Kas maailmavalitsejad ei olegi halvad? 3. osa: Miks nad valetavad?

1. jaanuar 2019 kell 16:41



Miks nad valetavad meile heliotsentrilisest maailmamudelist, kosmosereisidest, tuumapommidest, evolutsioonist, dinosaurustest, 9/11 terrorirünnakutest jne? Gustave Le Bon kirjutas 19. sajandil oma raamatus “Hulkade psühholoogia“, et massid jumaldavad neid, kes annavad neile toredaid lugusid ja keeravad selja neile, kes räägivad tõtt. Selline on inimloomus. Kedagi ei huvita mida sa tead, vaid see kuidas sa neid tudma paned. Inimesed vajavad vastuseid, nad eelistavad ajuvaba selgitust sellele, et selgitust üldse pole. Nõnda töötab inimloomus ning eriti veel gruppides. Seega on juhtide ülesanne anda massidele (teinekord tobedaid) lugusid, ükskõik milliseid, peaasi, et midagi oleks – nõnda saavad nad rahulikult elada.

Artikkel on kuulatav/vaadatav ka Youtube’is.

 

Massid vajavad juhte. Kas sina tahaksid olla masside juht? Juhtideks on need, kellele meeldib seal olla ja nemad räägivadki massidele tobedaid lugusid ja muinasjutte. Massid paluvad endale juhte, kes nende eest mõtleksid. Mis lugusid sina massidele räägiksid?

Süsteem on andnud massidele vastused selle kohta, kes nad on, kus nad on, millal nad on ja miks nad on. Need on elementaarsed küsimused, millele iga mõtlev inimene vastuseid otsib. Kuid tundub, et ka süsteem ise ei tea vastuseid nendele küsimustele ning edastab meile väljamõeldud lugusid minevikust, jättes maha meile vihjeid. Seega sa võid uskuda neid lugusid aga sul on valik ka mitte seda teha ning pigem ise uurida ja mõtiskleda eksistentsialismi üle, kus me reaalselt asume, mis koht see on, moraalne filsoofia, mis see on ja kust see pärineb?

Kui sa saad aga aru, et tegemist on väljamõeldisega, siis on sul valida, kas viriseda selle üle, et süsteem tobedaid lugusid räägib või mõelda hoopis “cool, mis ma nüüd edasi teen, kuidas ma seda teadmist saan rakendada enda ja oma lähedaste elujärje parandamiseks?“.

Maailmajuhid teavad, et enamus inimesi ei võta kunagi osa sellest, mis tegelikult toimub, sest neid ei huvita see. Seega mitte midagi ei muutu, süsteem toimib pidevalt samamoodi edasi. Sellepärast ei ole kunagi keegi neile ohuks, sest nad tunnevad inimloomust, mis ei muutu kunagi. Jabur on mõelda, et meie tegevus võiks olla süsteemile ohuks, sest me kasutame ju süsteemi enda vahendeid – tehnoloogia, internet jne.

Mingit ühtset tõeliikumist (truth movement) pole tegelikult olemas, sest kõik ajavad oma asja ning koostöö on vaevaline või pigem puudulik, sest mitte mingit koostööd polegi võimalik teha, kui erinevad lülid on erineva valgustumise tasemel. Ja kuna süsteem seda teab, siis see garanteerib neile edukuse. Nad kasutavad pidevalt samu trikke, sest nad teavad mis toimib inimeste peal. See on imeline teadmine, et kogu maailma saab ära lollitada hiiglaslike valedega. Ja milline eelis on see süsteemile.

Kui rääkida nendest tobedatest lugudest ja pettustest, mis siin maailmas aset leiavad, siis reaalsus on see, et paljud, kes tunduvad nagu nad oleksid võimelised neid teemasid arutama, siis tegelikult nad seda pole. Nad võivad olla kursis pisemate pettustega (nt Sandy Hooki koolitulistamine), aga see ei tähenda, et nad oleksid kursis kõrgema taseme pettustega. Nad võivad teada tuumarelvade või evolutsiooni pettusest, aga see ei tähenda, et nad oleksid võimelised osa võtmast tõenditel põhinevast diskussioonist näiteks ajaloo pettusest. See on naturaalne nähtus, mis ei tähenda, et need inimesed oleksid halvad, vaid seda, et nendega pole mõtet selliseid teemasid üldse arutada ja nende ega enda aega raisata.

Raamatu “Hea uus ilm“ (Brave New World) autor Aldous Huxley on öelnud, et “Inimesi saab lahterdata nende sisendatavuse järgi“ (suggestibility – ingl. k. sisendatavus, inimeste omadus minna kaasa tõenäolise kuid väära uskumusega, mida neile ette söödetakse). See tähendab, et suur osa massidest, oletavalt ca 90%, usuvad ükskõik mida võimud ütlevad, nad on abitud. Siis on 9,9% inimesi, kes veidikene vaidlustavad neid teemasid, ja siis jääb 0,1% kes mitte ei vaidlusta ega sea kahtluse alla vaid ka reaalselt uurivad asitõendeid ja implikatsioone.

Massid usuvad, sest nad alluvad võimule ja konsensusele, need inimesed on n-ö lootusetud ja nad vajavad juhte ja lugusid. Juhid ongi jutuvestjad. Siis võid ju küsida, et aga kui rahvas tahab lugusid, siis miks neile rääkida valesid heliotsentrismist ja 9/11-st?

Okei, aga mida siis sina pakud, et neile valetada võiks? Kuna meie pole kumbki olnud juht, siis mida meie teame juhtimisest ja sellest, mida massid vajavad? Kas on võimalik, et juhid valetavad massidele, sest massidel on nõnda kergem? Meil kõigil on oma koht siin maailmas ja minu koht pole olla kellelegi juht. Lihtne on näpuga näidata ja öelda mida teised tegema peavad, aga kui me ausad oleme, siis mõistame, et me paljudes olukordades tegelikult ei tea, mis on õige või vale, me lihtsalt kordame kellegi teise sõnu.

Samamoodi, nagu lapsed usuvad kõike, mida nende vanemad ütlevad, usub ka rahvas kõike, mida juhid ütlevad (senikaua kuni nad neid austavad). Sel pole vahet, mis see lugu on, karjamentaliteet hoiab kokku. Ja süsteem teab seda väga hästi. Kari vajab oma elule mõtet ja need lood pöörlevatest pallidest, miljonite aastate tagustest monstrumitest, kosmosereisidest ja tuumapommidest annavad nende elule mõtte. Seda tehes jätab süsteem maha mõned lihavõttemunad nendele, kes on võimelised ise mõtlema. Võib olla ei tea teatrijuhid ka ise tegelikku ajalugu, mõelge kui keeruline oleks massidel, kui neil poleks lugusid evolutsioonist või pöörlevatest pallidest, teadmatuses oleks neil veelgi raskem. Need lood aitavad masse.

Aga miks nad peaksid valetama Kuu peal käimisest?

Massid tahavad uskuda, et kes iganes juhivad mängu on targad, kes teavad, mis teevad ja nende teod parandavad meie elujärge. Näilised Kuu-missioonid täpselt seda kõike teevadki! Meie juhid on niivõrd targad, et nad suudavad isegi inimese Kuule saata. Tänu tehnoloogiale läheb meie elu kogu aeg paremaks. Me vajame oma eludele mõtet, kui seda pole, siis tekib depressioon. Nõnda saavad massid endale mõtte: nad on osa arenevast ühiskonnast, mida juhivad targad tegelased, kes hoolitsevad sinu eest. Ja kuna nüüd öeldakse, et peagi minnakse Marsile, siis see on väga suur areng masside silmis, mis sest, et tegelikkuses toimuvad kosmosereisid Hollywoodi stuudiotes. Võimude / autoriteedi / jutuvestjate suurim ülesanne on anda massidele lugusid. Ja kui sa ütled, et sulle ei meeldi need lood, mida juhid räägivad, siis mis lugusid sa ise massidele räägiksid? Tõsiasi on, et me ei tea, kuidas me siia sattusime, kes me oleme, millal me oleme, kus me oleme ja miks me oleme. Inimesed tahavad lugusid ja valitsus annab need lood.

Kas farmaatsiafirmad, tehes vaktsiine, pole mitte kurjad?

Farmaatsiafirmad ainult toodavad vaktsiine, aga nemad ei süsti seda jama oma lastesse, seda teevad teised inimesed ja lapsevanemate nõusolekul. Kui me tahame kedagi süüdistada, siis saame süüdistada lapsevanemaid. Kui nüüd öelda, et lapsevanemad ise arvavad, et nad teevad õigest, pannes nad koolidesse jne, siis võib olla arvavad ka juhid, et nad teevad head?

Kas relvad tapavad inimesi või inimesed? – see on sama loogika. Kui me nimetame vaktsiinitootjaid kurjadeks, siis kuidas me vanemaid nimetada saaksime? Neid, kes nõusoleku annavad, et oma lastele seda sisse lasta? Ilmselge vastus on, et sellisel juhul on ka vanemad kurjast. Aga sellest ei soovi enamus rääkida, kõigile meeldib näidata näpuga kolli suunas.

Kui me aga nimetame mõlemaid kurjadeks, siis kas ei peaks mitte hakkama kurjust defineerima? Enamus inimesed ise teevad oma lastele halba, lastes süstida neisse jama. Probleem ei ole selles, et farmaatsiatehased teeksid lastele liiga vaid selles, et vanemad teevad seda. Ja see on hoopis suurem probleem!

Levinud mantra on, et korporatsioonid on pahad. Lihtne on teisi süüdistada. Alanud on vihaminutid – räägime pahast kollist! Kas kolliks on farmaatsiatehased, juudid, jesuiidid või vahet pole kes, lihtsalt nõnda saab vihaminutid kellegi suunas välja elada, selle asemel, et mõista, et kokkuvõttes vastutame ise oma elu eest. Kunagi varem pole meil olnud veel lihtsam ennast harida aga me endiselt käitume nagu debiilikud, kelle süü see siis on? Kui me suudame andestada lastevanematele kes oma lapsi vaktsineerivad, siis kuidas me ei saa andestada juhtidele, kes seda propageerivad? Võib olla nad siiralt usuvadki vaktsiinide headusesse.

Kes vastutab minu eest? Mina! Kes vastutab sinu eest? Sina! Enamus on aga enese teadmatult otsustanud, et juhid ja riik vastutab nende eest. Kas siin on loogika? Farmaatsiatehased vastutavad su laste eest rohkem kui sina ise? Kellele see inimene siis kuulub? Kui sa ütled, et farmaatsiatehas vastutab su lapse eest, siis tegelikkuses sa ütled, et su laps kuulub neile, mitte sulle.

Aga nad ei pea ju ütlema, et 3000 inimest hukkusid 9/11 terrorirünnakutes…

OK, aga mida sina siis ütleksid? Sa tahad, et nad räägiksid tõtt? Aga me ei räägi isegi endale tõtt!

Kuidas siis seletada süsteemi propaganda uudiseid?

Mina ise vastutan selle eest, mis minu peas käib. Ma ei pea seda propagandat lugema. Paljud ei taha sellist vastutust võtta, siis on hea öelda, et näed mulle valetati. Inimestele ei meeldi võtta isiklikku vastutust, sellepärast otsitakse välist kolli, keda süüdistada. Inimesed lausa armastavad teisi süüdistada oma ebaõnnes.

Aga laste traumatiseerimine koolis?

Jutte koolis rääkis mulle õpetaja, kes oli kasulik robot, kes lihtsalt kordas ise seda juttu, mida talle oli varasemalt räägitud. Mina aga ei pidanud minema kooli, minu vanemad saatsid mu kooli. Keegi ei sundinud mu vanemaid mind kooli panema, seega siinkohal on vastutus vanematel. Vanemad saatsid mu kooli, sest nad arvasid, et see on minule parim.

Enamus kahjustusi teeme me endile ise, mitte tegelased püramiidi tipust. Meie ise laseme end ja oma lapsi vaktsineerida, sööme rämpstoitu, vaatame telekat jne ehk vastutus on meil endil. Inimesed kes teatrit juhivad teavad aga, et selleks, et masse kontrollida, on vaja anda neile tobedaid lugusid, sest inimene pole kuigi arukas ja sellised lood toimivad. Vaadakem kasvõi kõige edukamaid telesaateid, millest enamus on keskpärased ja mitte harivad tobedused. Inimesed vajavad lugusid, et tunda et nende elul oleks mõtet. Seega teatrijuhid annavad neile need lood.

Aga kui meid ei ajuloputataks nii palju, siis oskaksime ise mõelda kriitiliselt, mida hetkel massid ei tee.

Aga miks sa arvad, et see oleks hea, kui massid suudaksid kriitiliselt mõelda? Et maailm oleks siis rõõmsam? Miks sa seda arvad? Tavainimesed on ju üpris rõõmsad sellistena, nagu nad on. Ja mina, kes ma olen kursis väga paljude asjadega ja oskan näha läbi pettustest, ma tunnen, et see ei ole mind otseselt rõõmsamaks teinud. Võib olla me ei peaks üldse muretsema masside pärast, sest meie ei saa neid aidata. Ja üldse, kes oleme meie ütlema, mis on teistele inimestele parim?

Miks nad ikkagi nii palju valetama peavad?

Aga meie kõik ise ka valetame ehk räägime valgeid valesid. Näiteks naisele või tüdruksõbrale kui ta küsib kuidas see kleit on? Teinekord pead ütlema valge vale, kui see kleit ei tundu kõige parem ja kui seda hetkel vahetada ei saa. Tema enesetunde heaks valetad. Valge vale on vale, mille ütled heade kavatsustega.

Kust läheb piir vale ja valge vale vahel?

Kas on võimalik, et maailmavalitsejate hinnangul need valed on heade kavatsusega? Jah, lühikeses perspektiivis on tegu traumatiseerimisega (9/11 ja tuumarelvad nt), aga ehk pikemas perspektiivis aitavad need pettused viia inimkonna teatud eesmärgini?

Vabamüürlased on ju pahad…

On nad sulle midagi halba teinud? Nad ise väidavad, et nad teevad head. Nad on küll seotud mitmete pettustega nagu nt Apollo Kuu-missioonid, aga midagi halba pole nad meile ju teinud. Jah, koolides toimub laste süstemaatiline rumalaks tegemine ja nende võimete allasurumine aga võib-olla pole see tingimata halb?

Kas on võimalik, et süsteem teab, et valdav osa inimestest ei hakka kunagi olema loovad ja neil puudub võime näha teatud asju ning seetõttu vorbitakse koolidest ühesuguseid “roboteid“, kes leiaksid ühiskonnas endale töö, mis on neile piisav, et saada ise hakkama ja olla rõõmus ja rahul. Ehk kui süsteem sooviks ka sellele “hallile massile“ pakkuda head elu ja rahulolu, siis kas poleks mitte mõttekas harjutada neid varakult alluma, et nad hiljem nõustuksid 8h päevas kellegi teise heaks töötama, et ots-otsaga toime tulla? Üldjuhul need, kellel on kindel töökoht, tunnevad, et nad on head inimesed ja nad panustavad ühiskonda, sh mõned isegi naudivad oma rutiinset tööd kontoris.

Kui sa käid 8 tundi päevas tööl ja saad selle eest raha, et osta endale süüa või tegeleda oma hobiga, siis kuidas saab see olla paha? Paljud inimesed arvavad, et nad on ohvrid ja süsteem tahab neile halba teha. Kui sul on selline mõttelaad, siis ainult sina ise saad sellest mõtteviisist vabaneda. Mitte keegi teine su elu kergemaks teha ei saa, mitte ükski erakond ega poliitik sinu elu kergemaks ei tee. Ohvri mentaliteet on parem ära kaotada, sest sellega ei tee sa head ei endale ega teistele. Selliste inimeste ümber pole mõnus aega veeta. Sa ei pea enam olema ohver, sa oled ohver ainult siis, kui sa nõnda mõtled.

Inimesed, kes juhivad show’d, kontrollivad ka raha. Kõikenägev silm ja püramiid on 1-dollarilise peal ja oli ka eesti 50-kroonise peal, nad ei varja seda. Kui sa väidad, et raha ja süsteem on kurjast, siis oled seda ka sina, sest sa ise kasutad sama raha ja sama süsteemi. Enamus meist teevad tööd, et teenida raha mingit viisi. Me töötame raha nimel või saame riigilt toetusraha. Siis kuidas saab öelda, et nemad on pahad aga mina mitte? Meie töötame nende raha nimel aga nemad on halvad ja meie mitte? Siin on loogika ebakõla! Kui juhid on halvad ja inimeste vaenlased ning meie töötame nende raha heaks, siis oleme ju meie sama pulga peal.

Kui meile meeldib hinnata teisi ja nimetada juhte halbadeks, siis kas me ise elame oma elu vastavalt oma väärtustele ja hinnangutele? Sa võid öelda, et raha on vaja, et hoida katus pea kohal. Okei, aga kas sa oled seda proovinud ilma rahata? Kui sa ei ole, siis kust sa tead, et see on võimatu? Või kui sa ütled, et sa töötad ainult nii palju, et saaks kõhu täis ja katuse pea kohale, siis kas on variant, et sa tegelikult töötad rohkem, et saada ka hüvesid nagu Netflix, alkohol, droogid, rämpstoit jne?

Kes need inimesed siis on?

Selles pole meil õrna aimu, me saame ainult spekuleerida. Küll aga mida me teame on see, et meile on antud hunnik lugusid, mida massid usuvad, millest aga mõned on täielik nonsenss. Ja minu hinnangul on need ajuvabad lood sihilikult antud meile. Inimesed vajavad lugusid, sellepärast ei öelda õhtustes uudistes “kõik, mis te siit näete ja kuulete, vastab tõele“, ei! Nad lihtsalt hakkavad rääkima ja inimesed usuvad, sest nad vajavad lugusid.

Võib olla pole inimesed, kes teatrit juhivad ei head ega halvad ja see on meie teha kuidas me neisse suhtume? Me ise saame otsustada kuidas oma meeleseisundi seame. Ja kui meie saame seda otsustada, siis miks me peaks valima negatiivse variandi? Mõned teevad seda sellepärast, et nad on suure osa oma elust elanud ohvrimentaliteediga, tundes, et see on kellegi teise süü, et nende elus on asjad halvasti. Me kõik oleme sinna lõksu langenud kasvõi korraks, mõned aga korduvalt ja väga sügavale ning võimalik, et neil polegi võimalik sealt välja pääseda.

Kui sina arvad, et sa oled ohver ja sinu ebaõnn on tingitud teistest, siis see on mürgine, ebatervislik ja ebaloogiline mõttelaad ning sinu ümber pole hea olla kellelgi. Meil kõigil on probleeme ja kohti mida parandada. Ohvri mõttelaadiga inimestel on väga vähe ühiskonnale pakkuda.

Aga kui vaadata seda kõike kaine pilguga, siis kas pole mitte parim aeg, et olla elus – meil on lõputud võimalused. Jah, massid on ühiskonna survel ja haridussüsteemide läbi tehtud lolliks ja sellest on kahju. Nad ise tunnistavad, et kool on loodud selleks, et inimesi rumalaks teha (loe Telegrami eelmisest ajakirjast artiklit pikaajalise ja auhinnatud kooliõpetaja John Taylor Gattoga, kes räägib, et ühiskonna heaolu nimel luuakse kooli kaudu ühesuguseid inimesi). Seda me ei saa korda teha, aga me saame korda teha meie oleviku ning see pole olnud kunagi lihtsam kui täna.

Mitte kunagi varem pole olnud meil võimalust ennast harida iseseisvalt või lahti programmeerida end varasemast programmeeringust, siis kuidas saab mõelda, et maailmavalitsejad on halvad? Ilma internetita ei oleks me saanud teha “Ulmefilmi“ aga ka alustada Telegramiga. Kui sa sellest kõigest hakkad aru saama, siis mõistad, et see koht on nagu imedemaa ning tehnoloogia on sinu sõber. Nagu Alice Imedemaal, kes läheb jäneseurust sisse üha sügavamale ja avastab Imedemaa.

 

Hando Tõnumaa

 

Allikad: lingid artikli sees, John Le Boni podcastid

Fotod: Janne Luigla, iStock

 

PS. Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6