Anthony Peake ajanihetest minevikku ja tulevikku

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

10. mai 2013 kell 10:51



 

8. märtsil andis raadiosaatele Coast to Coast AM“ intervjuu Anthony Peake, kes on uurinud surmaeelseid kogemusi ja déjà vu efekti. Peake on lõpetanud Warwicki ülikooli ja on mitme teadusorganisatsiooni liige. Ta on kirjutanud mitu raamatut, sealhulgas Is There Life After Death? The Extraordinary Science of What Happens When We Die“ (Kas pärast surma on elu? …) ja The Labyrinth of Time: Revealing the True Nature of Reality“ (Aja labürint …).

 

Peake’i huvi inimese teadvuse ja reaalsuse koostoime vastu tärkas pärast filmi “Groundhog Day“ (“Lõputu küünlapäev“, 1993), kus Bill Murray mängis reporterit, kes elas ühte päeva mitmeid kordi läbi.

Peake hakkas uurima aega, surmaeelseid kogemusi ja déjà vu mõistet ning proovis ühendada parapsühholoogilisi teemasid kvantfüüsikaga. Tema hüpotees väidab, et John William Dunne’i teooria ajast on sõnasõnaline tõde, mis ütleb, et minevik, olevik ja tulevik eksisteerivad samaaegselt ning inimesed saavad reisida tulevikku unenägudes ning ajas tagasi déjà vu’s. Peake’i sõnul on meie elu igavene tagasipöördumine ning surres me genereerime reaalsuse, mida hakkame pidevas unustamise seisundis uuesti läbi elama.

 

Ajanihked

Saatejuhil Whitley Strieberil on olnud mitmeid kogemusi “ajanihetega“ ning ajas liikumisega, ta kirjeldab ühte juhtumit ka Peake’ile: “Ma lugesin ühel reede õhtul ajalehest filmiülevaadet ning me otsustasime koos naisega seda kinno vaatama minna. Kaks tundi hiljem võtsin ajalehe uuesti kätte aegade vaatamiseks, kuid filmi seal enam ei olnud. Avasin interneti ja avastasin, et seda infot polnud veel üleval. Mõni aeg hiljem oli filmi ülevaade jälle ajalehte tekkinud ning samasugune, nagu olin seda näinud.“

Peake seletas Strieberiga juhtunut kui top-down-kosmoloogia hüpoteesi, mille mõtles välja Stephen Hawking koos CERN-is (Euroopa tuumauuringute keskus) töötava Thomas Hertzogiga. Selle teooria kohaselt on iga potentsiaalne ajajoon ja reaalsus juba ette kodeeritud ning selle tõttu võib meil olla nägemusi tulevikust. “Lühikese aja jooksul liikusid sa ühelt ajajoonelt teisele ja siis tagasi, nähes sündmust, mida ei ole veel reaalselt toimunud,“ selgitas Peake.

Strieber jagas Anthonyga veel ühe loo, mis juhtus temaga Magic Castle’i hotellis Californias. “Mu sõbrannad Anne ja Tor läksid tualetti ja ma jäin neid ootama. Vaatamata sellele, et vannituba ja kaks kabiini olid tühjad, kõndis nende järel tualetist välja veel üks naine, liikudes Anne’ile peaaegu otsa. Küsisin selle peale Anne’ilt tundmatu naise kohta, kuid ta ei osanud vastata, sest ruum oli enne tühi olnud. Me otsisime mu kirjelduse järgi naise üles ning ka tema oli kindel, et kedagi teist ruumis ei olnud,“ jutustab Strieber.

Peake kommenteerib: “Aga kui sa nägid hallutsinatsiooni? Aga samas, mis on hallutsinatsioon? Me nimetame igapäevaelu ja ümbrust reaalsuseks, sest me kõik näeme ja jagame seda, kuid mis on hallutsinatsioon, mida me mõlemad paralleelselt näeme ja tajume? 1917. aasta mais nägid Portugalis inimesed taevas suurt heledat ketast, mis kiirgas, laskus maa peale ja liikus siis tagasi taevasse. Seda nägi väga suur hulk inimesi ja tänaseni ei teata, millega tegu võis olla.“ 

Mis on reaalsus?

Strieber kuulas ka Peake’i lugu, mis juhtus 1984. aastal. “Olin sõpradega Türgis, kui leidsin ühe mahajäetud maja, kuhu otsustasin sisse vaadata. Ruumid olid võsastunud ja ma ronisin katusele, nähes sealt teisi vana teatri kõrval varjus. Äkitselt muutus õhk mu ümber elektriliseks ja pilt mu silme ees hakkas värelema. Aeg jäi mu ümber seisma ja ma nägin, et puuvillapõldude asemel oli vesi ning mägedest olid saanud saared. Kaugusest sõitis minu poole iidne laev, mille nägemine raputas mind tagasi reaalsusesse,“ räägib Peake.

Sunday Times avaldas paar nädalat hiljem artikli, milles räägiti, et üks reporter oli samas Türgi piirkonnas mošee juures kogenud ebatavalist ajata olekut.

Mis on reaalsus? Sellele küsimusele vastates kirjeldab Peake ühte lugu oma sõbrast, kellel oli surmaeelne kogemus alajahtumise tõttu. “Talle tundus, et ta on meri, lendavad kajakad ning kauguses olevad kaljud – kõik oli meie ning meie olime kõik,“ meenutas Peake, lisades Bill Hicksi kuldsed sõnad: “Me kõik oleme üks teadvus, mis kogeb end subjektiivselt.“

 

 

Kuula raadiosaadet siit.

Anthony Peake’i kodulehekülg.

Tutvu raamatutega siin.

Fotod: mindtheproduct.com, weirdevents-news.blogspot.com, quantumwisdom.net, mysticsofthechurch.com, guardian.co.uk, zengardner.com

 

Toimetas Laur Raudsoo

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt