SUUR LUGU! Kuidas levivad viirused inimeste vahel? Teadlased ei tea!

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

16. detsember 2021 kell 15:25



Kui uurite kogu eelmise sajandi jooksul leitud (või puuduvaid) tõendeid, leiate, et “viiruste” inimeselt inimesele kandumise katsed ei ole mitte ainult regulaarselt ebaõnnestunud, vaid viroloogidel pole aimugi, kuidas “viirused” üldse levivad. Kuidas nii? Vaatame lähemalt möödunud sajandi meditsiinikirjandust.

 

Viroloogidel on hulgaliselt teooriaid ja hüpoteese, kuidas nähtamatud pätid inimestesse tungivad, ja rohkelt kaudseid tõendeid, millega püütakse väita, et korrelatsioon võrdub põhjusliku seosega, kuid neil pole otsest tõestust. Uuringutes puudub kehtiv sõltumatu muutuja (st puhastatud/isoleeritud viiruseosakesed isolatsiooni tõelises tähenduses), need sisaldavad regulaarselt väikeseid valimeid, ning kannatavad korrektsete kontrollkatsete puudumise all.

Huvitav on asjaolu, et enne kui Big Pharma sai nii mõjukaks, et suutis tsenseerida kõik negatiivsete tulemustega teadustööd, avaldati arvukalt uuringuid, mille tulemused lükkasid ümber nii nakkuslikkuse müüte kui ka teooriaid, et viirused ja bakterid on haiguse algpõhjus. Need uuringud olid täielikult vastuolus pisikuteooria narratiiviga ja mõningaid neist avaldasid teadlased, kes olid varajases viroloogia valdkonnas mõjukad. Allpool on vaid paar näidet 20. sajandi algusest ja lisaks mõned kaasaegsed allikad, mis näitavad, et isegi tänapäeval on “viiruste” levik arusaamatu nähtus.

 

Teame, et nii see levib, kuid täpsustused on selgitamisel!

 

1923 – The Common Cold: Influenza Studies, XIV

Esimese 1923. aastast pärit allika tekstid näitavad, et nakkuvus oli endiselt tõestamata müüt. Kirjutati, et “nakkus” (autorite jutumärgid) oli sekundaarne ​​üldine tegur, mida arvati seostuvat külmetushaiguste tekkega.

Nad väitsid, et eelarvamuste võimalus eksisteerib seejuures pea samal määral kui teiste tegurite puhul. “Kui pidada ’vastuvõtlikeks’ neid, kes kogevad sageli külmetushaiguseid, ja ’resistentseteks’ neid, keda rünnatakse harva, näitab meie statistika lähikontaktide tõenäosust ligikaudu samas proportsioonis.“

Lähikontaktidest teatatud juhtude arv oli väike võrreldes nendega, kes ei olnud otsesest kontaktist teadlikud. Õpilaste segunemist peeti nii tavaliseks, et harva oli võimalik tuvastada kindlat kokkupuudet juhtumitega.

Tol ajal olid ainsad andmed, mis viitasid külmetushaiguste nakkuvusele, epidemioloogilised (tervise- ja haigusseisundite leviku, mustrite ja determinantide uurimine ning analüüs kindlaksmääratud populatsioonides) ehk teisisõnu, kaudsed tõendid.

Samuti selgub, et ühtki paljudest oletatavatest bakteriaalsetest põhjustest ei leitud haigete seast järjepidevalt, ning samu baktereid leiti regulaarselt ka tervetelt inimestelt:

“Meie kui ka teiste laborite uuringud näitavad, et külmetushaigusi võivad põhjustada mitmed erinevad mikroorganismid või et külmetusviirus on laboritöötajatest siiani mööda hiilinud.”

  • Esimeses katseseerias võeti ninakaaped kokku 23 katsealuselt (kellest ~1/3-l tekkisid perioodi jooksul külmetushaigused) ja uuriti, mitu protsenti moodustas iga kolooniatüüp. Nad tuvastasid nii tervetelt kui ka haigetelt 4 erinevat mikroorganismi, kuid terve inimese ega haige ninaneelus ei domineerinud pidevalt ükski organismirühm. Uurijad märkisid: “Kui mõni neist rühmadest oleks ainuüks külmetushaiguste tekitaja, peaksime eeldama, et selline rühm on jätkuvalt ülekaalus.
  • Teisest eksperimendist, milles uuriti 251 õpilase floorat, leiti taas, et ühelegi organismirühmale ei leitud vastavat külmetushaigusele iseloomulikku seisundit. Mõnede külmetushaiguste korral domineeriv IV tüüpi pneumokokk oli sageli tervete inimeste ninaneelu kõige levinum bakter.
  • Erinevate teadlaste töö leidis täiendavaid tõendeid, et pneumokokk (või mõni muu organism) ei olnud etioloogiline tegur (nakkusetekitaja). Nad teatasid isegi ebaõnnestunud katsetest ennetada külmetushaigusi neid organisme sisaldava vaktsiini abil.

Uuringu autorid järeldasid, et esitatud statistilised ja laboratoorsed andmed näitavad, et külmetus ei ole lihtsakoeline nakkus ega võib-olla mõnel juhul isegi nakkuslik protsess.

“Kahtlemata on külmetuse tekkega seotud arvukad tegurid. Meie tõendid ei toeta seisukohta, et külmetus on alati tingitud peamiselt viiruse sisenemisest kehast väljastpoolt. Vastupidi, näib, et kehasisesed muutused võivad olla olulisemad tegurid.”

Ükski organism või organismirühm ei ole külmetushaiguste ajal olnud ülekaalus. Konkreetse nakkusliku viiruse küsimus on seega endiselt lahtine.”

1937 – Influenza Virus on the Developing Egg: VII. The Antibodies of Experimental and Human Sera

1937. aastal nakatasid F. Burnet ja D. Lush 200 inimest Melbourne’i gripi tüvega, et teha kindlaks, kas kliinilise gripi eest on võimalik ennast kaitsta, kuid ei saadud ühtegi teadet sümptomitest, mis võiksid olla pookimisest tingitud.

2008 – On the epidemiology of influenza

2008. aastal avaldati gripi epidemioloogia ülevaade, mis sisaldas huvitavaid esiletõstmisi/järeldusi gripi kohta ja suutmatust aastakümnete jooksul demonstreerida nn gripiviiruse ülekandumist inimeselt inimesele:

  • Teadlased väidavad, et on üllatavalt suur protsen
Palun oota...
TEGEMIST ON TASULISE ARTIKLIGA, EDASI LUGEMISEKS PALUN VALI MAKSEMEETOD


Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt