Jaan Tammsalu: Me peaksime üksteist rohkem mõistma

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

2. märts 2021 kell 14:34



“Kas sul häbi ei ole? Sellist küsimust kuulsid ehk paljud meist lapsepõlves. Küsija arvas siis, et meil peaks häbi olema. Ja tahtis olla kindel, et meil ikka on häbi. Kuidas selle häbi ja süütundega siis on? Mõnel on seda selgelt liiga palju, teised ei näi endas midagi märkavat, mille pärast nemad peaksid häbenema, süüd tundma,” kirjutab Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu kiriku Facebooki lehel. Avaldame autori loal mõtiskluse ka Telegramis.

 

Meie enesetunne sõltub erinevatest asjadest. Mõned on niisugusest süü- ja häbitundega tümitavast lapsepõlvest läbi tulnud, et ei oskagi ilma süüta elada. Neil on pidevalt häbi, nad tunnevad alatasa süüd.

Ristiinimestel ei peaks oma eksimuste tunnistamine olema midagi võõrast. Aga häda algab sealt, kus inimene oma süüd tunnistab, selle andeks palub, andeks ka saab – näiteks kirikus armukuulutust kuuleb –, aga edasi elab nii, nagu ta poleks andeks saanud. Süütunne ei kao, süütunne jääb. Ikka on häbi. Kogu aeg on häbi.

Mida me tunneme, kui me näeme kirikus kedagi, kes ei kanna maski? Kas saame pahaseks? Tahaks minna ja ütelda halvasti, küsida teravalt: „Kelleks te end õige peate?“ Kuid äkki ta tunneb end ka ilma meie ütlemata üpris sandisti? Millist eneseületust võib nõuda mõnelt kopsuhaigelt ilma maskita maskikandjate keskel olemine! Äkki see polegi mõne inimese puhul üleolev suhtumine, teistele koha kättenäitamine, vaid lihtsalt teistmoodi ei saa?

Oma kurjust, teisi hukka mõistvat ülekohtust vaimu peaks küll häbenema. Me oleme ühiskondlikud olendid.

Tasapisi tõusevad hääled, mis soovitavad karistada neid, kes ei lase end vaktsineerida või ei kanna maske. Nüüd ei tõuse enam ainult hääled, vaid käivad ka juba kontrollid. Ja neil on voli ka karistada.

Ja miks peab ütlema: „Võtke neilt, kes ei lase ennast vaktsineerida, mõned võimalused ära?“, „Jätke nad millestki ilma!“, „Ärge laske neid reisida, KÜLL nad siis lasevad ennast vaktsineerida!“



Kas olukorras, kus meil pole veel veerandigi elanikkonna jaoks vaktsiini olemas, peaks hakkama vaktsiinist loobujaid juba ette hoiatama, ette karistama: „Kui järjekord teieni jõuab, küll te siis saate, kui te EI tee nii nagu teised …“

Ma ei tea. Kas inimene, kellel on kõrgusekartus, peaks seda häbenema? Kas selliseid õnnetuid peaks hurjutama, ähvardades et „Võtame teilt midagi ära!“ – näiteks võimaluse reisida riikidesse, kus on mäed. Kas ka ärevushäirete pärast peaks inimesi karistama?

Me oleme niivõrd erinevad … Ja kuigi me oleme ühiskondlikud olendid ja elame külg külje kõrval ühes riigis, oleme siiski väga erinevad. Mind tõsiselt häirib see, kuidas hakkavad kõlama hääled: „KUI te seda või teist ei tee, siis te jääte millestki ilma.“ Või see, et hakatakse juba meedias kiitma kodanikke, kes lähevad ütlema teisele kodanikule, mida ta peab tegema või mida mitte. Kas mitte küüditamiste ajal polnud midagi sarnast? Keegi andis kellegi üles ja sai võib-olla tema korteri või … Äkki hakkame varsti premeerima neid, kes teistele väga halvasti ütelda oskavad? Mida halvemini ütled, seda suurema preemia saad – saad võib-olla isegi tasuta midagi ja saad teise vaktsiini ka endale!

Ma ei tea, miks peaks inimesi hirmutama. Ma ei saa ka aru, miks peab uudistes näitama vaktsineerimisi, süstla sügavale kätte torkamisi ja vajutamisi. Ühte ja sama kaadrit saatest saatesse… See oleks nagu norm! Igas „Aktuaalses kaameras“ peab olema vähemalt neli süstlatorget. No kas hakkame harjuma sellega? Võib-olla selleks ongi, et harjuksime ja hakkaksime endalegi tahtma – sest KÕIK ju saavad. KÕIK teised tahavad. Nii hakkab varsti kõigile tunduma.

Aga minu meelest me ei peaks häbenema oma erinevust, isegi oma muret, hirmu. Me oleme erinevad, meil on erinevad mured ja hirmud, ja ühtede ja samade hirmudega inimesed ei peaks tegema kambakat teistsuguste murede ja hirmudega inimestele. Me peaksime üksteist rohkem mõistma. Asi kisub kohati totalitaarseks, ja see ei peaks ju nii olema. Me ei peaks häbenema, kui me oleme teistest teistsugused. Me ei peaks kambakaid tegema neile, kes on teistsugused kui suurem osa. Me ei peaks. Aga ma ei tea, kas me saame sellega hakkama. Sest tundub, et tasapisi ja järjekindlalt tehakse kõik selleks, et me peaksime.

Arvan, et kui järjekord minuni jõuab, lasen ma ennast vaktsineerida, kuid saan aru ka nendest, kes ei lase, kes kardavad, tunnevad hirmu, ja arvan, et neid ei tohiks survestada.

Jaan Tammsalu

 

Allikas: Tallinna Jaani koguduse FB

Foto: Rauno Volmar

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt