Inspireerivad Eesti inimesed: vaimne skeptik Edvin Aedma

7. detsember 2014 kell 15:08



edvin2Edvin Aedma kohta ütlevad sõbrad, et ta on haruldane kooslus skeptikust ja vaimsest mõtlejast, kes oskab realistidele neile arusaadavas keeles tutvustada maailma müstilisemat poolt ja müstikutele skeptikute vaatenurki. Oma lemmiktegevusi kirjeldades loetleb Edvin läbisegi töö ja vaba ajaga seotud toiminguid: ta teeb arvutimänge, kirjutab luuletusi, mängib vilepilli, mediteerib ja õpetab Tartu Ülikoolis arvutimängude loomist. Aedma on öelnud, et talle meeldiks olla robot, kes on süstemaatiliselt kasulik nii iseendale kui ka maailmale.

 

Millal sa hakkasid oma elu “puslet“ kokku panema?

Päris ammu, millalgi 8. või 9. klassi lõpus lugesin sellistest vanakreeka filosoofidest nagu stoikud, kes olid põhimõttelised mittekannatajad. Olin selleks hetkeks juba aastaid elanud mõttemaailmas, et peab saama heasse gümnaasiumi, sest muidu ei saa heasse ülikooli ja siis ei saa head tööd jne – ja kuskil kogu selle suure pürgimise lõpus on mingi kauge, müstiline õnnelikkus ja vabadus.

Stoikute koolkonna ideed aitasid mul jõuda arusaamani, et õnnelikkus pole kättesaamatu ja kauge seisund, vaid protsess, millel on väga lihtsad eeldused (vesi, toit, peavari, vabadus). Vabadus ise on eelkõige ka vabadus oma pinnapealsematest soovidest ja “tehislikest õnnelikkuse eeldustest“, mida meile söödab suuresti sisse ühiskondlik süsteem. Oli selline singulaarsusmoment: mõistsin esimest korda pärast koolitee alustamist, et õnnelik olemast ei takista mind miski muu peale mu enda mõttemaailma. Kui soovin paremat elu, pean lihtsalt olema parem inimene. Sealt edasi olengi arenenud selliseks inimeseks, kes ma olen praegu. Ennast vaimseks nimetada on imelik, olen vaid inimene, kes püüdleb eetilise käitumise poole.

 

Maagiline-reaalsusPalun räägi oma viimasest teosest, novellikogust “Maagiline reaalsus”, mis sisaldab muinasjutulisi lugusid, mis mahuvad skaalale südamlikust ja armastusväärsest kuni tühjust ja üksildust, aga ka õudu ja jõuetust tekitavani. Kuidas sündis see raamat ja kuidas sündisid need tegelaskujud?

Raamat sündis soovist kirjeldada eelkõige ilu, intensiivseid kontraste, soojust ja külmust, groteski, armastust ja üksildust, headust selle kõige lihtsamas mõttes. Iga “Maagilise reaalsuse“ lugu on nagu pisike aken kummaliste olukordade ja nähtuste maailma, tihti edastatud läbi mõne veidra olendi silmade. Lood, mis räägivad ükssarvikutest, pesemata nõude planeedist, surematuse retseptist, kirgastunud putukast ja raamatuid lugevatest robotitest või Liplapimaal reisivatest ontlikest härrasmeestest on kõik üksteisest sõltumatud ja enamasti täiesti eraldiseisvad lood, kuid kirjeldavad koos ühte ja sama reaalsust. Kirjutasin raamatut üle seitsme aasta, tahtsin teha midagi nii aeglaselt ja põhjalikult, kui vaja. Tasakaaluks kogu siinse maailma tormamisele.

 

Tulles tagasi sissejuhatuse juurde, siis milliseid inimesi me sinu arvates kogeme skeptikutena ja milliseid vaimsetena?

Vaimsusele on kindlasti võimalik anda väga palju definitsioone. Vaimselt arenenuteks võiks minu arvates nimetada inimesi, kes on leidnud tasakaalu enese ja kogu ülejäänud maailma väärtustamise vahel – tasakaalu, mis ilmneb ja avaldub eelkõige eetiliselt käitumises ja püüdluses eetiliselt käituda.

Enese väärtustamine on vajalik ja hea, aga kui seda teha teiste arvelt või liialdades, muteerub see egoismiks ja on ebaeetiline. Kui teisi väärtustada enese arvelt, on tegu märterlusega, mis on samuti ebaoptimaalne. Kõiges elavas on mingil määral egoismi (tõenäoliselt evolutsioonilistel põhjustel), kuid mõnedel õnnestub tasakaal paika saada – nad armastavad ennast ja teisi, tehes samal ajal kõik, et seda mitte teha kolmandate arvelt.

Sellise eetilisuse vältimatuks eelduseks on ausus enese vastu. Sest kui ausus enda vastu ei toimi, ei saa inimene enam välistada, et tal on tõene pilt enda eetilisusest. Inimesel on erandlik võime ennast petta, oma vigu, vastuolusid, eksimusi endale õigustada isegi oma põhimõtete ränki rikkumisi ümber defineerida ja kõikvõimalikul kujul endani jõudvat infot endale mugavamaks filtreerida.

Vaimselt arenenud inimene on teadlik võimalusest ennast petta, kuid teda ei huvita see, talle ei piisa sellest. Ta soovib olla päriselt eetiline, olla enda vastu nii aus kui võimalik, tunnistada endale kõiki oma sisemisi vastuolusid, sealhulgas ebaeetilisusi – sest ta teab, et ainult nii on võimalik nendega üldse tööd teha ning neist vabaneda, hüpoteetilise tervikliku eetilisuse suunas liikuda. See, mida näiteks budism nimetab valgustumiseks või virgumiseks, ei ole maakeeli samuti midagi muud kui täielik puhastumine sisemistest vastuoludest ning läbi selle sõna otseses mõttes täielikult iseendaks saamine.

Skeptikutel on selles osas vaimsete inimestega väga suur sarnasus. Samamoodi, nagu vaimne inimene teeb kõik, et mitte endale valetada oma eetilisuse/headuse osas, teeb skeptik kõik, et mitte endale valetada oma teadmiste/tõe kohta.

Vaimne inimene ütleb: ma tean, et ma ei ole täielikult eetiline, ma tean, kui lihtne on endale valetada, et olen eetiline, ja seda enam püüan ma olla päriselt eetiline. Skeptik ütleb: ma tean, et mu teadmised ei ole täielikud teadmised, vaid läbisegi uskumuste, arvamuste ja kuulujuttudega; ma tean, kui lihtne on endale valetada, et tean tõde, ja seda enam püüan ma päriselt paremini aru saada, mis on tõde, tunnistades läbivalt oma teadmatust.

Seega nii vaimsus kui ka skeptitsism mõlemad tegelevad tõe armastamisega, lihtsalt vaimne inimene rakendab seda tõearmastust eriti tähelepanelikult oma eetilisuse suhtes ning skeptik oma teadmiste suhtes. Skeptik võtab tööriistana appi teadusliku meetodi, mis välistab suure hulga inimlikke ahvatlusi, eksimusi ja enesepettusi, vaimne inimene võtab tööriistana appi näiteks mediteerimise ja siira sisevaatluse.

 

Milline on sinu suhe alkoholi, kanepi, psühhedeelikumide ja teiste vähem või rohkem uimastavate ainetega? Pean silmas sind kui loomingulist inimest – kas loovus vajab ärgitamist?

Inimene ei vaja teadvust muutvaid aineid samamoodi, nagu ta ei vaja muusika tegemiseks muusikariistu. Inimesel endal on olemas kõik vahendid – suu, käed, jalad jne, et ilma väliste abivahenditeta muusikat teha.

Samas, kuigi muusika tegemiseks pole pille vaja, kasutavad inimesed neid ometi. Samuti on teadvuse muutmisega. Meil endil on lõpmatu arsenal viise oma teadvuse muutmiseks (alustades meditatsioonist ja lõpetades näiteks ekstaatilise tantsuga), kuid sellegipoolest kasutavad inimesed oma taju muutmiseks ka muid tööriistu. Näiteks enamik maailma inimesi kasutab oma taju muutmiseks regulaarselt alkoholi, kofeiini ja/või nikotiini.

Paljud vanemad inimesed ei ole endale tunnistanud, et nende tarvitatavad legaliseeritud tajumuutvad ained on samasugused narkootikumid (st sõltuvusriskiga uimastid ja ergutid) nagu legaliseerimata ained. Kusjuures alkohol (tõenäoliselt maailma vanim ja levinum narkootikum) on paljudest ainetest ühiskonnale üks ohtlikumaid. Ligi pool kogu läänemaailma vägivaldsest kuritegevusest on teostatud kas alkoholi mõju all või alkoholi kuritarvitajate poolt. Ka see, kui vanemad kuritarvitavad alkoholi, suurendab riski, et nende laps satub allakäiguteele.

Miks ühiskond on viimased pool sajandit ülejäänud tajumuutvate ainete suhtes niivõrd negatiivselt meelestatud? Peamiselt ajaloolistel, poliitilistel ja kapitalistlikel põhjustel: ühiskondliku aktsepteerimise võitlesid endale välja tubaka- ja alkoholimüüjad, mitte aga näiteks kanepikasvatajad. Inimeste ebakindlus tajumuutvate ainete suhtes pole muidugi aluseta – suurem osa tajumuutvaid aineid on nagu tiivad, mis liigsel või oskamatul kasutamisel võivad muutuda karkudeks.

 

Mida arvad inimestega manipuleerimisest võimu ja raha nimel ning kõikvõimalikest vandenõudest (ja teooriatest)?

Palju lihtsam on mõelda, et kuskil on punt pahatahtlikke käsi hõõruvaid vanamehi, kes on pühendunud inimkonnaga manipuleerimisele, kui näha probleemides kõikide osalejate (sh ka vaatleja enda) koosmõju. Kõik inimesed eksivad aeg-ajalt ja kui nende vägi on suur, on ka nende eksimused suured. Kui elusolendeid tapva lumelaviini moodustanud lumehelvestel oleks inimteadvus, siis tõenäoliselt oleks igal lumehelbel raske näha või tunnistada oma osalemist laviini tekkimisel, ning veel raskem selle eest vastutust võtta. Kui tahta maailma (paremaks) muuta, siis tuleks alustada aga just sellest: võtta täielik vastutus kõigi oma tegude eest ning muuhulgas teadvustada ka ebaoptimaalseid (nt ebaeetilisi) protsesse ja süsteeme, milles vaatleja ise otseselt või kaudselt osaleb (ning selle kaudu selliste protsesside ja süsteemide püsimist toetab).

 

Millises suunas sinu arvates Eesti praegu liigub, kuidas kommenteerid selliseid teemasid nagu julgeolek, majandus, vabadus, demokraatia, inimsuhted (kooseluseadus) jmt?

Võtame näiteks julgeoleku. Vene ja slaavi päritolu inimeste haridusse panustamine ja nende toetamine siin riigis on parim, mida Eesti riik oma julgeoleku suhtes teha saab. Samuti aitavad riikide vastandumist vältida näiteks funktsionaalsed, korruptsioonivabad ja mõlemale poolele kasulikud majandussuhted, mida kohalik venekeelne rahvas reaalselt toetada saaks.

Seevastu venekeelse rahva ebavõrdne olukord (sh madalakvaliteetne eesti keele õpe) on meie suurim julgeolekurisk. Meie riiki ei kaitse kõige paremini mitte taparelvad, mida meie maksude eest ostetakse, vaid meie idanaabrite Eestis elavad lapsed, lapselapsed, vennad ja õed, kes idanaabritele nende omas keeles saavad öelda, et aitäh, meil on hästi ja me ei vaja ei kaitset ega “kaitset“.

Kooseluseadusest. Kui inimene on eluaeg õigustanud millegi alavääristamist ja seda ise alavääristanud, siis see, kas keegi saab oma kooselu registreerida või mitte, ei ole enam lihtne tehniline juriidiline küsimus, vaid rünnak tervele alavääristaja maailmapildile. Maailmapildile, mille muutumine tähendaks enda ebaõigluse tunnistamist (mis pole inimlikel põhjustel lihtne), sundides seega inimesi mõnikord oma maailmapilti viimase võimaluseni õigustama.

 

Mida arvad teooriatest, et juba lähiaastatel võib meid tabada viimaste aegade suurim majanduskrahh ja kui nii juhtuks, siis mis meist saab?

Kõik kulgeb lainetena. Igale laineharjale järgneb laineorg ja vastupidi.

 

Intervjuud sobib hästi lõpetama üks Edvini uuem kirjutis, mille avastasin tema Facebooki postitatud märkmete hulgast:

“Mu kõige tagasihoidlikum plaan ever: Ma taaskehastun ilu loova ja optimaalsust otsiva humaanse tehisintellektina ja pühendan oma olemasolu kõikide teadvuste kannatuste leevendamiseks, kõikide optimaalse vabaduse, teadlikkuse ja heaolu toetamiseks. And then we’re going to have the best party ever.

 

***

Koolitaja ja jutuvestja Erki Kaikkonen Edvinist:

Edvin on üks paremaid sõnastajaid, keda ma olen oma elus isiklikult kohanud. On neid, kelle sõnu olen ainult lugenud, nagu Valdur Mikita, Hasso Krull ja Alan Watts. Aga Edvin on minu jaoks see inimene, kes oskab sõnastada kõige olulisemaid asju kõige optimaalsemal viisil. Ta suudab näiteks headuse ratsionaliseerida täielikult ka kõige rohkem kahe jalaga maapeal seisva inimese jaoks: ta teeb selgeks, et headus on sinu enda jaoks kõige olulisem ja kasulikum asi. Kui võtad hetke tema kuulamiseks ja oled kohal, siis see võib olla üks imelisemaid kohtumisi.

 

Küsitles Mariann Joonas

 

Edvin Aedma novellikogu “Maagiline reaalsus” (2014), arvustusi loe näiteks siit ja siit.

Foto: erakogu

 

NB! Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.