Kas Sina usud, et NASA avastas 7 uut eksoplaneeti?

18. detsember 2017 kell 13:02



pilt1 TRAPPIST-1Eksoplaneet tähendab, et see on sarnane meie väidetava planeediga Maa, seal leidub vett ja temperatuur on eluks kõlblik ehk siis lühidalt öeldes: NASA väidab, et meie elupaigaga sarnaseid kohti on veel. Kui USA räppar B.o.B. ütles möödunud aastal, et Maa on lame, siis peagi teatas LIGO, et nad on avastanud gravitatsioonilained. Kui 2017. aasta algul ütles NBA superstaar Kyrie Irwing, et ka tema hinnangul on Maa lame, siis peagi teatas NASA, et nad avastasid seitse uut eksoplaneeti. 

 

22. veebruaril 2017 teatasid NASA teadlased, et nad on avastanud päikesesüsteemi, mis on sarnane meie omaga ja seal võib leida isegi elu. NASA sõnul pandi 40 valgusaasta kaugusel asuvale päikesesüsteemile nimeks TRAPPIST-1. Numbrina näeb see arv välja selline: 376 000 000 000 000 km. NASA avaldas ka CGI video pealkirjaga “Aardelised planeedid, astronoomid tähistavad uut avastust”, kus võtavad sõna ka allmainitud “teadlased”.

Hubble’i kunstniku nägemus: illustratsioon kahest Maa sarnasest planeedist tiirlemas ümber kääbustähe TRAPPIST 1. (Foto: NASA/JPL)

Hubble’i kunstniku nägemus: illustratsioon kahest Maa sarnasest planeedist tiirlemas ümber kääbustähe TRAPPIST 1. (Foto: NASA/JPL)

 

Sean Carey, Manager, Spitzer Science Centre:

“Me avastasime ühe võrdlemisi lähedal asuva külma tähe ümber seitse kivist Maa-suurust planeeti, millel kõigil võib potentsiaalselt leida vedelat vett.”

Potentsiaalselt 🙂

NASA: Kolm nendest planeetidest tiirlevad ümber tähe elamiskõlblikus tsoonis ja vedel vesi võib eksisteerida kõigil seitsmel planeedil, kui tingimused on sobivad.

Arvutigraafika 🙂

Nicole Lewis, James Webb Telescope Projecti teadlane, Space Telescope Science Institute:

“See on üle mõistuse – kui ma esimest korda nägin, mis süsteemiga on tegu, siis mõtlesin, et see on mingi nali, aga vaatasin ise neid andmeid ning veendusin: jah, seal nad on!”

Üle mõistuse 🙂

“…ma poleks eluski midagi sellist osanud ennustada, see ületab kõik meie unistused.”

 

NASA: Seda planeetide süsteemi nimetatakse TRAPPIST-1 ja see sai nime Tšiilis asuva belglaste juhitud teleskoobi järgi. TRAPPIST avastas kaks planeeti aastal 2016 ning NASA Spitzeri kosmoseteleskoop, koos maapealsete teleskoopide abiga, avastas veel viis planeeti 2017. aasta veebruaris.

Michael Gillon: peauurija, TRAPPIST, Liege ülikool, Belgia:

„Ma olen väga põnevil ja lausa šokis, et me sellise tähesüsteemi avastasime.”

TRAPPIST-1 planeedid on üksteisele väga lähedal ning nad on kõik üksteiselt lihtsasti nähtavad.

Nicole Lewis: „Kui sa oleksid ühel nendest planeetidest, siis näeksid taevas ka teisi planeete üksteisest möödumas lühikese sideerilise (sideeriline tiirlemisperiood on ajavahemik, mille vältel taevakeha (planeedi või tähe) kaaslane teeb taevakeha ümber täistiiru tähistaeva kui taustsüsteemi suhtes – toim.) tiirlemisperioodiga.”

NASA James Webbi teleskoobi abiga, mis lastakse käiku aastal 2018, aitaks veel rohkem TRAPPIST-1 kohta teada saada. See aitaks meil tuvastada vee, metaani ja hapniku keemilisi „sõrmejälgi“ potentsiaalses atmosfääris, mis on võtmetähtsusega koostisosad elamiskõlblikus keskkonnas.

Sean Carey: „See on imeline ja fantastiline avastus!”

 

Multifilmi meenutava video lõpus on tiitrid:

Kõik TRAPPIST-1 planeetide pildid on kunstnike kontseptsioonid:

TRAPPIST-1 planeedid – NASA/JPL-Caltech

TRAPPIST-i teleskoobi foto – ESO/E. Jehin

La Silla observatooriumi foto – ESO/C. Madsen

James Webbi teleskoobi foto – NASA

 

Teadusismi preester Michio Kaku kommenteeris uudist sõnadega: “See on enneolematu, astronoomid hüppavad rõõmust lakke.”

 

Uurime seda teemat edasi, enne kui seda tõe pähe võtame, eksju :)?

Teadlased väidavad, et nad näevad taevas mingeid planeete, aga tõestuseks annavad nad meile kunstnike joonistatud kontseptsioone. Kas ei peaks olema nii, et kui sa väidad, et sa midagi avastasid ja midagi näed, siis jagad seda avastust ja näitad teistele ka – seega, miks näitavad nad meile ainult mingeid arvutiga tehtud pildikesi?

The Age kirjutab: “Astronoomid ei suuda neid eksoplaneete otse näha, vaid peavad tegema järeldused nende eksistentsi osas, jälgides nende ematähelt tuleva valguse liikumist. Kuid astronoomid usuvad, et kümne aasta pärast on ka otseselt võimalik näha planeetide atmosfääri.”

Teisisõnu tähendab see seda, et neid väidetavalt avastatud planeete pole võimalik tegelikult näha. Enamik inimesi arvab, et astronoomia on midagi sellist, kus saab reaalselt midagi näha, aga praegu käib jutt hoopis astrofüüsikast, kus planeete ei ole võimalik näha, vaid nende eksistents järeldatakse teiste nähtuste põhjal.

TRAPPIST-1 tähesüsteemi detailsed andmed. Foto: NASA/JPL

TRAPPIST-1 tähesüsteemi detailsed andmed. Foto: NASA/JPL

Kui me jälgime seda kujundust, siis on näha, et kirjas on väga palju andmeid nende nähtamatute planeetide kohta, sealhulgas ka nende planeetide mass. Huvitav küll, kuidas nad midagi sellist teada võiksid? Siin tuleb mängu maagia nimega orbitaalmehaanika.

Kas sa teadsid, et astrofüüsikud väidavad, et nemad teavad, kui palju kaalub näiteks Marss, Veenus või isegi Maa? Lihtsustatult öeldes toimib orbitaalmehaanika nõnda, et kui sa tead, kui kaua kulub ühel tulukesel taevas liikumiseks ümber teise taevas oleva tulukese, siis sellest piisab, et teada saada, milline on nende taevas olevate tulukeste mass. Tänu sellele saavadki astrofüüsikud järeldada TRAPPIST-1 tähesüsteemi taevakehade masse, mida nende enda sõnul pole võimalik isegi näha.

Teadusajakiri Nature tsiteerib Elisa Quintanat (NASA Goddard Space Flight Centre): “Mõelge, kui palju planeete võib olla erinevate tähtede ümber.”

Jah, Elisa, me võime seda kõike ette kujutada, aga see pole teadus.

Goddardi eksoplaneetide teadlane Hannah Wakeford: “Võrreldes kõikide nende maailmadega, mida me teame ulmekirjandusest, on uus avastus veel erakordsem.”

