Kas maailmavalitsejad ei olegi halvad? 3. osa: Miks nad valetavad?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

1. jaanuar 2019 kell 16:41



Foto: Janne Luigla

Miks nad valetavad meile heliotsentrilisest maailmamudelist, kosmosereisidest, tuumapommidest, evolutsioonist, dinosaurustest, 9/11 terrorirünnakutest jne? Gustave Le Bon kirjutas 19. sajandil oma raamatus “Hulkade psühholoogia“, et massid jumaldavad neid, kes annavad neile toredaid lugusid ja keeravad selja neile, kes räägivad tõtt. Selline on inimloomus. Kedagi ei huvita mida sa tead, vaid see kuidas sa neid tudma paned. Inimesed vajavad vastuseid, nad eelistavad ajuvaba selgitust sellele, et selgitust üldse pole. Nõnda töötab inimloomus ning eriti veel gruppides. Seega on juhtide ülesanne anda massidele (teinekord tobedaid) lugusid, ükskõik milliseid, peaasi, et midagi oleks – nõnda saavad nad rahulikult elada.

Artikkel on kuulatav/vaadatav ka Youtube’is.

 

Massid vajavad juhte. Kas sina tahaksid olla masside juht? Juhtideks on need, kellele meeldib seal olla ja nemad räägivadki massidele tobedaid lugusid ja muinasjutte. Massid paluvad endale juhte, kes nende eest mõtleksid. Mis lugusid sina massidele räägiksid?

Süsteem on andnud massidele vastused selle kohta, kes nad on, kus nad on, millal nad on ja miks nad on. Need on elementaarsed küsimused, millele iga mõtlev inimene vastuseid otsib. Kuid tundub, et ka süsteem ise ei tea vastuseid nendele küsimustele ning edastab meile väljamõeldud lugusid minevikust, jättes maha meile vihjeid. Seega sa võid uskuda neid lugusid aga sul on valik ka mitte seda teha ning pigem ise uurida ja mõtiskleda eksistentsialismi üle, kus me reaalselt asume, mis koht see on, moraalne filsoofia, mis see on ja kust see pärineb?

Kui sa saad aga aru, et tegemist on väljamõeldisega, siis on sul valida, kas viriseda selle üle, et süsteem tobedaid lugusid räägib või mõelda hoopis “cool, mis ma nüüd edasi teen, kuidas ma seda teadmist saan rakendada enda ja oma lähedaste elujärje parandamiseks?“.

Maailmajuhid teavad, et enamus inimesi ei võta kunagi osa sellest, mis tegelikult toimub, sest neid ei huvita see. Seega mitte midagi ei muutu, süsteem toimib pidevalt samamoodi edasi. Sellepärast ei ole kunagi keegi neile ohuks, sest nad tunnevad inimloomust, mis ei muutu kunagi. Jabur on mõelda, et meie tegevus võiks olla süsteemile ohuks, sest me kasutame ju süsteemi enda vahendeid – tehnoloogia, internet jne.

Mingit ühtset tõeliikumist (truth movement) pole tegelikult olemas, sest kõik ajavad oma asja ning koostöö on vaevaline või pigem puudulik, sest mitte mingit koostööd polegi võimalik teha, kui erinevad lülid on erineva valgustumise tasemel. Ja kuna süsteem seda teab, siis see garanteerib neile edukuse. Nad kasutavad pidevalt samu trikke, sest nad teavad mis toimib inimeste peal. See on imeline teadmine, et kogu maailma saab ära lollitada hiiglaslike valedega. Ja milline eelis on see süsteemile.

Kui rääkida nendest tobedatest lugudest ja pettustest, mis siin maailmas aset leiavad, siis reaalsus on see, et paljud, kes tunduvad nagu nad oleksid võimelised neid teemasid arutama, siis tegelikult nad seda pole. Nad võivad olla kursis pisemate pettustega (nt Sandy Hooki koolitulistamine), aga see ei tähenda, et nad oleksid kursis kõrgema taseme pettustega. Nad võivad teada tuumarelvade või evolutsiooni pettusest, aga see ei tähenda, et nad oleksid võimelised osa võtmast tõenditel põhinevast diskussioonist näiteks ajaloo pettusest. See on naturaalne nähtus, mis ei tähenda, et need inimesed oleksid halvad, vaid seda, et nendega pole mõtet selliseid teemasid üldse arutada ja nende ega enda aega raisata.

Raamatu “Hea uus ilm“ (Brave New World) autor Aldous Huxley on öelnud, et “Inimesi saab lahterdata nende sisendatavuse järgi“ (suggestibility – ingl. k. sisendatavus, inimeste omadus minna kaasa tõenäolise kuid väära uskumusega, mida neile ette söödetakse). See tähendab, et suur osa massidest, oletavalt ca 90%, usuvad ükskõik mida võimud ütlevad, nad on abitud. Siis on 9,9% inimesi, kes veidikene vaidlustavad neid teemasid, ja siis jääb 0,1% kes mitte ei vaidlusta ega sea kahtluse alla vaid ka reaalselt uurivad asitõendeid ja implikatsioone.

Massid usuvad, sest nad alluvad võimule ja konsensusele, need inimesed on n-ö lootusetud ja nad vajavad juhte ja lugusid. Juhid ongi jutuvestjad. Siis võid ju küsida, et aga kui rahvas tahab lugusid, siis miks neile rääkida valesid heliotsentrismist ja 9/11-st?

Okei, aga mida siis sina pakud, et neile valetada võiks? Kuna meie pole kumbki olnud juht, siis mida meie teame juhtimisest ja sellest, mida massid vajavad? Kas on võimalik, et juhid valetavad massidele, sest massidel on nõnda kergem? Meil kõigil on oma koht siin maailmas ja minu koht pole olla kellelegi juht. Lihtne on näpuga näidata ja öelda mida teised tegema peavad, aga kui me ausad oleme, siis mõistame, et me paljudes olukordades tegelikult ei tea, mis on õige või vale, me lihtsalt kordame kellegi teise sõnu.

Samamoodi, nagu lapsed usuvad kõike, mida nende vanemad ütlevad, usub ka rahvas kõike, mida juhid ütlevad (senikaua kuni nad neid austavad). Sel pole vahet, mis see lugu on, karjamentaliteet hoiab kokku. Ja süsteem teab seda väga hästi. Kari vajab oma elule mõtet ja need lood pöörlevatest pallidest, miljonite aastate tagustest monstrumitest, kosmosereisidest ja tuumapommidest annavad nende elule mõtte. Seda tehes jätab süsteem maha mõned lihavõttemunad nendele, kes on võimelised ise mõtlema. Võib olla ei tea teatrijuhid ka ise tegelikku ajalugu, mõelge kui keeruline oleks massidel, kui neil poleks lugusid evolutsioonist või pöörlevatest pallidest, teadmatuses oleks neil veelgi raskem. Need lood aitavad masse.

Aga miks nad peaksid valetama Kuu peal käimisest?

Massid tahavad uskuda, et kes iganes juhivad mängu on targad, kes teavad, mis teevad ja nende teod parandavad meie elujärge. Näilised Kuu-missioonid täpselt seda kõike teevadki! Meie juhid on niivõrd targad, et nad suudavad isegi inimese Kuule saata. Tänu tehnoloogiale läheb meie elu kogu aeg paremaks. Me vajame oma eludele mõtet, kui seda pole, siis tekib depressioon. Nõnda saavad massid endale mõtte: nad on osa arenevast ühiskonnast, mida juhivad targad tegelased, kes hoolitsevad sinu eest. Ja kuna nüüd öeldakse, et peagi minnakse Marsile, siis see on väga suur areng masside silmis, mis sest, et tegelikkuses toimuvad kosmosereisid Hollywoodi stuudiotes. Võimude / autoriteedi / jutuvestjate suurim ülesanne on anda massidele lugusid. Ja kui sa ütled, et sulle ei meeldi need lood, mida juhid räägivad, siis mis lugusid sa ise massidele räägiksid? Tõsiasi on, et me ei tea, kuidas me siia sattusime, kes me oleme, millal me oleme, kus me oleme ja miks me oleme. Inimesed tahavad lugusid ja valitsus annab need lood.

Kas farmaatsiafirmad, tehes vaktsiine, pole mitte kurjad?

Farmaatsiafirmad ainult toodavad vaktsiine, aga nemad ei süsti seda jama oma lastesse, seda teevad teised inimesed ja lapsevanemate nõusolekul. Kui me tahame kedagi süüdistada, siis saame süüdistada lapsevanemaid. Kui nüüd öelda, et lapsevanemad ise arvavad, et nad teevad õigest, pannes nad koolidesse jne, siis võib olla arvavad ka juhid, et nad teevad head?

Kas relvad tapavad inimesi või inimesed? – see on sama loogika. Kui me nimetame vaktsiinitootjaid kurjadeks, siis kuidas me vanemaid nimetada saaksime? Neid, kes nõusoleku annavad, et oma lastele seda sisse lasta? Ilmselge vastus on, et sellisel juhul on ka vanemad kurjast. Aga sellest ei soovi enamus rääkida, kõigile meeldib näidata näpuga kolli suunas.

Kui me aga nimetame mõlemaid kurjadeks, siis kas ei peaks mitte hakkama kurjust defineerima? Enamus inimesed ise teevad oma lastele halba, lastes süstida neisse jama. Probleem ei ole selles, et farmaatsiatehased teeksid lastele liiga vaid selles, et vanemad teevad seda. Ja see on hoopis suurem probleem!

Levinud mantra on, et korporatsioonid on pahad. Lihtne on teisi süüdistada. Alanud on vihaminutid – räägime pahast kollist! Kas kolliks on farmaatsiatehased, juudid, jesuiidid või vahet pole kes, lihtsalt nõnda saab vihaminutid kellegi suunas välja elada, selle asemel, et mõista, et kokkuvõttes vastutame ise oma elu eest. Kunagi varem pole meil olnud veel lihtsam ennast harida aga me endiselt käitume nagu debiilikud, kelle süü see siis on? Kui me suudame andestada lastevanematele kes oma lapsi vaktsineerivad, siis kuidas me ei saa andestada juhtidele, kes seda propageerivad? Võib olla nad siiralt usuvadki vaktsiinide headusesse.

Kes vastutab minu eest? Mina! Kes vastutab sinu eest? Sina! Enamus on aga enese teadmatult otsustanud, et juhid ja riik vastutab nende eest. Kas siin on loogika? Farmaatsiatehased vastutavad su laste eest rohkem kui sina ise? Kellele see inimene siis kuulub? Kui sa ütled, et farmaatsiatehas vastutab su lapse eest, siis tegelikkuses sa ütled, et su laps kuulub neile, mitte sulle.

Aga nad ei pea ju ütlema, et 3000 inimest hukkusid 9/11 terrorirünnakutes…

OK, aga mida sina siis ütleksid? Sa tahad, et nad räägiksid tõtt? Aga me ei räägi isegi endale tõtt!

Kuidas siis seletada süsteemi propaganda uudiseid?

Mina ise vastutan selle eest, mis minu peas käib. Ma ei pea seda propagandat lugema. Paljud ei taha sellist vastutust võtta, siis on hea öelda, et näed mulle valetati. Inimestel

Palun oota...
TEGEMIST ON TASULISE ARTIKLIGA, EDASI LUGEMISEKS PALUN VALI MAKSEMEETOD


Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt