Ülle Madise kõne “Põhiõiguste kaitse rasketel aegadel”, mida igaüks peaks kuulma!

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

22. oktoober 2020 kell 10:38



Foto: Kaido Haagen – Õiguskantsleri kantselei, CC BY-SA 4.0, Wikimedia Commons

Õiguskantsler Ülle Madise pidas 8. oktoobril Tartus toimunud õigusteadlaste päevadel märgilise kõne sellest, miks turvalisuse ega tervise nimel ei tohi Põhiseadust rikkuda ja miks seda tahtagi ei tasu. “Ärgem mingem kaasa massiemotsioonidega, pärast on häbi. Hoidkem tervist, mõistust ja elurõõmu! Tsitaat Lessingult: “Manipuleerimise uurijad on avastanud, et kõige vähem lasevad end mõjutada inimesed, kes oskavad naerda.”,” ütles Madise.

 

Avaldame kõnest ka kirjaliku kokkuvõtte.

 

Ma selgitan, miks on minu meelest väga ohtlik kaasa minna seisukohaga, mis kõlab päris sageli ka otsustajate ringis, et raskel ajal, olgu see pandeemia, majanduskriis või terrorioht, tulebki ühise hüve nimel meil kõikidel loovutada tubli tükk oma privaatsust, ettevõtlusvabadust, liikumisvabadust, eneseteostusvabadust ja kasvõi enesetsensuuri raames lõuad pidada ja edasi teenida.

Tihti öeldakse seda ka kohtunikele, sõltumatutele institutsioonidele ja ametnikele, et siin päästetakse elusid, aga teie ajate mingis põhiseaduses näpuga järge. Mina ei ole sellise lähenemisega nõus. Meie kõikide ühine vastutus on just praegu mitte sammugi anda põhiseadusest ega põhiseaduse kaitsest tagasi.

Miks see ohtlik on?

Kogu inimkonna ajaloo vältel on olnud näha, et ka pealtnäha igati haritud, aus ja lahke ühiskond võib väga lihtsalt metsistuda. Võib olla lihtne arvata, et barbaarsused juhtusid siin kunagi ammu ja praegu juhtub see kuskil kaugel kellegi teisega. Aga tegelikult see nii ei ole. 

Asi on selles, et avalik arvamus on kujundatav. Ma ei julgeks väita, et mitte ühelgi tingimusel ei või Eestis juhtuda midagi sellist nagu Poola kohtureform, vaba ajakirjanduse pitsitamine Ungaris, või sündmused, mis Leedus viisid Paksasgate´ini.  

Kui te jagate minu arvamust, et see oht on olemas, et ka siin teatud tingimustel läheb asi kasvõi ajutiselt käest ära (selles mõttes, et rahvas tahab, ja neid, kes hea meelega kruvid kinni keeraks, jagub), ja kui olete nõus, et pehmelt väljendudes oleks natuke ülbe pidada ennast geneetiliselt teistest rahvastest ja samuti meie oma esivanematest paremaks, tahangi väita, et just vabal ajakirjandusel, ametnikel, kohtunikel, sõltumatutel institutsioonidel ja rahvamandaadiga otsustajatel lasub praegu väga suur vastutus.

Mitte mingil juhul ei tohi kambaeufooriale mitte hetkekski järele anda. Ükskõik kui suur see hirm või vaimustus ka pole, meie asi on iga hinna eest kaitsta tõestatud fakte, loogikat, tuvastatud põhjuslikke seoseid. Ma olen veendunud, et nii kaitseme ühiselt nii Eesti tulevikku kui ka poliitilise mandaadiga otsustajaid, kes on omamoodi väga keerulises seisus.

Doris Lessingi 1986. aastal kirja pandud mõtted raamatust “Vanglad, milles me vabatahtlikult elame” on väga aktuaalsed ka praegu.

“Igal ajastul mõjutavad meie elamusi tugevasti massiemotsioonid ja sotsiaalsed olud ning nende mõju alt on meil peaaegu võimatu ennast eraldada. Sageli näivad just massiemotsioonid kõige üllamad, paremad ja ilusamad. Ja ometi küsitakse aasta, viie aasta, kümnendi või viie kümnendi pärast: “Kuidas ometi nad seda uskuda võisid?” Sest toimunud on sündmused, mis on mainitud massiemotsioonid ajaloo prügikasti saatnud.“

Kolme kriisi jooksul (9/11, 2008. aasta majanduskriis, Covid-19) oleme kogenud, kuidas püütakse avalikkust uskuma panna, et otsustajad on alati teeristil: üks tee (see halvem muidugi) on põhiõiguste kaitse ja teine tee on elude päästmine, tervis, julgeolek, turvalisus, majanduslik heaolu.  

See ei ole teerist! Üks ei välista teist. Ka pikaajalistes avalikes huvides on see, et kõik piirangud ja muudatused on põhiseaduspärased ja põhiõiguste ja erinevate vastanduvate hüvede hoolika kaalumise tagajärg. Põhinevad faktidel, kiidetud teadusel, loogikal.

1) Asi on inimloomuses. Ka seda näitab ajalugu, et inimese loomuses on võimu korrumpeerumine. Mida suurem ja tasakaalustamatum võim, seda rohkem korrumpeerib.

2) Mäletame ka nõukaajast, et inimestel tekib protest ja väsimus. Inimestel saab pikaajaliselt nende meetmetega, mis ehk hetkel tundusid head – paneme kõik tuppa luku taha, püüame kõiki igal tänavanurgal, et oleks pidev ärevuse foon – ühel hetkel villand ja siis tekib protest.

Nagu õpetas meile Raul Narits: “Õigus ei saa olla pelk käsk, mis viiakse jõuga täide. Pikalt see ei püsi.”

Käsud, keelud, piirangud, mille vajadust enam ei mõisteta, viivad paratamatult käegalöömise, protesti, vastutöötamise ja ka reeglite rikkumise üldise heakskiitmiseni. Ülemäärase jõu kasutamine on kogu rahvale ja riigile alati kätte maksnud. Pealtnäha rahva hetkeemotsioonide survel tehtud otsused kipuvad juba õige pea kätte maksma ka poliitikutele.

Kuidas me oskame vastata, kui küsitakse, et mis sest siis halba on, kui koroonapiirangute vaimus aetakse inimesed sunniviisiliselt testima; kolmandate riikide kodanikud lüüakse kohtuniku kontrollita riigist välja; hooldekodud ja lasteaiad pannakse kinni, samuti saunad; trennid jäetakse ära; vangid istuvad pikki kuid kitsas kambris, sõõmugi värske õhuta; positiivse testitulemusega inimesi ja kõiki, keda nemad üles annavad, hakatakse mobiilseadmete alusel jälitama, võimalusel pannakse tuppa kinni; haigeid ähvardab politsei, nende nimed antakse külapoe seinal ja kooli kollektiivis üles?

Esmapilgul tundub see kõik väga hea – nii saame viirusest lahti. Kui natuke edasi mõelda, on selles siiski väga palju halba. Ühiskond läheb ühel hetkel katki. 

Ma täpselt ei tea, mis mõte sellel on, et igal keskpäeval loetakse ette hingevärinal rindeteateid (nii palju haavatuid, nii palju hukkunuid meil ja teistel), et me koguaeg võtame osa sellest üle riigipiiride rulluvast ärevusest, üksteise ületrumpamisest piiride ja koolide sulgemisel, keelamisel ja käskimisel. 

Siin on meie kõikide ühine küsimus: kuidas üritada seda avalikku ootust suunata ausalt ja õiglasel viisil võib-olla natuke vähem meelerahutuslikule teele?

Kui sa ajad koroonaviiruse külge saanud inimest politseiga taga, mobiilpositsioneerid, paned tuppa kinni… hakatakse varjama. Nii tekkis Eestis ka HIV-epideemia: inimesi hakati häbimärgistama ja nad ei läinud enam testima ega ravima. 

Põhiõiguste vankumatut kaitset ongi kõige rohkem vaja just rasketel aegadel, sest muul ajal tuleb see vabas ühiskonnas vaat et iseenesest. Õiglusriiklus, põhiõiguste kaitse, sõltumatud institutsioonid ja sõltumatu ajakirjandus on ainukene ennast tõestanud viis vältida metsistumist ehk kaitsta inimväärikust, vabadust ja sellele korrespondeeruvat vastutust. Aga paraku on nii, et kui üks kord on mööndusi tehtud, kipubki sellest saama halb riigiõiguslik tava. 

Mulle tundub, et see on meie vastutus eelnevate ja tulevaste põlvede ees, et me oma riigi kui võimaluse teha asju ainult mõistlikult ja meile kasulikult täielikult ära kasutame. See ei ole nii, et meie peame valima, kas meie juhime siin oma Eestit nii nagu seda teeb Rootsi, Hiina, Saksamaa või keegi teine. Vastupidi, pole mingit põhjust arvata, et nemad on paremad kui meie. Mitte ühtegi ühiskonda ei maksa üle- ega alahinnata.

Pole midagi tähtsamat kui meelerahu, ametivande täitmine, faktid, loogika, rõõmus meel.

Lõpetuseks veelkord Doris Lessing: “Manipuleerimisuurijad on avastanud, et kõige vähem lasevad end mõjutada inimesed, kes oskavad naerda.”

 

Allikas: Tartu Ülikooli Televisioon

 

 

Toimetas Madis Mark



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt