Ajaloo pettus: “Ajalugude” ajalugu

2. juuli 2018 kell 18:37



„Ajalugu” kui akadeemiline teadusala on alla 200 aasta vana. Ajaloo haridus ulatub 19. sajandi algusesse, aga selle ala eksperdid jutustavad meile, mis toimus sadu ja isegi tuhandeid aastaid tagasi. Ja inimesed usuvad neid lugusid. Teisisõnu, „eksperdid” väidavad, et nemad teavad eelajaloolise aja sündmusi. „Herodotost peetakse „ajaloo isaks. Minu küsimus on: kas ta üldse eksisteeris? See artikkel keskendub „Herodotosele ja tema klassikalisele teosele „Historia („Ajalugu), et demonstreerida, kuivõrd vähe meile esitatud „ajaloost põhineb algallikatel,” kirjutab Austraalia uurija ja vabakutseline ajakirjanik John Le Bon (JLB).

Artikkel ilmus esmalt Telegrami 7. paberajakirjas. Sellele eelnevad artiklid „Ajaloo pettus: sissejuhatus” ja „Ajaloo ajalugu”.

 

1. Herodotose tutvustus (põhineb populaarsetel allikatel)

Herodotos on võtmeisik, kui rääkida „ajaloost. Kui tema nime guugeldada, siis esimesed neli tulemust pärinevad sellistelt lehekülgedelt nagu Wikipedia, Ancients.eu, History.com ja Britannica.com.

 

Vaatame, mida neil kõigil „Herodotose kohta öelda on

Wikipedia

Herodotos oli kreeka ajaloolane, kes sündis Halikarnassoses Pärsia impeeriumis (tänapäeva Bodrum, Türgi) ja elas viiendal sajandil eKr (u 484–425 eKr), olles Thukydidese, Sokratese ja Euripidese eakaaslane. Temale viidatakse tihti kui „ajaloo isale”, selle tiitli andis talle Cicero; ta oli teadaolevalt esimene ajaloolane, kes eemaldus Homerose traditsioonist ja suhtus ajaloolistesse teemadesse uurimismeetodil – spetsiaalselt kogudes materjale süstemaatiliselt ja kriitiliselt ning seades selle ajaloolisse narratiivi.

Ancients.eu

Herodotos (u 484–425/413 eKr) oli kirjanik, kes leiutas „ajaloo” valdkonnana, nagu meie seda praegu teame. Rooma kirjanik ja oraator Cicero nimetas teda tema kuulsa teose „Historia” tõttu „ajaloo isaks”, kuid kriitikud, kes arvavad, et need lood on lihtsalt jutud, nimetavad teda „valede isaks”. See kriitika on ilmselt pärit ateenlastelt, kes ei ole nõus Herodotose väidetega Maratoni lahingu (490 eKr) kohta, eriti see osa, mis puudutab teemat, milliseid peresid tuleks enim austada pärslaste anastamise eest. Veelgi kriitilisemalt suhtutakse tema reisijutustuste usutavusse.

History.com

Umbes 425 eKr paiku avaldas kirjanik ja geograaf Herodotos oma suurejoonelise teose: põhjaliku ülevaate Kreeka-Pärsia sõdadest, millele ta pani nimeks „Ajalood” (kreekakeelne sõna „historie” tähendab „uurimist”). Enne Herodotost polnud mitte ükski kirjanik koostanud sellist süstemaatilist, põhjalikku uuringut minevikust ega üritanud seletada nende sündmuste põhjusi ja tagajärgi. Pärast Herodotost said ajaloolised analüüsid vaimse ja poliitilise elu hädavajalikuks osaks. Teadlased on juhindunud Herodotose õpetustest viimased 2500 aastat.

Brittanica.com

Herodotos (sündinud 484 eKr?, Halikarnassoses, Väike-Aasias [tänapäeva Bodrum, Türgi] – surnud ca 430–420 eKr), kreeka kirjanik ja esimese antiikmaailma ajaloolise üllitise, Kreeka-Pärsia sõdadest rääkiva teose „Ajalugu” autor.

Pannes selle kõik kokku, võime järeldada, et ametlik ülevaade Herodotosest on midagi sellist:

– sündinud umbes 400 eKr

– „ajaloo isa”

– mees, kes „leiutas valdkonna ajalugu, nagu meie seda täna mõistame”

– mees, kelle „õpetustest on teadlased juhindunud sellest ajast peale”

– tema teost „Historia” peetakse esimeseks ajalooliseks jutustuseks maailmas

 

2. Ametlikud lood ja kaasaegsed müüdid

Käesoleva artikli maht ei võimalda uurida „ametlike lugude” kontseptsioone (ehk massidele suunatud ja nende aktsepteeritavaid müüte) ega seda, kuidas keskmine inimene Google’i otsingute abil informatsiooni ammutab. Aga me võime teha üldistuse, et eelpool välja toodud nelja internetilehekülje kokkuvõte on n-ö tänane ametlik Herodotose lugu. See tähendab, et tavainimese jaoks piisab, järeldamaks, et need ajaloolised seletused Herodotosest on ehtsad.

 

3. Kolmanda järgu allikad ja esmased allikad?

Mina nimetaksin eelpool väljatoodud nelja internetilehekülje allikaid kolmanda järgu allikateks. Tegemist on teise järgu allikate kokkuvõtetega (teoorias ka esmastest allikatest), et luua ülevaade käsitletavast teemast. Ideaalis peaks kolmanda järgu allikad linkima bibliograafiale ja viidetele, et huvilised saaksid seda teemat iseseisvalt edasi uurida. Ajalooliste tegelaste puhul on ilmselgelt mõttekas minna otse esmaste allikateni ehk ajaloolise tegelase enda sõnadeni. Kuna meie ei oska lugeda antiikkreeka keelt, peame leppima tõlgetega. Senikaua, kuni need tõlked põhinevad originaaltekstil, esmastel allikatel, ja viitavad ka sellele, kus see originaalallikas hetkel asub (nii et huvilised saaksid selle ise üle kontrollida), võime me neid tõlkeid käsitleda kui oma uurimistöö esmaseid allikaid.

See peaks olema ilmselge. Kui mina avaldan kellegi töö tõlke, siis selgitaksin ma esmalt, millist originaaltöö koopiat ma oma allikana kasutasin. Kui ma tõlgiksin kellegi raamatu, siis selgitaksin raamatu esimestel lehekülgedel, millisest originaalraamatust ma selle tõlke tegin, kust ma selle raamatu sain ja kust saaksid ka teised seda originaali lugeda. See ei ole mitte ainult teaduslik praktika, see on terve mõistus.

 

4. Wikipedia lehekülg Herodotosest

Vaatame nüüd, milliseid allikaid pakub meile Wikipedia (ingliskeelne) oma Herodotose leheküljel.

„Herodotose lehekülje allikad ingliskeelses Wikipedias, ekraanitõmmise kuupäev 24.10.2017”

Kogenematule uurijale võib see tunduda üpris silmapaistev pagas viiteid. See näib väga akadeemiline ja ametlik: kõik need punktikesed, ISBN-d ja kaldkirjas sõnad. Peen värk.

Aga vaatame nüüd lähemalt: vanim ingliskeelne tõlge sellest nimekirjast pärineb aastast 1849. Vanim arvustav väljaanne on aastast 1908.

Inglise keel on eeldatavasti vähemalt mitusada aastat vana. Ajalooliste andmete kohaselt tegi William Caxton esimesed ingliskeelsed trükised 15. sajandil, kuningas Jamesi piibel trükiti ingliskeelsena 17. sajandil. Kas see ei tundu kummaline, et Wikipedias väljatoodud vanim tõlge „ajaloo” kõige olulisemast tööst „Historia”, mille kirjutas „ajaloo isa” Herodotos, pärineb aastast 1849? Mõelge sellele korra. Teid igapäevaselt ümbritsevad inimesed ammutavad oma „teadmised” televiisorist ja kui neil on rohkem huvi, siis pöörduvad nad Wikipedia ja teiste sarnaste lehekülgede poole.

 

5. Wikipedia lehekülg Herodotosest – viited

Vaatleme nüüd tolle sama Wikipedia Herodotose lehekülje viiteid. Need on kõik sellised allikad, millele juba viidatakse Herodotose teksti sees nagunii. Kõik artikli suured väited peaksid olema viidatud ja need viited peaksid huvi tundvale lugejale pakkuma tõhusat ülevaadet, kust see väidetav informatsioon pärineb. Enamik inimesi, kes Wikipediat loeb, ei vaevu üle kontrollima neid viiteid, mis artiklite all märgitud on. Minu hinnangul rohkem kui 99% Wikipedia külastajatest ei kontrolli mitte kunagi mitte ainsatki viidet. Kuid artikli autoriteetne välimus koos kõikide märgetega loob usaldusväärsust ja akadeemilist hõngu. Ehk teisisõnu, kogenematule uurijale paistab see lehekülg vägagi legitiimne.

Aga kui legitiimsed on need viited tegelikult?

Ekraanitõmmis 24.10.2017 Herodotose artikli viited ingliskeelses Wikipedias

Esimene asi, mida võid märgata, on see, et enamik nendest allikatest on suhteliselt värsked, pärinedes 1970-ndatest kuni tänapäevani.

Artiklis välja toodud 98 viitest enam kui kolm neljandikku pärinevad viimasest viiekümnest aastast. Ülejäänutest suurem osa on viited George Rawlinsonile (1859).

Teine asi, mida võid märgata, on see, et enamik nendest viidetest pärinevad teisestest või kolmanda järgu allikatest.

Ainult kaks viidet sellest 98-st pärinevad Herodotose „Historia” teosest. See tähendab, et Wikipedia artiklis Herodotosest, milles on välja toodud 98 viidet, ainult kaks pärinevad otse selle mehe tekstist, kellest jutt käib. Ja need üksikud inimesed, kes vaevuvad viiteid kontrollima, avastavad, et need ainsad kaks viidet pärinevad 1920. aasta tõlkest, mille on teinud A. D. Godley.

Ainuüksi see tõsiasi peaks punase tule põlema panema igal objektiivsel, ratsionaalsel, mõtleval inimesel. Kuidas saab mitme tuhande tähemärgiga artikkel ükskõik millisest ajaloolisest tegelasest – veel enam ajaloo isast – sisaldada ainult kaks otsest viidet kõnealuse mehe endi sõnadele? Ja miks pärinevad need viited allikast, mis on alla saja aasta vana?

 

6. Godley Herodotose tõlge

Olgu, kuidas on, vaatame nüüd tolle Godley tõlget. See pole mitte vaid ainus „esmane allikas” (otsene) viide Herodotosele terves Wikipedia artiklis, vaid see on ka üks vanimaid allikaid, mis on välja toodud tõlgete all. Godley raamat on saadaval PDF-formaadis (https://archive.org/details/herodotus01hero) portaalis www.archive.org.

Järgmiseks soovime teada, mis olid reaalsed esmased allikad, mille põhjal Godley oma tõlke teostas? Millist Herodotose tööd kasutas Godley, et luua oma tõlge? Kas see oli käsikiri, mida hoitakse mõnes eksklusiivses raamatukogus? Godley kasutada oli kindlasti Herodotose originaal.

Godley tõlke sissejuhatus

… ei. Selgub, et Godley tõlge põhineb Steini tõlkel.

Ma olen kasutanud Steini tõlget; olen üksikutes kohtades, kus pidasin oluliseks, välja toonud teisi asjatundjaid.

Teisisõnu, Godley tõlge ei põhine Herodotose sõnadel, vaid Steini sõnadel, mis on omakorda eeldatavasti tõlgitud Herodotose sõnadest. Godley märgib, et „parimad” allikad pärinevad kümnendast ja üheteistkümnendast sajandist.

TÄHELEPANEK: Isegi kõige heldema lugemise puhul pärinevad „parimad” arvestused kümnendast sajandist ehk 1400 aastat peale tema väidetavat eksisteerimist.

 

7. Steini Herodotose tõlge

Kõige suurem mure seisneb selles, et Godley „tõlge” põhineb kellegi teise tõlketööl. Teeme väikese skeemi:

Wikipedia -> ‘Herodotos’ -> Godley (1920) -> Stein (1883) ->Herodotos?

Me nägime, et Wikipedia artikkel „Herodotosest” sisaldas 98 viidet, millest vaid kaks pärinevad Herodotoselt, ja nagu me nägime, siis tegelikult ei pärinenud ka need Herodotoselt: need pärinevad Godleylt, kes viitab Steinile (kes, eeldatavasti vähemalt tema tõlkis oma töö otse Herodotose allikatest).

Uurime siis järgmiseks, kas Stein tõepoolest kirjutas oma töö lähtuvalt otsestest Herodotose kirjeldustest.

Peale mõningast uurimist leidsin PDF-koopia Steini tööst interneti arhiivist (https://archive.org/details/herodotos00steigoog). See pärineb aastast 1883 ja on saksakeelne.

Mul pole praegu piisavalt aega, et trükkida PDF-ist saksakeelne tekst Google Translatorisse. Kui mul oleks see aeg, siis ma sooviksin teada, kust Stein leidis Herodotose originaaltöö – kui ta seda üldse väidabki. Ma ei imestaks sugugi, kui selguks, et Stein kas:

a) ei selgita, kust tema informatsioon pärineb;

b) tunnistab, et tema töö põhineb kellegi teise „tõlkel”.

Nüüdseks olen kulutanud päris palju aega, et saada jälile Wikipedias viidatud allikatele. Ma ei suuda kindlaks teha, kas Stein üldse väidab, et tema tõlketöö põhineb originaaltööl, sest see on täielikult saksakeelne fail.

Aga vaatame uuesti, millega on tegu ning pidagem meeles, et „Herodotos” on „ajaloo isa”.

Wikipedia -> ‘Herodotos’ -> Godley (1920) -> Stein (1883) -> Herodotos?

 

8. Esmaste allikate uurimise protsess

Kui jutt käib ajaloolistest tegelastest, siis on esmaste allikate üles leidmine äärmiselt aeganõudev ja keeruline töö. Nüüdseks võite saada aimu, kuivõrd frustreeriv võib sedasorti uurimistöö – ehk tõeline uurimistöö – olla, eriti siis, kui me räägime „ajaloost”. Ükskõik, kuhu ma ka ei vaata, siis keegi ei too välja esmaseid allikaid. Mitte ükski seni vaatluse all olnud allikatest ega tegelastest pole selgelt viidanud sellele, kas see informatsioon pärineb otse Herodotoselt. Kui sa võtad endale aja ning üritad sedasama protsessi läbi teha, siis märkad sa kohe korduvaid mustreid. Võta ükskõik milline tegelane „antiikajaloost”.

Google’i otsingutulemused pakuvad meile kolmanda järgu allikaid nagu Wikipedia ja Britannica. Need kolmanda järgu allikad viitavad ja tsiteerivad teisi kolmanda järgu allikaid ning hulgalisi teise järgu allikaid. Need võivad aeg-ajalt viidata „esmastele” allikatele, aga need „esmased” allikad – kui neid kriitiliselt uurida – osutuvad siiski teise järgu allikateks, mis üldjuhul pärinevad viimasest 150 aastast.

Need teise järgu allikad pole kuigi agarad selgitama, kust nende informatsioon pärineb; nad nõuavad üldjuhul mitut põhjalikku eessõnade/sissejuhatuste/viidete ülelugemist, et leida selgitust, millel nende väited põhinevad (juhul kui nad üldse midagi selgitavad).

Sa nagu üritaksid lahendada mõrvajuhtumit, kus iga „tunnistaja” lugu põhineb kuulujuttudel, mis pärinevad teistelt „tunnistajatelt”. Sa tahad teada, mis juhtus „X ajal” ja „Y kohas” ning kuigi mitmed inimesed väidavad, et nemad teavad tõde, siis iga „asjaosalise” lugu sõltub kellegi teise tunnistusest. Kas keegi päriselt ka nägi, mis juhtus? Kas me saaksime selle inimesega rääkida? Või vähemasti lugeda, mida see inimene oli kirjutanud? Kas ta üldse midagi kirjutas? Kas keegi on seda näinud? On ikka, aga sa pead esmalt rääkima selle teise tüübiga, või lugema tõlget, mis ei selgita, millal ja kust tõlkija originaali sai!

Pange tähele, et mitte ükski Ancient.eu, History.com või Brittanica.com artikkel „Herodotosest” ei paku näha viidete nimekirja ega bibliograafiat. Wikipedia artikkel, mida me äsja lahkasime, tundub olevat kõige „akadeemilisem”. Mõelge sellele korra.

TÄHELEPANEK: Kui jutt käib ajaloolistest tegelastest, siis on esmaste allikate ülesleidmine äärmiselt aeganõudev ja keeruline töö.

Miks on see nii…

 

9. Wikipedia lehekülg Herodotose teosest Historia

Järgmiseks vaatame ingliskeelsest Wikipediast „Historia” lehekülge – see on Herodotose võimas (ning teadaolevalt ainuke) teos. Ehk oskab see Wikipedia lehekülg öelda meile, kust võiksime leida Herodotose originaaltöö (või vähemasti, kust leida vanim teadaolev koopia, mis eksisteerib).

Ingliskeelse Wikipedia „Historia” lehekülg (ekraanitõmmis 24.10.2017)

Nagu te näete, siis kõik arvustavad väljaanded ja tõlked on praktiliselt identsed, mis olid välja toodud Herodotose enda leheküljel eespool. Aga üllataval kombel on siin lehel välja toodud ka nimekiri käsikirjadest ehk reaalsetest algallikatest. Hurraa! Nüüd me hakkame kuhugi jõudma.

Selgub, et Herodotose „Historia” on pärit Oxyrynkose papüüruselt“ ja meile on välja toodud ka spetsiaalsed numbrid: 18, 19 ja 2099.

No see tundub väga tõsine värk olevat.

Lõpuks ometi, kas JLB enda uurimistöö lükkab ümber tema enda teooria sellest, et antiikajalugu on väljamõeldis?

Sa võid muheleda ja mõelda: „Säh sulle, ninatark!”

Aga siin on üks väike probleem.

KAS SA OLED SELLEKS VALMIS? SIIT EI OLE ENAM TAGASITEED.

Ei mingeid hüvitisi. Ei mingeid vabandusi. Sul oli võimalus jätta selle artikli lugemine pooleli. Ma hoiatasin sind. Ja kuidas veel!

Siit edasi pole enam tagasiteed Normievillei, justkui poleks midagi juhtunud. Sa ei saa kuulata enam tõekloune ja tõe-šarlatane, kes näitlevad, et nad teavad midagi sellest, mis tegelikult toimub.

Jätka lugemist ning sa oled minuga koos teisel pool.

Siin on päris vahva, aga meid pole siin kuigi palju. Siin võib vahel muutuda olemine üksildaseks.

 

10. Wikipedia lehekülg Oxyrynkose papüürus“ („Oxyrhynchus Papyri“)

Sa eeldavasti oled piisavalt arukas, et kohe küsida: mis on Oxyrynkose papüürused?

Selle, mida ma teiega järgmiseks jagan, avastasin ma ise 2016. aasta alguses.

Aga ma ei tahaks seda üllatust kohe ära rikkuda ning soovitan teil enne artikli edasi lugemist võimaluse korral külastada Wikipedia lehekülge https://en.wikipedia.org/wiki/Oxyrhynchus_Papyri (inglise keeles).

Minge julgelt, visake sellele pilk peale enne, kui edasi loete.

Mida te märkasite?

Millal avastasid Grenfell ja Hunt need papüürused?

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.

Aga see on vähem kui 150 aastat tagasi!

Kuidas on see võimalik?

Ei saa ju olla, et Grenfelli ja Hunti leitud papüürused on need „esmased allikad”, millele toetudes on tekkinud lugu „ajaloo isast”.

Ei ole võimalik, et 120 aastat vana papüürus omab kesket rolli ametlikus „antiikajaloo” narratiivis.

Ingliskeelse Wikipedia Herodotose „Historia” vaade, ekraanitõmmis 24.10.2017

See võib olla täielik juhus, et need papüürused, mis ehivad ingliskeelse Wikipedia Historia lehekülge, pärinevad nendelt samadelt Oxyrynkose papüürustelt…

Ehk on neil olemas ka originaal, reaalne antiiktekst, kusagil peidus ja nad kasutasid sellist kujundust ainult… „illustreerivatel eesmärkidel”.

Võib-olla.

Mõelge, kuidas tavaline inimene seda Wikipedia lehekülge tajub. Mõelge kui õiguspärane selline pilt tundub treenimata silmale. Mõelge, kuivõrd akadeemiliselt võib mõjuda ‘Papyrus Oxyrhynchus 2099’ pahaaimamatule inimesele. Mõelge, millist usaldust tunneb sinu ligimene valitsevasse akadeemilisse võimu ja võimuorganitesse nagu „ajaloolased” – või siin puhul tegelastesse nagu „egüptoloogid” Grenfall ja Hint.

Egüptoloogid Grenfell ja Hunt u 1896. aastal, kes väidetavalt avastasid iidsed papüüruserullid ajaloo kõige olulisema tekstiga

Kas Kontrollsüsteemil on üldse vaja avalikustada midagi enamat kui mõned papüürused, mis „avastati” 120 aastat tagasi, et masse milleski veenda? Kas minule lisaks on olemas veel keegi, kes sellistes lugudes kahtleb? Kas leidub kedagi veel, kes samuti käib läbi kolmanda ja teise tasandi allikad, üritades üles leida esmaseid?

Minu vastus on ei: massid ei vaja mitte midagi enamat. 2400 aastat „Ajalugu” saab luua tühjast õhust – või „avastada” liiva seest ‘Oxyrynkoselt’ Põhja-Aafrikas paari Oxfordist pärit sõbra poolt.

Need, kes olid tol ajal lapsed, kui Grenfell ja Hunt oma imelised avastused tegid, on tänaseks juba surnud, kuid selle aja jooksul on „Ajaloost” saanud reaalsus.

Ja nii palju meie tänasest „reaalsusest” põhineb eeldusel, et inimtsivilisatsioon on tuhandeid aastaid vana.

Keskmine inimene on surmkindel, fundamentaalsel psühholoogilisel tasandil, et inimtsivilisatsioon on tuhandeid aastaid vana. See on osa tema maailmavaatest, see on raamistik, milles ta tajub maailma ja suhtleb maailmaga. Nagu kala, kes ei taju, et ta ujub vees.

Mine küsi tavalise inimese käest, kas on võimalik, et „Vana-Kreeka”, nagu meie seda teame, on väljamõeldis.

MÄRKUS: Papüürused, mida peetakse Herodotose tõendite algallikateks, avastati millalgi 1900. aastal kahe mehe poolt, kes käisid koos Oxfordis.

 

11. Oxford kinnitab avastust Oxyrynkoses

Soovid teada enamat sellest imelisest antiik-dokumentide leiust? Leiad selle kohta kogu info Oxfordi enda „Virtuaalnäituselt”, kust saame lugeda:

See, mille Grenfell ja Hunt avastasid, oli Oxyrynkose prügi, mis oli välja tassitud suurtesse hunnikutesse. Nendes hunnikutes olid papüüruse enamjaolt mädanenud haprad tükid. Aga neid oli nii palju, et väljakaevamistele kulus lausa kuus hooaega, et kõik kätte saada. Sellest 65 köidet käsikirju, tõlkeid ja kommentaare on tänaseks avaldatud. Köide nr 66 on parajasti ettevalmistamisel.

Jah, sa said õigesti aru, need tuhandeid aastaid vanad papüürused, mille Grenfell ja Hunt „avastasid”, olid tegelikult antiikse Oxyrynkose riismed; endiselt nii heas seisus, et neid annab lugeda ja tõlkida. Just seda on kallid inimesed Oxfordist sellest ajast peale teinud. Milline õnn.

Sa võid lugeda Grenfelli ja Hunti 1898. aastal avaldatud raamatut oma avastustest siit (https://archive.org/details/oxyrhynchuspapy05huntgoog).

MÄRKUS: Oxfordil on terve kodulehe sektsioon pühendatud Grenfellile ja Huntile ning nende papüroloogiale.

 

12. Herodotose büst

Kas oled valmis veel enamaks? Vaatame korra uuesti Wikipedia Herodotose lehekülje pilti.

Herodotose büst Wikipedias (ekraanitõmmis 24-10-2017)

Vau, see büst näeb küll välja legitiimne. Hea küll, tegemist on „Rooma koopiaga”, aga see koopia pärineb ajast 200 AD, mis on palju vanem kui ainult 150 aastat, JLB!

„Kuidas sa seda seletad?” võid sa küsida.

Aga ehk ütled sina ise seda mulle?

See büst asub Metropolitani Kunstimuuseumis ja nende koduleht on siin

Mine vaata sinna lehele ja ütle mulle ka, mida sa sealt avastasid.

Sa võisid märgata, et büsti „päritolu” kohta on seal kirjas järgmist:

Veidi enne 1891. aastat, leitud Benhas (antiik-Athribis), Alam-Egiptuses, Émile Brugsch Bey poolt; 1891 ostis selle George F. Baker, omandas 1891; George F. Bakeri kingitus.”

Seega, see on avastatud 19. sajandi lõpus. Ma sooviksin öelda, et ma olen üllatunud. Aga te teate, et ma ei ole.

Kui te soovite veidi veel nalja saada, siis minge George F. Bakeri Wikipedia lehekülge, see on mehest, kes ostis ja annetas selle büsti (https://en.wikipedia.org/wiki/George_Fisher_Baker).

Nagu te näha võite, siis juhuslikult oli ta oli pankur ja üks rikkamaid inimesi maailmas.

Soovid veel nalja? Mine kiika ka Emile Brugschi Wikipedia lehte, tema oli mees, kes väidetavalt avastas selle büsti (https://en.wikipedia.org/wiki/%C3%89mile_Brugsch). Juhuslikult oli tema egüptoloog, kes avastas muumiad Egitpuses ning juhuslikult oli ta okultistist kirjaniku ja tumeda maagia praktiseerija Aleister Crowley assistent.

MÄRKUS: Herodotose büst, mis illustreerib Wikipedia lehekülge, avastati samuti 19. sajandi lõpus.

 

13. Põhikontseptsioonid ja ideed ülevaadatuna

Herodotos on „antiikajaloo” juhtiv tegelane ning populaarsed allikad peavad teda „ajaloo isaks”.

Kuna meie ei tunne antiikkreeka keelt, siis saame aktsepteerida ainult Herodotose sõnade tõelisi tõlkeid, mis pärinevad esmastest allikatest – senikaua, kuni me saame kindlaks teha, et tegemist on ehtsa originaaliga.

Vanim Herodotose „Historia” tõlge, mis Wikipedias on välja toodud, pärineb aastast 1849. Wikipedias on kokku 98 viidet Herodotose leheküljel, millest ainult kaks on viited tema enda loomingule (algallikale) ning mõlemad viited on tegelikult „Historia” tõlked, mis pärinevad aastast 1920. Isegi kõige heldema lugemise puhul pärinevad „parimad” arvestused kümnendast sajandist ehk 1400 aastat peale tema väidetavat eksisteerimist.

Wikipedia -> ‘Herodotus’ -> Godley (1920) -> Stein (1883) ->Herodotus?

Kui jutt käib ajaloolistest tegelastest, siis on esmaste allikate ülesleidmine äärmiselt aeganõudev ja keeruline töö. „Papüürus”, mida loetakse Herodotose algallikate tõestuseks, „avastati” umbes 1900 aasta kanti Põhja-Egiptusest kahe mehe poolt, kes õppisid koos Oxfordis. Herodotose büst, mis ehib ka Wikipedia lehekülge, „avastati” samuti 19. sajandi lõpus.

MÄRKUS: Siin artiklis olen kasutanud Herodotost (ja tema „Ajalugu), demonstreerimaks, millest ma räägin, kui ma viitan ajaloo pettusele. See on kõigest jäämäe tipp.

 

14. Ma tean, et see kõlab hullumeelsusena, aga…

Viimase kahe aastaga olen ma vaikselt sellega leppima hakanud.

Antiikajalugu on väljamõeldis. Seda ei toimunud.

Või vähemasti „tõestusmaterjalid”, millel need lood põhinevad, on uskumatult hiljutised ja täiesti ebaveenvad.

Kui sa soostud pühendama oma aega, et läbi käia kõik need allikad, nagu mina seda teinud olen, siis saad seda tõestada ka iseendale.

See lihtsalt nõuab aega. Väga palju aega.

Ja see on masendav protsess. Tupikud kõikjal. Justkui kogu „ajaloo” valdkond on loodud selleks, et teha äärmiselt keeruliseks seda, mida mina tegin.

Kolmanda järgu allikad, mis viitavad kolmanda järgu allikatele, teise järgu allikad, mis toetuvad teise järgu allikatele.

Üksikasjalikud lood meestest, kelle endi sõnu on allikates näpuotsaga, kui üldse on.

Kõik need lood põhinevad vähestel (ja enamjaolt olematutel) „algallikatel”.

Jutt käib algallikatest, mis on üldjuhul „avastatud” viimase 150 aasta jooksul.

Ja mitte keegi teine ei tea sellest.

Vähemalt mitte selles internetinurgakeses, kus nad enamiku oma ajast veedavad.

Ma kujutan ette, kuidas salakoolid ja eliitsed organisatsioonid on täielikult teadlikud, et ajalugu on pettus.

Aga samas, ma olen avatud ka teistele võimalustele.

Võib-olla on isegi nii, et ka püramiidi tipu lähedal olevad tegelased pole sellest teadlikud.

Võib-olla pole sellest teadlikud ka kõige tipus olevad tegelased nagu filmis The Village (2004).

Ma võin sellest kirjutada pikemalt teine kord.

Olgu, kuidas on, aga minu aus arvamus on, et vähemasti meie tasemel on ainsad inimesed terves maailmas sellest pettusest teadlikud, ainult need, kellega ma seda infot jagan oma kodulehel www.johnlebon.com (see artikkel on saadaval ainult John Le Boni kodulehe tasulistele tellijatele – toim.). Need on siis mina ise, sina ja maksimum mõnikümmend inimest (ja nüüd ka Telegrami lugejad – toim.).

Miljonid („miljardid” – lol) inimesed üle maailma, tuhanded iseseisvad „uurijad” ja „tõe-kuulutajad” internetis.

… ja me võiksime mahutada kõik inimesed, kes on teadlikud sellest infost (meie tasemel) ühte keskmise suurusega lounge-saali (+ Telegrami lugejad – toim.).

 

15. Ma võin ka eksida

Palun tõestage, et ma eksin.

On võimalik, et ma olen jätnud miskit kahe silma vahele ja on võimalik, et ma hakkan reaalselt aru kaotama.

Leidke palun need tõestusmaterjalid, mida mina pole suutnud leida. Otsige üles tõestus sellest, et Herodotos oli reaalne inimene, kes eksisteeris enne 19. sajandit.

Nautige!

 

Tekst: John Le Bon (www.johnlebon.com)

Toimetas Hando Tõnumaa

 

Allikas: John Le Boni originaalartikkel, + lingid/viited artikli sees

Artikkel ilmus eesti keeles esmalt Telegrami 7. ajakirjas

Kasulikud viited:

Cary ‘tõlge’ (1876) https://archive.org/details/herodotusnewlite00hero

Godley ‘tõlge’ (1920) https://archive.org/details/herodotus01hero

Hereeni raamat (1838) https://archive.org/details/historicalresear01heer

Steini ‘tõlge’ (1883) https://archive.org/details/herodotos00steigoog

 

PS. Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6