsitud riigid aga ei ole suutelised võlga tagasi maksma ning nii langeb illuminaatide kontrolli alla võlaorjuse kaudu järgmine riik. Maailma võimu tsentraliseerimise poole on astutud suuri samme, luues organisatsioone nagu Euroopa Liit, Põhja-Ameerika Liit, Vaikse Ookeani Liit ja Aafrika Liit.

Kui küsida, millist rolli saab mängida meie väike Eesti suures ülemaailmses vandenõus, siis on vastus lihtne. Illuminaatidel on käsil uus külm sõda USA ja Venemaa vahel ning kuna me oleme Venemaa naabrid, asume me eliidi jaoks tähtsas asukohas. Meid kontrollida on kasulik.

Ainus võimalus seista vastu sellele uuele maailmakorrale on ärgata ning ärgitada teisi ärkama, hoida kokku ja mitte lasta inimkonda tülli ajada mõttetute asjade pärast, nenditakse dokumentaalfilmis.

 

Filmi “Eesti uus kord” saad alla laadida siit.

 

Lisaallikad: Õhtuleht 1, 2, Eesti Päevaleht 1, 2, Äripäev, Delfi (Ekspress)

Fotod:

 

Toimetas Mariann Joonas