Foto: Jaani kirik

EELK Tallinna Jaani kiriku Facebookis antakse sõna koguduse õpetaja Jaan Tammsalule, kes on enda sõnul lihtsalt hämmastunud: “Hooldushaiglad saadavad praegu laiali teateid, et omakseid ei saa vaatama minna jaanuari keskpaigani – seega ka mitte jõulude ajal.”

Ta toob vaid ühe näite, mitte ei taha hurjutada üht kindlat haiglat. Kuid olles ise saarlane, puudutas teade, mis 23. novembri hommikul Kuressaare Haiglast tuli, teda eriliselt, kuna just selles haiglas on olnud ka tema ema ja seal on surnud ta isa, kes tungivalt palus teda enda kõrvale selleks ajaks, isa ei tahtnud olla üksi, kui minemisaeg jõudis kätte…

“Kuressaare Haigla hooldusosakond teatab: kuni 10. jaanuarini ei ole võimalik nende osakonna inimesi külastada. Kuni 10. jaanuarini! Mitte kuni 10. detsembrini … Kas nad tõesti teavad ette, et nii kaua … Kas on vaja öelda täna, et 10. jaanuarini? Kas on vaja öelda neile, kes seal osakonnas on, et nad ei näe nende jõulude ajal ühtegi oma lähedast? Kas on tõesti vaja midagi sellist teha või oleks olnud targem näiteks kahe nädala kaupa seda pikendada?“

Mul ei ole andmeid nii palju kui neil, kes selle otsuse tegid, ja ma ei ole olnud niisuguses olukorras, nagu olid Kuressaare Haigla töötajad kevadel. Küllap neil on teavet rohkem ja hirmugi rohkem. Aga ma mõtlen üha ja üha, et mis tapab siin Eestimaal rohkem, kas üksildus, kurbus, süütunne, segadus – “Miks nad ei tule?!“, “Miks nad ei hooli!“, “Miks meid ei lasta kokku?“ – või koroona?

Jõulud ilma lähedasteta … Teatada sellest täna … „NEED jõulud on teil ilma lähedasteta.“ Aga paljude jaoks seal hooldushaiglas ja paljudes vanadekodudes ongi need jõulud võib-olla viimased jõulud – üldse elu viimased jõulud. Jõulud ilma lähedasteta …

Võimalik, et nüüd saab mõni, kes on oma armsa sinna pannud, võtta ta sealt ära enda juurde ja püüab ise hakkama saada, sest nad ei kujuta ette, kuidas oleks võimalik ilma vanaemata, vanaisata, emata, isata jõulusid pidada … kuid ka see tekitab palju muret, vaeva ja segadust.

Oh jah … Ma ei tea. Midagi on väga valesti ja viltu.

Ma väga loodan, et me leiame lahendused, võimalused, leiame mingisugusegi tee, kuidas koos olla – kas või läbi klaasi kahte kätt kokku panna, tekitada videoühendusi või midagi muud veel. Vaevalt et need inimesed, kes seal hooldatavad on, seda ise suudavad … Aga jätta vanad inimesed jõuludeks ilma lähedasteta ja teatada seda novembrikuus … Minu meelest on see väga vale otsus.

Ma tean, et on inimesi, kes teevad mulle etteheiteid ja tulevad võib-olla ka päris kallale sellepärast, et ma seda nõndapidi hindan, omamata seejuures paljusid teadmisi. Aga ma olen näinud inimesi, kes ei saa aru, miks neile külla ei tulda, inimesi, kes ütlevad mulle kuskil hooldekodus: “Mine mu tütre juurde ja katsu talle selgeks teha, et ta ikka tuleks – ta lubas juba kolm kuud tagasi, et kohe tuleb. Aga ta ütleb telefonis pidevalt, et tal on kiire. Ma suren enne ära, kui ta siia jõuab. Mine ja palun räägi temaga.“ Ma tean, mida need inimesed tunnevad hooldushaiglates, hooldekodudes. Sellepärast võib-olla peaks hirmu natuke ületama …

Kui ateistid teevad otsuseid, siis nende jaoks ongi surm kõige õudsem asi. Ka näiteks 98-aastase inimese surm, aga mitte tema üksildus ega tema suur segadus. Mitte tema arvamine, et ta on üksi jäetud, maha jäetud ja keegi ei hooli temast ja sellepärast ei tule… Olgem ausad, mõned nendest ei saa ju arugi, miks ei tule, neile võib igasuguseid reegleid seletada kui palju tahes, kuid nende jaoks on oluline ainult see, et keegi lähedane tuleks ja puudutaks, tuleks ja embaks, oleks nende kõrval.

Jõulud ilma jõuluvanade ja kingituste ja soojamaareisideta on täiesti normaalne, aga jõulud ilma lähedasteta võib olla kuritegu.“

***

Jaani kiriku postitust on Facebookis edasi jaganud ka dr Karmen Joller, kes kirjutab:

“Mulle meenub üks ulmefilm, kus robotid vangistasid inimesi, sest tahtsid inimesi kaitsta – inimeste endi eest.
Kui hooldekodud täielikult külastajatele sulgeme, kas me siis ei käitu mitte samamoodi? Eakate isoleerimisel tuleks küsida ka nende endi arvamust.

Olen palju kordi istunud hooldekodus surija voodiserval ja näinud üksilduse ahastust. Olen mõelnud kõikidel neil kordadel, et tundmatusse lahkumise hetkel ei tahaks ma mingil juhul üksi olla. Olen kogenud, et see lühike aeg seal voodiveerel tähendab lahkuja jaoks väga-väga palju. Nad ei jaksa seda enam öelda, aga nad näitavad seda pilguga, peanoogutusega, käepigistusega.

Enamus hooldekodude elanikest ei ole surijad, aga surma läheduses elades tabavad nad surma paratamatust teravalt. Iga hetk koos lähedastega on neile kallis, ja nad elavad nende hetkede nimel. Nooremate põlvkondadega kohtumine annab neile elamiseks jõudu.

Hooldekodud!
Meil pole ju enam kaitsevahendite nappust.
Küsige nõu haiglate infektsioonikontrolli õdedelt! Olen kindel, et nad õpetavad hea meelega, kuidas eakad oma lähedasi näha saavad, aga nii, et nakkust majja ei tule.
Hoiame oma väärikaid!”

Allikad: EELK Tallinna Jaani kogudus ja kirik Facebook, Karmen Jolleri Facebook

Foto: Jaani kirik

Toimetas Mariann Joonas