X

10 eurot =

Inspireerivad Eesti inimesed: Tallinna taimetoiduvõlurid Lätist

30. oktoober 2016 kell 11:22



IlzeTallinnas Maakri tänaval pesitseb möödunud aasta sügisest saadik taimetoidukohvik Green Bakery, mille haru avas äsja uksed ka Kalamajas Arsenali keskuses. Kohvikuketti peavad meie lõunanaabritest abielupaar Mareks Boicuks ja Ilze Boicuka. Ilze ja Mareks on Eestis elanud juba viis ja pool aastat ning nende ülipositiivne suhtumine Eestisse ja eestlastesse paneb endasse vaatama – kas ehk võtame meie ise siinset liiga iseenesestmõistetavalt?

 

mareks2Eestisse tulemise otsus sündis mitme asja koosmõjul: esiteks kahandas majanduskriis oluliselt töövõimalusi Lätis – skatepark’e ehitanud Mareksi tööpõld jäi tellijate vähesuse tõttu nigelaks – ja samal hetkel kutsus sõber neid Tallinnasse. Ettevõtlikud noored otsustasid põhja poole kolimise kasuks ning tänaseks on nende kulleriga taimetoitu koju/kontorisse toovast Vegetariaan.ee-st kuulnud vast iga pealinna taimetoidusõber.

Kohviku idee sündis sellest, et kliendid avaldasid soovi Boicukside maiuseid kindlas kohas ostmas käia. Mõni aeg tagasi laienes Maakri tänava kohvik kõrvalasuva raamatupoe REaD-i võrra veelgi – võeti ära kahte pinda eraldav sein ja nõnda saabki mõnusat taimset einet nautida ka nina raamatusse puurides.

 

Kaks kodu(maad)

Lätis neil kohviku avamise ideed ei ole. „Võib-olla kunagi avame seal Graan Bakery haru?“ mõtiskleb Ilze ja lisab, et kuigi Läti järele on igatsus, armastavad nad Tallinna ja Eestit. Perel ja sõpradel käivad nad külas kolm-neli korda aastas, jõuludel, jaanipäeval (ka seal hüpatakse üle lõkke!) ja veel paaril korral. Ka Mareks vastab Lätisse tagasikolimise plaanide küsimusele, et see on hea küsimus, millele ta vastust ei tea. „Meile meeldib siin! Elasime enne siia tulekut ka 2,5 aastat Riias, mis on üks suur kiirustamine. Siin on väga mõnus liiklus ja nii korras teed (eestlasele kohaselt krimpsutan siin nina – toim.)! Ja ummikuid ei ole. Kõik meeldib: loodus, inimesed, keskkond, vanalinn, ID-kaart, isegi politseinikud meeldivad! Päriselt ka, nad on ikka väga-väga sõbralikud võrreldes Läti politseiga.“

„Eestlased on meie jaoks väga rahulikud ja teevad asju aeglasemalt, vähema stressiga. Aga meid see ei häiri, vastupidi! Oleme ise veidi tulisemad ja on hea, kui meid tasakaalustatakse,“ naerab Ilze. Paari 10-aastane tütar käib vene koolis. Ilze sõnul tuli see otsus raskelt, kuid ratsionaalne mõtlemine jäi peale – Lätis on lihtsam hakkama saada, kui oskad hästi ka vene keelt. „Ta õpib koolis ka eesti keelt, samuti on Tallinnas läti kool, mille tunnid toimuvad igal teisel nädalavahetusel. Siis ei unusta lapsed läti keelt ja saavad omavahel emakeeles suhelda,“ räägib Ilze ja selgitab, et Läti kogukonnas käib aktiivselt koos üle saja inimese ja läti koolis umbes 30 last. „Läti konsul korraldab ka suhteliselt palju üritusi, nii et me tegelikult ei tunne, et jääksime oma kodumaa elust kuidagi ilma või eemale,“ lisab Mareks.

Mehe arvates toimivad siin ülihästi ka riigistruktuurid, äri on lihtsam ajada: „Tunneme end siin teretulnutena. Ole aus riigi vastu ja riik on aus sinu vastu – ma tunnen, et siin on nii. Lätis aga, vabandust, ma seda ei tundnud.“

 

Taimetoit kui eluviis

Ilze ja Mareksi puhul saab rääkida taimetoitlusest kui eluviisist. Ilze on lihavaba olnud juba 15 ja Mareks 13 aastat. „Riias on võrreldes Tallinnaga palju rohkem taimetoidu kohti ja neid on olnud seal ka pikemat aega. Lätlased teavad taimetoitlusest väga palju, kuid ma ütleksin, et veganite liikumine on Eestis suurem, vähemalt meile tundub nii, sest kui meie seal elasime, siis kindlasti veganism väga popp ei olnud,“ arutleb Mareks ja lisab, et mis puutub taimetoitlusesse kui viisi elada tervislikult, siis Läti arstid on selle suhtes sama skeptilised kui enamik Eesti arstegi.

Mida arvavad nad aga taimetoitluse eetilisest poolest ehk siis inimeste suhtest loomade kui elusolenditega? „Jah, meie joks on kindlasti kummaline mõelda, et näitad oma lapsele raamatut või multikat toredast kanast ja siis annad talle süüa seda sama toredat sõbrakest – kana. Meie laps näiteks kooli sööklas üldse ei söö. Tema maitsemeel on nii puhas, et ta tunneb kõike ja tema jaoks ei ole kooli söök lihtsalt maitsev. Sest koolitoitu tihti valmistatakse ju nagu mingit rutiinset liinitööd. Oleme ise kogenud, kuidas sama retsepti järgides võib tulemuseks olla kaks täiesti erinevat toitu – kõik sõltub toiduvalmistaja meeleolust ja sellest, mis tundega ta toitu valmistab, kas ta on kohal või on see lihtsalt tema jaoks mingi paratamatu või isegi tüütu ülesanne,“ jutustab Mareks.

Mareksi ja Ilze tütar on taimsel toidul olnud sünnist saati. Tema raudne tervis on olnud ka üks põhjusi, miks vanavanemad enam taimetoitluse suhtes nii skeptilised pole. „Minu vanematel oli algul ikkagi väga raske mõista, miks ma taimetoitlaseks hakkasin. Mu isa on ju jahimees! Nüüd aga on meie jaoks lausa eraldi toidud tehtud, kui külas käime,“ jutustab Ilze.

Mareksi ema on aga taimetoidu positiivseid kõrvalmõjusid tervisele kogenud omal nahal. „Minu ema tuli vahepeal meie juurde Eestisse, ta võttis sel ajal väga palju ravimeid ning oli haige. Aasta aega meiega elades ta põhimõtteliselt sõi end terveks ega pea enam eriti ravimeid võtma. Tegelikult juba esimese kuu ajaga tundis ta end palju paremini, energilisemalt,“ jutustab Mareks ja lisab, et vanemate skepsist aitas peletada ka see, kui nad mõistsid, et taimetoidul on tõepoolest turgu ja sellega saab perele leiva lauale.

 

Ajurveda põhimõtete järgi tehtud toit

Toit kui ravim saabus Ilze ellu 15 aastat tagasi koos ajurveda õpingutega, mille raames käis ta end harimas Indias, Moskvas ja Saksamaal. Tema on välja töötanud ka suurema osa Green Bakerys pakutava toidu retseptidest, ent ka Mareksile meeldib maitseid luua: „Eile näiteks mõtlesin, et ohoo, meil on head mangod, mida võiks teha? Ja mõtlesingi välja uue koogi.“

Ilze ja Mareksi jaoks on oluline, et toit oleks värske, seega ei valmista nad midagi ette eelmisel päeval, vaid kogu toit valmistatakse samal hommikul. „Mõningaid asju ostame otse talumeestelt, kõik piimatooted, mida kasutame, on samuti otse talust ostetud. Kõik asjad ei ole ökod, aga kindlasti on kõik tooted kvaliteetsed. Ostame vastavalt tootele ka turult või valitud poodidest,“ tutvustab Mareks ja Ilze selgitab, et kõik juurviljad ja puuviljad ligunevad enne tükeldamist pikalt vees, et võimalikest pestitsiididest vabaneda. „Me ei keeda midagi, vaid ainult aurutame, et võimalikult palju vitamiine ja mineraale alles jääks. Ja kindlasti on kõik meie asjad GMO-vabad,“ lisab naine. „Ajurveda põhimõtete järgi tehtud toit toetab su keha ja hoiab sind ka tervena, kui seda regulaarselt sööd – me ei mäleta, millal me viimati haiged olime või arsti juures käisime. Ja kui külmetamegi, siis kasutame sellest paranemiseks ajurveda tarkusi.“

Taimetoitlust soovitavad nad aga julgelt proovida igaühel. „Muidugi peab arvestama, et see ei muuda su enesetunnet paremaks üleöö, sest keha peab ka lihast puhastuma ja mida vanem sa oled, seda kauem keha puhastub. Võib minna kuni pool aastat, kui hakkad end märgatavalt paremini tunda. Meil näiteks on ühed püsikliendid, kes kaks aastat praktiliselt iga päev sõid meie lõunat. Ja vahepeal pidid nad pausi sisse jätma ja üsna pea saime tagasisidet, kuidas nad meie toitu igatsevad, sest see tekitas nii hea enesetunde.“

Mareks ja Ilze arvavad, et hea toidu saladus on sellele pühendumine ja toidu armastusega valmistamine. „Ärkame kell 5, teeme tund aega joogat ja mediteerime. Ja alles seejärel läheme kööki. See on väga oluline, milline on energia köögis. Kuulame seal ka ainult positiivset muusikat!“ jutustab Mareks ja arvab, et inimesed tulevad kohvikusse tagasi mitte ainult toidu, vaid just hea energia pärast.

Küsin veel lõpetuseks, et milline on nende parim toidukogemus terve elu jooksul. Mareks jääb hetkeks mõtlikuks ja leiab lõpuks, et tema jaoks on parim toidukogemus see, kui ta on enda arvates valmis mõelnud mingi eriti hea koogi ja seda söövatele inimestele maitseb see samuti väga.

Ilze aga räägib, kuidas 15 aastat tagasi ei meeldinud talle üldse kokata. „Kui hakkasin õppima ajurvedat ja tegema joogat, siis midagi minus avanes ja tänu ajurvedale hakkasin armastama toitu ja toiduvalmistamist. Seega minu jaoks ongi parim toidukogemus see, kui ma toidu jaoks avanesin. Ja meie kohvikud on selle tulemus! Lisaks meeldib mulle ka see, et saan iga päev midagi uut juurde õppida!“

 

Artikkel ilmus algselt Telegrami 4. paberajakirjas.

Fotod: erakogu

 

Toimetas Mariann Joonas