Kunstniku nägemus, milline oleks vaade TRAPPIST-1 tähesüsteemi viiendalt planeedilt. Foto: NASA/JPL

Kunstniku nägemus, milline oleks vaade TRAPPIST-1 tähesüsteemi viiendalt planeedilt. Foto: NASA/JPL

 

Ajakirjas Nature avaldatud artikkel on tehtud NASA teadlaste avalduse põhjal, mille nimi on “Seven temperate terrestrial planets around the nearby ultracool dwarf star TRAPPIST-1” (“Seitse mõõdukalt maasarnast planeeti ümber lähedal asuva ülijaheda kääbustähe TRAPPIST-1”).

Sellest tööst saame välja lugeda midagi väga olulist, mida igaüks peaks teadvustama, enne kui ta midagi sellist tõe pähe võtab. Nimelt, siit selgub, et nad kasutavad fotomeetria abi, et tuvastada planeetide liikumist ümber tähe. Mida nad küll fotomeetria all silmas peavad?

Lihtsustatult öeldes tähendab fotomeetria astronoomiatehnikat, kus mõõdetakse astronoomilise objekti elektromagnetilise radiatsiooni voogu või intensiivsust. Ehk teisisõnu, kui nad vaatavad üles taevasse, siis nad ei näe mitte midagi sellist, mida meile näidatakse nende ilusate värviliste piltide pealt – need on pelgalt kunstnike nägemused ja sellel pole mitte midagi ühist sellega, mida nad oma teleskoopidega näevad. Oma teleskoopidega näevad nad ainult täpikesi. Fotomeetriaga mõõdavad nad nende täpikeste heledust ja vaatlevad, kas on võimalik näha selle heleduse muutust. Ja kui nad märkavad heleduse muutumist, hakkavad nad tegema järeldusi, et mis võis põhjustada valguse muutumise.

Läheme nüüd tagasi selle esimese pildi juurde, kus on kõikide nende uute planeetide massid välja toodud ja küsigem iseendalt, kuidas nad neid masse siis ikkagi teavad, kui nad näevad teleskoobiga ainult pisikesi täpikesi? See on tegelikult väga lihtne: nad määravad kindlaks sideerilise tiirlemisperioodi ja selle järgi määravad nad kindlaks ka kõik ülejäänu. Just niimoodi astrofüüsika toimibki. Tundub liiga lihtne, et olla tõsi? Aga just nii see käibki.

Et asi võimalikult teaduslik välja näeks, on rakendatud ka vastastikust eksperthinnangut ehk kollegiaalhindamist (peer review).

Vaatame maailma ühe vanima ja prestiižsema teadusajakirja Nature kollegiaalhindamise protsessi, siin on paar asja, millega tavainimene võiks kursis olla.

  1. Käsikirjad, mis võiksid potentsiaalselt meie lugejatele huvi pakkuda, saadetakse ametlikuks ülelugemiseks tavaliselt kahele või kolmele hindajale.

Tavainimene arvab, et kui teadlane kirjutab vastastikuse eksperthinnagu dokumendi, siis on üle maailma kohal palju teadlasi, kes seda tööd hindavad ja uurivad. Teadusajakirjas Nature see aga nii ei käi, vaid nad saadavad selle töö hindamiseks kahele või kolmele hindajale-retsensendile. Ehk teisisõnu: kui ajakirjale saadetakse uurimistöö, siis piisab ainult sellest, et ajakiri saadaks selle ülevaatamiseks paarile hindajale ja boom! – seitse uut planeeti ongi olemas!

  1. Hindajate valik on avaldamisprotsessile kriitiline ja meie valikute puhul arvestame mitmete teguritega, sh ekspertiis, maine, konkreetsed soovitused ning meie endi varasemad kogemused hindaja tööga.

Mõelge nüüd sellele, näiteks astrofüüsika puhul on tegemist nišivaldkonnaga, see moodustab väga pisikese osa akadeemilisest ringkonnast. See tähendab, et ainult vähesed saaksid seda tööd üldse hinnata ning on üpris tõenäoline, et retsensendid on kõik saanud samasuguse hariduse kui need, kes esialgse töö kirjutasid. Seega, kui neile kõigile on pähe taotud doktriin, et teleskoobiga nähtavate taevas olevate täpikeste muutuv heledus viitab sideerilisele tiirlemisperioodile, mille järgi saab tuletada planeedi massi, siis nad ei hakka selliseid väiteid kahtluse alla seadma.

  1. Me ei avalda hindajate identiteeti autoritele ega ka teistele hindajatele, kui just hindaja vabatahtlikult seda ise ei tee. Me eelistame, et hindajad jääksid anonüümseks.

Kas see pole huvitav? Teadusajakirjale saadetakse uurimistöö ja nemad saadavad selle ülelugemiseks paarile-kolmele inimesele, kes töötavad täpselt samas valdkonnas ja saavad jääda anonüümseks. Kas selline teaduslik vastastikune eksperthinnangu protsess on vähegi sellelaadne, nagu tavainimesed seda ette kujutavad? Mina küll poleks arvanud, et see nii lihtsasti käib.

  1. Ajakirja toimetajad ei eelda, et hindajad tuvastaksid kavalalt varjatud sihilikud pettused.

Just nii, seega, kui sina koostaksid kavalalt varjatud sihiliku pettuse ja saadaksid selle maailma ühele vanimale ja prestiižikamale teadusajakirjale Nature, siis nad ei eelda, et nende eksperdid sellest aru saaksid, sest see pole nende ülesanne. Niisiis: nad tunnistavad avalikult, et nende vastastikustes eksperthinnangutes osaleb kaks-kolm hindajat, kes tegelevad sama valdkonnaga nagu sina, kes muuseas jäävad anonüümseks ega tegele võimaliku pettuse tuvastamisega – see kõlab nagu järjekordne näide teadusismist.

Sellest uurimistööst (link 1, link 2) selgub ka, et nad saavad NASA-lt rahalist toetust.

See on oluline nüanss, mida tuleks teadvustada. Enamik inimesi arvab, et NASA ei saa tegeleda pettusega, sest kõik teised teadlased saaksid sellest ju aru… Aga nali ongi selles, et nii mõnedki nendest teistest teadlastest saavad NASA-lt rahalist toetust. Ja nende teadlaste tööd, kes ei saa NASA-lt toetust, põhinevad omakorda nende teadlaste uurimustel, kes saavad NASA-lt raha.

Mida Sina arvad, kas NASA avastas seitse uut planeeti või on tegemist ulmekirjanduse ja teadusismiga?

PS. Kunstniku nägemus TRAPPIST-1 süsteemi viiendast planeedist meenutab väga joonisfilmi “I, Pet Goat II” lõpukaadrit. Meie praegust reaalsust peavad paljud “vanglaplaneediks” ja lõksuks (inglise keeles trap) – kas on võimalik, et need uued Maa-sarnased väidetavad planeedid on samuti lõks, kuhu koondada inimkonna kujutlusvõime ja fookus?

pilt5

I, Pet Goat II” on Kanada lühijoonisfilm aastast 2012, mille autor on Louis Lefebvre. Film räägib Ameerika Ühendriikide ühiskonnast ja poliitikast, ennekõike presidentide George W. Bushi ja Barack Obama plaanidest. Filmi pealkiri on viide lasteraamatule “The Pet Goat”, mida George W. Bush Florida põhikoolis koos lastega luges hetkel, mil toimusid 11. septembri rünnakud WTC kaksiktornidele. Teatavasti jätkas Bush raamatu ühist edasilugemist pärast seda, kui talle teatati, et ka teine lennuk olevat WTC tornidesse sisse lennanud.

6

 

Toimetas Hando Tõnumaa

 

Allikad: John Le Boni uurimistöö, PBS News, lingid artikli sees

Artikkel ilmus algselt Telegrami 6. paberajakirjas.