Fotokollaaž: Grindi, Getty Images + Pakhnyushchyy, Getty Images + Canva.com

Meie valgustatud ajastul pommitatakse avalikkust lakkamatult hoiatustega nakkushaigustest tulenevate eksistentsiaalsete ohtude kohta. Kusagil kaugel levib taas uus haiguspuhang – seekord võib see olla lausa Haigus X! “Ja selle vastu pole vaktsiini!“ Kuidas on inimkond sellisel juhul üldse tänaseni ellu jäänud, võiks küsida.

Artikli autoriks on dr David Bell, kliiniline arst ja rahvatervise ekspert, kes on juhtinud Genfis organisatsiooni FIND malaaria programmi ning teinud koostööd Maailma Terviseorganisatsiooniga. 

Veel mõnikümmend aastat tagasi ei olnud elu nii tugevalt läheneva hukatuse varjuga koormatud. Rahvatervise ametnikud uurisid kohaliku kohviku toidumürgituse või kõhulahtisuse puhanguid. 1969. aasta Woodstocki festival toimus viimase suure gripipandeemia ajal ning praktiliselt keegi ei pannud seda tähele, rääkimata maskide kandmisest. Inimesed kuulasid muusikat, elasid nagu nende esivanemad ja suutsid sellest hoolimata inimkonda edasi kasvatada.

Pärast Woodstocki on meditsiinitehnoloogia ja biotehnoloogia teinud läbi tohutu arengu. Kui teil oleks 1960. aastatel olnud südameinfarkt, oleksite saanud valu vastu morfiini, tugeva madratsi, keele alla veidi nitroglütseriini või mõne ravimi südamerütmi stabiliseerimiseks. Tänapäeval viiakse teid kiiresti keerukasse ravisüsteemi, kus kasutatakse verehüübeid lahustavaid ravimeid, südamestimulaatori juhtmeid, mitmesuguseid kuvamismeetodeid ning vajaduse korral kiiret operatsiooni püsiva ummistuse eemaldamiseks. Surmajuhtumeid on märksa vähem ning seda peetakse õigustatult väärt investeeringuks.

Nakkushaiguste maailm on aga teistsugune. See seisab silmitsi olemusliku turuprobleemiga. Kui üha vananev ja ülekaalulisem elanikkond tagab südamehaiguste raviturule pideva kasvu, siis nakkushaigused on üldises plaanis pikaajaliselt vähenenud. Biotehnoloogia on loonud hulgaliselt uusi teste, mis võimaldavad eristada haigustekitajaid, nende tüvesid ja tüvede variante, kuid seda kõike haiguskoormuse vähenemise taustal. Mikroobid muutuvad ravimiresistentseks, kuid nende asemele töötatakse pidevalt välja uusi antibiootikume – küll ebatäiuslikult, kuid piisavalt, et langustrendi jätkata.

Selles kontekstis on vaktsiinide arendamine üks väheseid helgemaid väljavaateid – kuldmuna, mida saab müüa tervetele inimestele, mitte üha vähenevale haigete turule. Geneetiliselt muundatud mRNA-ravimeetodid, mis on liigitatud vaktsiinideks, võimaldavad ettevõtetel sisuliselt toota uusi vaktsiine mõne kuuga. Kuid endiselt tuleb veenda inimesi, kellel puudub vahetu oht, et nad muutuksid tarbijateks.

Lisaks sellele, kuigi mõned vaktsiinid – näiteks leetrite vastu – võivad tõhusalt vähendada haigustekitajate levikut, toimus suurem osa suremuse vähenemisest isegi leetrite puhul juba enne vastava vaktsiini kasutuselevõttu. Toitumise paranemine, parem sanitaarolukord ja elutingimuste paranemine vähendasid jõukates riikides leetritesse suremust kuni 98 protsenti. Turunduslik väljend „vaktsiiniga välditavad haigused“ on sellele arengule kaasa aidanud, nagu ka ravimifirmade toetus meditsiinikoolidele. Kuid avalikkust ei ole nii lihtne mõjutada kui arste ning üha rohkem inimesi teab, et sellised kunagised nuhtlused nagu katk, tüüfus ja sarlakid – mille vastu vaktsiine ei ole – on taandunud ligikaudu samas tempos.

Klassikaliste niinimetatud vaktsiiniga välditavate haiguste vastased vaktsiinid on samuti enamasti ületanud umbes 15-aastase perioodi, mille järel intellektuaalomandi kaitse tavaliselt aegub ning investeeringu tasuvus väheneb. See tekitab ettevõtetele probleemi. Kas tuleb olemasolevad vaktsiinid asendada uute tehnoloogiatega, näiteks modRNA-l põhinevate lahendustega, ja väita, et need on kuidagi paremad, või tuleb leida uusi haigusi.

Ajalugu on näidanud, et inimesed suudavad kohaneda peaaegu kõigega. Nagu COVID-19 veel kord näitas, on oluline nakkushaiguste ees tuntav hirm – selleks ei pea tänavad olema surnukehi täis. Seega pole vaja uusi ja tõeliselt ohtlikke haigusi, mille leidmine oleks keeruline, vaid piisab teemadest, millele avalikkus pole varem tähelepanu pööranud.

Noorte ja keskealiste inimeste sulgemine kodudesse, nende ettevõtete kahjustamine ning seejärel vaktsineerimise esitamine ainsa teena tagasi “vabaduse“ juurde oleks olnud 1969. aasta Woodstocki ajal või isegi 1999. aastal mõeldamatu. See oleks tundunud liiga ilmselgelt autoritaarne ning inimestel olid tollal veel värskelt meeles 20. sajandi keskpaiga Euroopa kogemused.