Fotokollaaž: pixs4u, Getty Images + ANDA STD + Khaneeros + Canva.com

Üks tavalisemaid küsimusi, millega iga vandenõude tegelikkust uuriv inimene mingil hetkel silmitsi seisab, on: kes on püramiidi tipus? Vabakutseline ajakirjanik James Corbett arutles selle üle oma hiljutises saates koos kirjanik Charlie Robinsoni ja ajakirjaniku ja dokumentaalfilmide tegija Derrick Broze’iga, kes on mõlemad aasta(kümnei)d võimupüramiidi uurinud. Saate üheks ideeks kujunes mõte, et võimupüramiidi tipus ei pruugi olla üks inimene ega üks organisatsioon, vaid hoopis idee – usk tsentraliseeritud võimu legitiimsusesse. 

Saates “Questions for Corbett“ arutatakse muu hulgas:

• Sabatianistlikud frankistid – kes nad on ja millist rolli neile võimustruktuurides omistatakse?
• “300 komitee“ – kas Briti Ida-India Kompanii juhatusest võis kujuneda tänapäevani ulatuv võrgustik?
• “Võimupüramiid“ või “kaheksajalg“? – kas maailma võimustruktuuri saab üldse kujutada ühe hierarhiana?
• Vereliinid ja vanad jõukad perekonnad – kui palju mõju on tänapäeval Euroopa ajaloolistel eliitperekondadel?
• Võimu erinevad keskused – vabamüürlased, jesuiidid, sionistlik lobitöö ja teised võimalikud jõukeskused.
• Kas võimu tipus on üldse inimesed? – üks käsitletud võimalus on, et püramiidi tipus pole mitte konkreetne grupp, vaid hoopis ideoloogia.
• Miks me üldse otsime “seda ühte süüdlast“? – kas ühe inimese või grupi eemaldamine muudaks süsteemi?
• Mida teha teadmisega võimustruktuuridest? – detsentraliseerimine, paralleelsed süsteemid, kogukonnad ja “exit & build“.
• Ja lõpuks kõige olulisem küsimus: kas probleem on selles, kes võimu kasutab – või selles, et me üldse anname oma võimu kellelegi teisele?

Avaldame saatest mahuka kokkuvõtte:

Kui hakata vaatama kaugemale sellest kuvandist, mida meile ühiskonna toimimise ja võimu kohta tavaliselt näidatakse, ning uurida sündmuste taga olevaid mõjutus- ja kontrollimehhanisme, kerkib paratamatult küsimus: kes siis tegelikult juhib? Kes manipuleerib sündmustega? Kes asub võimupüramiidi tipus?

See on hea küsimus, kuid sellele ei pruugi olla üht lihtsat vastust.

James Corbett meenutab muu hulgas 2013. aastal Julian Charlesi podcastis “Mind Renewed“ toimunud vestlust, kus ta keskendus samale probleemile. Tema hinnangul ei ole tema tänane vastus sellest toonasest kuigi palju muutunud.

Seekord otsustab Corbett küsimust käsitleda koos teiste sõltumatu meedia ja võimustruktuuride uurijatega. Esimesena vestleb ta Charlie Robinsoniga, raamatu “The Octopus of Global Control” autoriga.

Kui tead tema nime, ei ole ta ilmselt kõige tipus

Robinson alustab mõttega, et kui me teame võimupüramiidi tipus oleva inimese nime, siis tõenäoliselt ei ole tegemist päris tipuga.

Tema sõnul võib spekuleerida, kuid enne tuleks küsida, kas võimu tipus üldse on üks konkreetne inimene. Kui piirduda inimkeskse käsitlusega ja vaadata pigem lähiajalugu, viib tema uurimistöö Briti Ümarlaua ja Briti Ida-India Kompanii juurde.

Robinson peab üheks võimalikuks tänapäevase võimustruktuuri eelkäijaks Briti Ida-India Kompanii juhatuse järglast, mida seostatakse mõistega “Committee of 300“ ehk 300 komitee. Tema kirjelduses on see aja jooksul muutunud struktuur, kus kuninglikud perekonnad on põimunud töösturite ja teiste mõjukate inimestega.

Ta pakub selle nähtuse kirjeldamiseks välja isegi uue mõiste: “regism“. Kui fašismi võib tema sõnul käsitleda riigi ja suurettevõtluse põimumisena riigi huvides, siis “regism“ kirjeldaks kuninglike perekondade ja riigivõimu põimumist.

Robinsoni hinnangul mõistsid kuninglikud perekonnad mingil hetkel, et nad ei saa üksi järgmistele sajanditele võimu säilitada. Neil tuli teha koostööd oma aja kõige mõjukamate inimestega.

Ta on oma raamatus esitanud ka tänapäevaste “300 komitee“ liikmete nimekirja. Samas tunnistab Corbett, et tal on selle konkreetse teooria suhtes kahtlusi. Tema sõnul on kõige tuntum allikas selle kohta John Coleman, keda ta ei pea usaldusväärseks.

Robinson märgib, et tema nimekiri sisaldab inimesi, kes tegutsesid pärast Colemani surma, mistõttu ei pärine see nimekiri tõenäoliselt täielikult Colemanilt. Tema hinnangul on seda aja jooksul täiendatud ja ajakohastatud.

Mõte, et Briti Ida-India Kompanii juhatusest võis kujuneda midagi, mis on tänapäevani edasi elanud, on Robinsoni jaoks siiski huvitav. Ta võrdleb seda kujuteldava organisatsiooniga, mis oleks korraga nii tohutu korporatsioon kui ka sõjaline jõud ning käsitleks maailma mitte ainult äriprojekti, vaid ka koloniseerimisprojektina.

Siit kerkib järgmine küsimus: kus lõppes Briti Ida-India Kompanii ja algas Briti impeerium? Ja kui need kaks olid teatud perioodidel niivõrd tihedalt seotud, siis kes tegelikult vastutas selliste poliitikate eest, mida Robinson seostab rahvastiku vähendamisega? Kindlat vastust pole.

Kui selline süsteem toimib tõhusalt, ütleb Robinson, siis ei pruugi me kunagi täpselt teada, kes on kõige tipus. Meie käsutuses on üksnes ajaloolised seosed, nimed, institutsioonid ja nende tegevus ning nende põhjal tehtud oletused.

See viib ka vereliinide ja vanade jõukate perekondade küsimuseni. Tänapäeva lääne ühiskonnas on lihtne selliseid ideid kõrvale heita, kuid Robinsoni arvates on perekondlik päritolu ja suguvõsad kuninglikele perekondadele endile olnud väga olulised.

Samas jääb lahtiseks küsimus, kuidas selline võim tegelikult toimib. Kas need perekonnad juhivad ise? Kas nad delegeerivad võimu teistele? Kui palju tegutsevad nad nähtavalt ja kui palju varjatult? Definitiivseid vastuseid Robinsonil ei ole.

Võimupüramiid või kaheksajalg?

Corbett juhib tähelepanu, et tema enda küsimuse püstitus – “kes on püramiidi tipus?“ – eeldab juba kindlat võimustruktuuri. Robinsoni raamatus on selle asemel kasutusel kaheksajala metafoor.

Robinson peab seda paremaks kujundiks, sest võim ei pruugi olla ühe eesmärgi teenistuses. Kui eesmärk oleks ainult raha teenimine, võiks rääkida finantsharust. Kuid mängu tulevad ka ideoloogiad, riiklik vägivald, rahvastiku kontroll ja muud eesmärgid.

Oma raamatus uurib Robinson muu hulgas rahvastiku vähendamise ja eugeenika ideed ning püüab välja selgitada, kes võiks selliste eesmärkide taga olla.

Tema sõnul jõudis ta uurides järeldusele, et tegemist ei pruugi olla ühe rühmaga, vaid vähemalt kahe erineva jõuga. See oli tema jaoks üks olulisemaid avastusi, sest need rühmad võivad jagada mõningaid eesmärke, kuid nende motivatsioonid on erinevad. Mõnikord teevad nad koostööd, mõnikord võitlevad omavahel.

Ühe rühmana kirjeldab Robinson valgeid anglosaksi protestante ehk WASP-rühmitust, keda ta käsitleb ühiskondlike struktuuride loojate ja olemasoleva korra jõustajatena.

Tema tõlgenduses suhtuvad nad rahvastiku vähendamisse eelkõige süsteemi haldamise küsimusena: kuidas säilitada loodud ühiskondlikud ja majanduslikud struktuurid ning tagada, et rahvastiku kasv ei hakkaks ohustama kontrolli nende üle.

Teise rühmana kirjeldab ta niinimetatud sabatianistlikke frankiste, kelle motivatsioon on tema käsitluses hoopis teistsugune. Robinson seostab neid kultuuride lõhkumise, sõdade ja võlaorjusega ning kirjeldab nende maailmavaadet kui destruktiivset.

Tema hinnangul võivad mõlemad rühmad taotleda rahvastiku vähendamist, kuid erinevatel põhjustel.

Just see olevat teinud tema uurimistöö keeruliseks. Alguses eeldas ta, et tegemist on ühe suure koordineeritud rühmaga. Hiljem märkas ta enda sõnul, et need jõud on omavahel konfliktis.