Ülle Madise: Stenbocki majas kõlab nende hääl, kes ise põhjendamatutest piirangutest kahju ei saa

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

26. veebruar 2021 kell 9:18



Õiguskantsler Ülle Madise pidas 23. veebruaril veebi vahendusel kohtunikele Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva puhul sütitava ja kainestava kõne, mis sai sotsiaalmeedias suure menu osaliseks. “Arukuse, inimväärikuse ja vabaduse poolt,”kommenteeris sõnavõttu üks kuulaja.

 

Õiguskantsler üles kõnes: “Ei oleks vast ükski korralik õigusteadlane uskunud, et jõuame aega, mil jultunult rikutakse põhiseadust ja Euroopa Liidu õigust. [—] Kohtu ja kontrollita liikumisvabaduse võtmisest ka siis, kui selleks alust polegi, on mitmel pool saanud uus normaalsus. Häbitundeta väidetakse, et põhiseaduslike õiguste kasutamine on eelis, mida ei saa anda! Ja endist normaalset olukorda – põhjendada tuleb põhiõiguste piiramist – peab iga päev eraldi meelde tuletama. Nõuab kõvasti söakust, et kasvõi küsida piirangute proportsionaalsuse või seaduslikkuse kohta. “Seaduslik alus” ja “proportsionaalsus” muutusid meediat, avalikkust ja poliitikuid ärritavateks sõnadeks siingi, meie oma vabas Eestis.”

Ülle Madise sõnas oma Facebooki postituse all kommentaaridele vastates: “Olen andnud oma maksimumi mõistlikkuse hoidmisel. Kahjuks ei kõla nende inimeste hääl, kellelt kaaluka sisulise põhjuseta võetakse töö ja sissetulek, avalikkuses piisavalt valjusti ega kosta Stenbocki majja. Rohkem kostab nende hääl, kes ise põhjendamatutest piirangutest kahju ei saa. Siiski tasub ehk rõõmustada, et häälekale survele kõik keelata, ka see, mis pole vältimatult vajalik, valitsus siiski järele ei andnud.”

 

Austatud õigusemõistjad

Eesti mõte on olla Eesti. Kõige mõistlikum ja kõige parem riik maailmas.



Riik, mis laseb elada. Riik, mis hoiab ja kaitseb kõiki neid inimesi, kes meil on. Aitab järele neid, kes hädas. Pole jõhker, vaid oskab ka vigu andestada ja parandada. Tunnustab püüdlikkust, headuse- ja tõepüüdu, töökust, kodu, pere ja töö nimel siirast pingutamist.

Eesti ei pea jäljendama kedagi teist. Ei tohigi. Teiste vigadest tasub õppida, neid ehk isegi enda kasuks pöörata, ent olla tuleb ikka ise.

Meil on siin suuri eeliseid. Palju puhast loodust ja igaühele ruumi.

Meil on oma imeline keel ja oskame palju teisi keeli. Vene keelt, soome keelt, saksa keelt, prantsuse keelt. Ja mitte ainult. See annab oskuse omamoodi mõelda ja tunda.

Meil on suurepärane meditsiin ja asjalik teadus. Me pole kartnud teha suuri asju, nagu geenivaramu, e-tervis, e-hääletamine. Tõsi, see julgus on suuresti kadunud.

Vahel tundub, et natuke nagu kardaks – ja täiesti asjata – südamest tunnustada selle eest, mis juba on, mis pole nii tulevikuline ja tehnoloogiline, sest ei saagi seda olla.

Inimlikku soojust ei saa masinaga toota. Õiglasi kohtuotsuseid ka mitte.

Head kolleegid

Iseseisvust on meil tarvis just selleks, et Eesti saaks astuda oma rada, et ei peaks üle võtma võõrast rumalust. Selleks, et Eesti saaks olla kõige targem ja parem.

Seejuures pole tarvis totralt võistelda, võrrelda arvustikke ja näitajaid ega edetabelikohti. Kõik siin ilmas pole ega võigi olla targalt mõõdetav. Tähtsam olgu ikka see, mis päriselt on, mitte see, mida tuim mõõdik näitab.

Eneseimetlus ja -upitamine iseloomustavad halvast küljest nii inimest kui ka riiki, ega vähem mage ole alaväärsust kiirgav arulage sabassörk.

Kas riigile laenu võtta? Jah, kui targalt tulevikku vaadates vaja, igatahes mitte sellepärast, et teised laenavad või ei laena. Teistel on varamaksud – las olla! Äkki meil on targem just toetada seda, et maa ja mets on hästi hoitud ja igaühel saab olla linna- ja maakodu, mida jõudumööda paremaks putitada.

Teised panevad loogilise põhjuseta kogu ühiskonna lukku, piiravad seal, kus vaja, ja sealgi, kus pole – nojah, see on nende asi! Hea, et me pole kellegi provints.

Nutikus ja vaprus on au-, mitte häbiasi! Pime usk, et mujal on parem ja teised riigid targemad – vaat see on tõesti häbiasi.

Enn Soosaare eetilise esseistika auhinna nelja aasta tagune laureaat helilooja Jüri Reinvere meenutab oma essees „Hirm kaotada rohkem, kui on juba kaotatud“ Indreku ja Karini jutuajamist „Tõe ja õiguse“ IV osas. Nad arutasid, et kas siis sellist riiki me tahtsime. „Justnagu seisaksid nad kusagil riigist kõrgemal,“ ütleb Jüri Reinvere. „Riik on ikka omaenda kodanike nägu, ka siis, kui see nägu on inetu.“

Ja see ei käi vaid Eesti kohta, see käib ka Euroopa Liidu kohta. Eesti oleme me ise, igaüks eraldi ja kõik koos. Euroopa Liit oleme samamoodi – nii eraldi kui ka koos.

Laiskusest, hirmust, vohavast rumalusest, ainsa käivitava jõuna hirmust kaotada rohkem kui juba kaotatud, kirjutabki Jüri Reinvere ka Euroopa võtmes. Pole vaprust, loogikat, nutikust − mulle näib, et ega enam vankumatut õigusriikigi.

Äkki oligi pikaaegne rahuaeg rahvad ära tüüdanud, lodevaks ja rahutuks muutnud ja see, mida nüüd aasta otsa oleme näinud … kui nii võtta, siis äkki on halva juures ka head. Päris sõda ju ei ole, ohvrid ja suur muutus on. Raputus on tugev, ja nii kahju kui seda pole ka öelda, äkki õigeaegne. Meid pandi proovile … ja tehti nägijaks.

Õigusvastaselt, reegleid eirates ja põhjendusi esitamata asuti üksteist piirangutega üle trumpama. Piirid kinni, inimesed kinni, kaubad kinni, hirmu ja pealekaebamise õhutamine, nüüd juba lühiajalistes poliithuvides teistelt riikidelt lisapiirangute väljapressimise katsed – täpselt aasta tagasi poleks mitte keegi seda uskunud.

Me poleks uskunud, et solidaarsuse ja kokkukuulumise püha loosung variseb Euroopa seinalt kohe, kui on vaja hakata võistlema esmalt isikukaitsevahendite tarnete ja hiljem vaktsiinidooside pärast.

Me poleks uskunud, et müürid riikide vahele kerkivad 21. sajandil kiiremini, kui too eelmine, kurjuse impeeriumi kehastus Berliinis, 30 aastat tagasi langeda jõudis.

Ei oleks vast ükski korralik õigusteadlane uskunud, et jõuame aega, mil jultunult rikutakse Põhiseadust ja Euroopa Liidu õigust.

Eesti on proovile päris kenasti vastu pidanud. Oleme siin õigusriiklust seni paremini kaitsnud kui me vanad eeskujuriigid. Oleme nende seas, kes annavad vaktsineeritutele ja läbipõdenutele liikumisvabaduse tagasi, sest selle piiramiseks ei ole loogilist, proportsionaalsuse testi läbivat põhjust.

Kohtu ja kontrollita liikumisvabaduse võtmisest ka siis, kui selleks alust polegi, on mitmel pool saanud uus normaalsus. Häbitundeta väidetakse, et põhiseaduslike õiguste kasutamine on eelis, mida ei saa anda! Ja endist normaalset olukorda – põhjendada tuleb põhiõiguste piiramist – peab iga päev eraldi meelde tuletama. Nõuab kõvasti söakust, et kasvõi küsida piirangute proportsionaalsuse või seaduslikkuse kohta.

„Seaduslik alus“ ja „proportsionaalsus“ muutusid meediat, avalikkust ja poliitikuid ärritavateks sõnadeks siingi, meie oma vabas Eestis.

Sõltumatu õigusemõistmine ja põhiõiguste kaitse saavad end tõestada just raskel ajal. Põhiseadus kehtib ka kriisis, olgu sõda või pandeemia.

Loodan, et Euroopas taastub reeglitel põhinev kord, paaniliselt ja loogilise aluseta ei suleta õigusvastaselt piire ega keelata lendusid, ei kimbutata töörändajaid, ei koguta jultunult sisepoliitilisi punkte inimeste saatuste hinnaga.

Tsiteerin: „Kes ei näe, millistele ohtudele killustatud Euroopa vastu sammub, on poliitiliselt pime, kes aga neid ohte näeb ja ei tee sellegipoolest midagi selleks, et neid pareerida, on Euroopa jaoks reetur ja kurjategija, ta ohverdab oma laste, rahva ja oma kultuuri tuleviku omaenda mugavusele või kasule [—]“ Tsitaadi lõpp.

Nii ei öelnud mõni kõrge Euroopa Komisjoni esindaja eelmisel kevadel. Nii hoiatas 95 aastat tagasi oma essees filosoof ja poliitik, Pan-Euroopa liikumise rajaja Richard von Coudenhove-Kalergi.

Eesti ja Euroopa vajavad hädasti uut algust, liialt keeruliseks ja silmakirjalikuks ehitatud süsteemide asendamist loogiliste, tulevikku vaatavate, eripäraste, julgelt otsekoheste lahendustega. Kui taas tehakse jututube ja raiskavaid reforme, on tulemus nagu ennegi nähtud: vahetad pildil raami ära, ja näe, ikka ei meeldi.

Head kohtunikud

Parim kohtuanekdoot käib kaunilt kogu elu kohta.

Kohtunik kohtualusele: „Kas te teate, et peate rääkima ainult tõtt?“

„Ei,“ vastab kohtualune, „seda ma ei teadnud.“

„Niisiis, mida te võite enda õigustamiseks öelda?“

„Mnjaa, sääraste kitsenduste juures ma ei teagi, mida öelda.“

Vaikus on valest parem.

Head kolleegid

Kas siis sellist Eestit me tahtsime?

Ega ju tea, mida loodeti Vabadussõja aegu või 1990ndate alul iseseisvust taastades, aga vist sai paremgi, kui karta võis ja loota oskas.

Praegust murranguaega vaadates: meil on suur šanss. Taas seisame lootusrikka tuleviku lävel. Jaguks vaid üksmeelt, tarka riskijulgust, visadust, usku ja usaldust.

Juba põlvkonna pärast on me loodus veel suurem ilmaime kui praegu ja Eesti tõeline pärl. Ja magnet. Me maa on elatavamaid kogu maailmas. Kas siis keegi veel unistab, et kui lükkaks end naabreist lahti – no kuhu? Biskaia lahte, kus ruumi laialt? Seal Püreneede ja Bretagne vahel. Ja hirmsad tormid! Ei, siin on väga hea. Kõigi sääskede ja puukide, hea ja halva suusailmaga.

Ah et totraid ja tolvaneid on palju?! Noh, kui nii, siis ise oleme, eks ole, keegi ei käsi rumaluse rajal teistega sammu hoida ja ettegi trügida!

Pangem kriisist väljudes pead kokku, ettevõtlus käima, eristagem oluline ebaolulisest ja tõstkem inimlik soojus ausse. See kõik on võimalik. Ja meie kätes. Sest meil on oma riik – meie väike suur ilmaime.

Head iseseisvuspäeva kõigile!

Elagu Eesti!

 

Ülle Madise kõnet saab kuulata/vaadata SIIT. 

Allikad: Õiguskantsler, Ülle Madise Facebook

Foto: ekraanikuva

 

Toimetas Mariann Joonas

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt