Kas maailmavalitsejad ei olegi halvad? 1. osa

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

27. detsember 2018 kell 19:19



Foto: Janne Luigla

“Kas maailmavalitsejad tegelikult ei olegi halvad?“ on küsimus, mille püstitas John le Bon umbes aasta tagasi oma kodulehel www.johnlebon.com. Hiljuti rääkisin sellest ka kohalikus podcastis “Ausad Mehed ning nagu arvata oli, pakkus see teema kuulajatele väga palju huvi. Arutelu võimaluse üle et ehk “inimesed, kes juhivad teatrit“ (people who run the show) polegi üdini halvad, on osutunud küllaltki vastuoluliseks teemaks, sest enamikele ei meeldi, kui nende arvamustele ja tõekspidamistele esitatakse väljakutse, selline on inimloomus. Samamoodi nagu mõnedele taimedele ei meeldi otsene päikesevalgus ja nagu lindudele ei meeldi olla puuris. Kuigi paljud ütlevad, et neile meeldib, kui nende tõekspidamistele ja vaadetele esitatakse väljakutse, siis reaalsus on see, et inimloomusele ei meeldi see tegelikult üldse. Kirjutan selle teooria lahti neljaosalises artiklis ja teie ees on neist esimene.

PS. Käesolev artikkel on ka kuulatav/vaadatav Youtube´is.

 

Esitage oma tõekspidamistele väljakutse ja otsige tõestusi oma arvamustele rakendades loogikat – see on hämmastav, kui vähesed meie uskumustest põhinevad reaalsetel tõestustel. Enamus sellest, mida me usume, põhineb kellegi ütlustel. Kes veenis mind/meid selles, et maailmavalitsejad on halvad? Kas sa arvad, et maailmavalitsejad on kurjad? Miks sa nõnda arvad? Kas sa oled valmis seadma selle arvamuse kahtluse alla?

Kust me teame, et nad on halvad? Kui me ei tea nende motiive, siis milline nendest võimalikest seletustest aitab minu elu paremini? Kui oletada, et inimesed, kes juhivad show’d on kurjad, siis see annab meie elule väga negatiivse ja mitte produktiivse väljavaate. Aga kui mängida mõttega, et võib-olla nad pole kurjad ja kogu see teater on kõigest test, et näha, kes on võimeline pärast sellist ajuloputust veel endiselt ise mõtlema, siis näeb tulevik palju positiivsem välja.

Mõned nende teod on niivõrd läbinähtavad ja koomilised, et tundub nagu nad tegelikult väga ei pingutagi ja selle põhjuseks on see, et massidele pole nii palju veenmist vaja. Massid niigi usuvad, et me oleme hiiglasliku pöörleva palli peal ja et nad arenesid ahvist ning olemas on kohvrid, mille sees nupule vajutades miljonid inimesed surevad hetkega (tuumapommid). Nad võivad öelda ükskõik mida ja rahvas usub. Aga jättes maha mõned vihjed, annavad nad ka märku, et “muide, kui te soovite oma peaga mõelda, siis me lausa soovitame seda“, sest seda ei annaks palju rohkem ilmselgemalt enam edasi anda ütlemaks, et tegemist on jabura looga.

Sellepärast ma ei arva, et teatri juhid on tingimata kurjast, vaid pigem võtmeisikud, kes on pandud masse kontrollima ning selle tööga kaasneb teatud vastutus. Ja see ei tähenda, et nad meid kõiki vihkaksid, sest nad jätavad meile meeleldi igasuguseid vihjeid maha, et me saaks ka iseseisvalt mõelda igal võimalusel. Sh tehnoloogia, mida me kõik kasutame, sõltub süsteemist, mille juhte enamus peavad kurjadeks. Meie kasutada on maagiline tehnoloogia nagu internet või suhtlusprogrammid, mille me saame kas tasuta või üliodavalt, ilma milleta me ei saaks teha enamus asju, mida me iseenesest mõistetavalt võtame. Me oleme teada saanud nonsenssist nagu 9/11 või Kuu-missioonid tänu nende endi tehnoloogiale, seega ei tundu kuidagi, et nad seda meie eest varjata sooviks. Tegelikkus paistab olevat vastupidine. Meil pole kunagi varem ajaloos olnud veel lihtsam neid asju uurida või seda infot omavahel vahetada. Tekib küsimus, et kes see üldse veenis meid, et need inimesed on meie vaenlased?

Foto: NASA

See on ametlik NASA foto Apollo Kuu-missioonide moodulist, mis väidetavalt viis inimesed Kuule aastal 1969. Paljud vandenõuteoreetikud on arvamusel, et Apollo Kuu-missioonide puhul on tegemist võltsinguga. Ja ma olen selles osas nõus, minu meelest on tegemist ilmselgelt naeruväärse aparaadiga, mis kohe kindlasti ei käinud Kuu peal. Mida ma aga välja pakun on, et need kes Apollo missiooni lavastasid, ei üritanud meid kõiki ninapidi vedada. Paljud, kes ei usu nt Kuu missioone või mõnda muud maailma mõjutanud meediasündmust, arvavad, et nad on teistest targemad, sest nad suutsid sellest pettusest läbi näha. Aga kas on võimalik, et inimeste puhul valdav enamus usuvad alati ja igavesti kõike seda, mida võimud ja süsteem neile ütlevad? Ja kui võimud ütlevad, et see seadeldis käis Kuu peal, siis enamus inimesi usuvad seda koheselt ilma ühegi kahtluseta, sest ehk nad pole isegi võimelised kaaluma varianti, et võib-olla see pole tõsi. See on ka põhjuseks, miks ka edukad ärimehed ja muidu pealtnäha intelligentsed inimesed tõsimeeli usuvad, et see seadeldis Kuu peal käis. Selline on inimloomus – olla karjas üheskoos. Ja kui kari ühel hetkel otsustab, et see pole tõsi, siis usubki terve kari, et tegemist on pettusega. Ehk kui homme teataksid maailmavalitsejad ja popstaarid, et Kuu-missioonid lavastati, siis niipea kui massid taipavad, et nüüdsest enam ei usuta, et Kuu peal käidi, siis need samad inimesed, kes täna usuvad Kuu missioone, enam ei usuks. Aga nad ei astuks kunagi välja sellest karjamentaliteedist.

Seega meie, kes me oleme tuvastanud, et see kuumoodul on täielik nali, ei ole teistest targemad ja me ei ole avastanud mingit erilist müsteeriumit. Vaid need, kes selle objekti nikerdasid ei näinud sihilikult palju vaeva kuumooduli ehitamisega sellepärast, et see väike protsent inimesi, kes on võimelised nägema, suudaksid kiirelt sellest nonsensist läbi näha.

Palun oota...
TEGEMIST ON TASULISE ARTIKLIGA, EDASI LUGEMISEKS PALUN VALI MAKSEMEETOD


Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt