Ajatu: Inspireerivad Eesti inimesed: kassapidaja Ülle Indre, keda kliendid armastavad

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

23. jaanuar 2015 kell 17:48



IMG_4371

Et reede õhtuks head tuju luua, tasub lugeda midagi positiivset! Tänane “Ajatu” ilmus esimest korda 29. novembril 2013.

Seekordsest inspireerivast Eesti inimesest kuulsin umbes kuu aega tagasi sõbralt. Nimelt pidavat Viimsi Comarketis töötama kassapidaja nimega Ülle, kelle juures olevat järjekorrad isegi siis, kui kõrvalkassades ei ole ühtegi inimest. Kohalikud poekülastajad pidavat teda väga armastama ja Ülle saavat mitu tööpakkumist kuus, kuid ühtegi neist ta vastu ei võta. Läksin siis ise ka Viimsisse Üllet otsima ja tundsin ta kohe ära – rõõmus, särav ja rääkis klientidega juttu nagu vanade sõpradega. Tegin särava naisega tutvust ja sellest sündis alljärgnev artikkel.

 

Mitme tööpakkumise kohta kuus ütleb 55-aastane Ülle Indre, et päris nii palju neid nüüd ei tehta, aga aeg-ajalt tuleb neid ette tõesti. Seni ei ole ta neist ühtegi vastu võtnud: “Mulle nii meeldivad mu kliendid, ma ei saa neid alt vedada!” ütleb Ülle naerdes. Siiski on ka temal aeg-ajalt olnud lahkumise või töökoha muutuse mõtteid – nii vähe inimesi soovib kassapidajana töötada, et töökoormus käib üle jõu.

Ülle kliendid lõid 2010. aastal Facebooki fännilehe “Maailma parim müüjatädi Ülle”, mille sissekanded väikseks raamatuks kokku pandi ja sama aasta 24. detsembril piduliku tseremoonia saatel Üllele üle anti. “Ühel hetkel pandi kassa kinni ja kõik kogunesid sinna ümber, ma ei saanud alguses mitte midagi aru. Siis hakati laulma ja anti üle lilled ja see raamat,” räägib Ülle sündmusest, mis talle siiani pisara silma toob.

157090_117330781670132_1052732_n

156902_117331515003392_6801095_n

165549_117327765003767_6790648_n

Sirvin raamatut ja suudan isegi vaevu pisaraid tagasi hoida. Lisaks südamlikkusele ja sellele, et Ülle kõiki nimepidi teab, mainitakse väga tihti ka seda, et kuigi Ülle kassasaba on kõige pikem, liigub see kõige kiiremini. Tänu viimsilaste tunnustusele märkasid Üllet kui tavapärasest erinevat töötajat esimest korda ka tema ülemused. Lisaks esitati Ülle Viimsi Aasta Naine 2010 nominendiks.

IMG_4359

IMG_4361

Millest tuleb Ülle rõõm ja positiivne eluhoiak? “Ma arvan, et see on geenides,” naerab naine. “Minu tädi näiteks on samasugune. Ise on juba 70-aastane, aga ikka käib tikk-kontsadega! Ta oli omal ajal N. Liidu parim ettekandja,” kiidab Ülle oma tädi, kes siiani baari peab. Tuleb välja ka, et Ülle vanemad olid heatujulised ning samuti tema kaks õde ja kaks venda. “Tegelikult on ka minu poeg ja tütar rõõmsameelsed ning nende lapsed samuti.”

 

Raskusi trotsides rõõmsameelne

Jutu käigus selgub, et Ülle elus on olnud palju raskeid hetki. Isa, ema ja venna surm, õnnetus abikaasaga, mille järel ta koomasse sattus, ja rida õnnetusi Ülle endaga. “Õnneks oli abikaasa koomas vaid lühikest aega, aga kuna ma ise just samal päeval haiglast koju sain, siis võttis mul seekord paranemine kauem aega, sest muretsesin ju tema pärast ka.”

Üllel on avastatud mitu kasvajat, küll healoomulised, kuid ometigi pidi ta nende tõttu oma armastatud töölt vabaks võtma. “Mul oli kasvaja emakas, mis avastati tänu sellele, et mul olid seljavalud. Siis oli tsüst rinnas, mida alguses üldse ei avastatud ja täiesti valesti raviti, muutes olukorra veel hullemaks.” Ülle ei varja, et arsti juures käimist ta eriti ei salli. “Tablette ma ei söö, kui vaja, siis ikka saab taimede abil palju ravitud,” arvab naine, kellel eemaldati üks healoomuline kasvaja ka häälepaelte juurest.

Kuna Ülle on väga aktiivne, siis on mõned õnnetused juhtunud n-ö käigu pealt. “Ükskord käisin uisutamas ja siis tahtsin miniale näidata, kuidas hüppeid teha. Tuligi väga ilus hüpe, aga pärast seda kuidagi koperdasin ja kukkusin näoli jääle. Alguses ei tundnud midagi, aga järgmisel päeval tööl tundsin, et ei saa enam hingata. Haiglas selgus, et roided olid kopsud kinni vajutanud ja mulle määrati voodirežiim.” Ülle on nüüd mõned aastad uisutamisest hoidunud, kuid arvab, et ilmselt sel aastal tuleb need kapist jälle välja võtta: “Ma ju pean oma lastelastele uisutamist õpetama!” võtab Ülle vanaema ametit tõsiselt.

Kõige õudsemaks õnnetuseks peab Ülle seda, kui talle koer kallale tuli. See juhtus siis, kui Ülle jalgrattaga töölt koju sõitis. “Nägin küll, et aia ääres oli suur koer, aga ta seisis seal koos peremehega. Kui olin neist juba möödunud, kuulsin äkki seljataga hingamist ja nii kui pea ümber pöörasin, haaras koer hammastega käest kinni.” Edasi vedas koer Üllet üle tänava ja ampsas aina tugevamini käest kinni. Lõpuks sai omanik koera naise käest lahti ja kaks poissi jooksid Üllele appi. “Poisid hoolitsesid mu eest, kutsusid kiirabi ja vaatasid, et minuga kõik korras oleks.” Järgmisel päeval käis Ülle koos pojaga poisse otsimas, et neid tänada, kuid üles kahjuks ei leidnud. Tänaseks on Ülle käel armid alles ja kuna käsi oli päris ribadeks kistud, siis mingi osa paremast käest on tundetu ja võõras.

Kuulan ja imestan. “Kuidas sa ikka nii rõõmus oled?” küsin. Ülle vastab, et pole ju mõtet kurvastada. Jääb aga seejärel korraks mõtlikuks ja nendib, et päris masendust ei ole ta vist tõesti kunagi tundnud ja lisab, et elus on nii palju head, mille eest tänulik olla.

 

Töötamist lõpetada ei kavatse

Kuigi terviseprobleeme on olnud omajagu, ei kavatse Ülle koju jääda: “Töötamist ma kindlasti ei jäta. Inimese jaoks ongi kõige hirmsam see, kui ta pärast pensioni kodus istub.” Lisaks igapäevasele jalgrattasõidule käib Ülle ka kolm korda nädalas trennis. Terves kehas terve vaim…

Üllet kurvastab üks asi siiski – halb teenindus. “Väga kurb on vaadata neid teenindajaid, kes morni näoga justkui liinitööd teevad. Selliste juurde ma kohe ise ei taha minnagi, valin alati teenindaja, kes naeratab,” ütleb ta. Ülle ise on alati teenindajaks soovinud saada. Seda õppis ta teeninduskoolis ja pärast selle lõpetamist läks oma tädi juurde Viru Grilli ettekandjana tööle. Kassapidajana on ta nüüdseks töötanud juba 36 aastat.

 

 Tunnistus aastast 1980, kui Ülle pidi Moskva OM-i tarvis eraldi teenindajate koolituse läbima IMG_4379

 

Mida soovitaks Ülle neile, kes ei suuda oma tööst rõõmu tunda? “Ma kujutan siiski ette, et igas töös leiab midagi toredat, isegi kui see ei ole just lemmik. Minu jaoks oleks ka ilmselt niisama kaupade kassast läbi löömine igav, aga kassapidaja amet ei seisne ju ainult selles! Kõige toredam on just see suhtlemise osa,” räägib Ülle, kes tõepoolest oma kliente nimepidi teab ja alati neile mõne hea sõna ütleb.

Lisaks tööle naudib Ülle väga vanaemaks olemist. “Lastega saab ju kõike koos teha ja see on nii tore. Näiteks ükskord tegime piparkooke. Terve maja oli muidugi jahu täis, aga lastel oli ju lõbus ja pärast koristasime koos kõik ära,” särab Ülle.

 

Mariann Joonas

 

Veel artikleid Üllest: Harju Elu, Eesti Ekspress

Fotod: Telegram, Heidi Kirsimäe / Viimsi Huvikeskus

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.