Infopartisan: Poliitilises kodusõjas Ukraina läheneb valimistele killustatult

27. märts 2014 kell 12:49



1395319853_pr-300x224Telegrami üks lemmik-blogijaid, Infopartisan, on kirjutanud Ukrainas toimuvast nii mõndagi huvitavat ning kui ajakirjanduses üldiselt keskendutakse hetkel päris palju Ukraina ja teiste riikide suhetele, siis Infopartisan pani kirja, millised kiskumised toimuvad seal sisepoliitiliselt.

 

Krimmi arengute kõrval on Ukraina uued võimud astunud nüüd konfrontatsiooni loogikast lähtudes terve rea samme, mille üle võivad rõõmustada igasugused külma sõja ihalejad nii Idas kui ka Läänes, kelle jaoks Ukraina on lihtsalt üks lahinguväli, kus pidada maha omavaheline proxy war, aga mis ei tule Ukrainale endale kasuks mitte vähimalgi määral. Regioonide Partei on küll jäänud seni valdavalt truuks territoriaalse terviklikkuse ideele, aga kui asi samas vaimus edasi läheb, siis ei maksa imestada, kui lisaks Krimmi harule pöörab lõpuks Ukrainale selja ka mõne idapoolse oblasti organisatsioon. Või siis kaotab erakond seal mõju, sest ei järgne muudatustele kohalike elanike tahtes.

Regioonide Partei venemeelsema tiiva üks juhtivaid tegelasi Mihhail Dobkin, endine Harkivi oblasti administratsiooni juht, kes teatas juba veebruaris kavatsusest kandideerida Ukraina presidendivalimistel ja võeti vahepeal vahi alla süüdistatuna separatismis, teatas hiljuti oma koduarestist: “Mina – ei ole kurjategija ja olen valmis igas kohtus kaitsma enda vaateid riigi tulevasest territoriaalsest ülesehitusest. Ma leian endiselt, et föderaliseerumine – on üks viisidest meie riigi terviklikkuse ja jagamatuse säilitamiseks.”

Uued võimud järgivad aga Läänes levinud arusaama, mille kohaselt föderaliseerumine oleks kasulik Venemaale. See vastab ilmselt tõele, kuid paraku unustatakse sageli lisada, et föderaliseerumine oleks kasulik ka Ukrainale, sest ainus realistlik alternatiiv paistab olevat riigi lagunemine – eriti juhul, kui Lääne-Ukraina jätkab oma poliitilist kodusõda Ida-Ukraina regioonide vastu. Kui viimaste ainsaks väljapääsuks jäetakse eraldumine, siis on loogiline, et see suund seal lõpuks tõesti domineerivaks saab. Tulevikus võivad ajaloolased Ukraina kriisile tagasi vaadates leida, et just eelmine nädal oli selles osas otsustav.

 

Regioonide Partei läheb presidendivalimistele killustunult

Ukrainas käib kandidaatide registreerimine 25. maile kavandatud ennetähtaegseteks presidendivalimisteks. Regioonide Partei liikmetest viisid eile paberid keskvalimiskomisjoni nii Sergei Tihipko kui ka Mihhail Dobkin, kes viibib praegu jätkuvalt koduarestis ja lasti sealt ainult mõneks tunniks välja, et ta saaks asju ajada. Erakonna korduvalt edasi lükatud kongress peaks viimaste kavade kohaselt toimuma 29. märtsil.

“Riik seisab lagunemise äärel. Ma ei tea, kui palju meile on jäänud aega. Meil on vaja taastada viivitamatult usaldus ametivõimude vastu. Ja presidendivalimised – see on võimalus. Võib-olla viimane. Me oleme kohustatud hoidma oma riiki. Meie laste ja lastelaste pärast. Nemad ei andesta meile, kui me seda ei tee,” teatas Tihipko pärast kandidatuuri registreerimiseks esitamist.

2010. aastal kogus Tihipko presidendivalimiste esimeses voorus 13.05% häältest, jäädes sellega Viktor Janukovitši ja Julia Tõmošenko järel kolmandaks. Paari aasta eest ühines tema erakond Tugev Ukraina Regioonide Parteiga ning Tihipkost sai selle aseesimees ja poliitikanõukogu liige.

Ühe märtsi alguses tehtud küsitluse kohaselt jagunenuks elanike toetus kandidaatidele presidendivalimiste esimeses voorus järgmiselt: Julia Tõmošenko 15.5%, Vitali Klõtško 14.2%, Petro Porošenko 13.7%, Sergei Tihipko 11.4% jne. kõigist vastajatest. Kui teise vooru pääsenuks Tõmošenko ja Tihipko, siis kavatses neid toetada vastavalt 32.2% ja 22.7% kõigist vastajatest.

Ühe vahetult pärast seda tehtud küsitluse kohaselt oli jõudude vahekord aga hoopis selline: Porošenko 26.2%, Klõtško 14.8%, Tõmošenko 13.1%, Tihipko 9.0%, kusjuures toodud loetelu sisaldas ka Dobkinit, keda kavatses toetada 2.2% kõigist vastajatest.

Poliitikute reitingud on käimasoleva kriisi jooksul päris palju kõikunud ning kavandatud valimisteni jäänud kahe kuu jooksul võib neis toimuda veel olulisi muudatusi, aga näib olevat selge, et kui Regioonide Partei läheb valimistele killustunult, siis ei ole selle liikmetel suurt lootust teise vooru pääseda.

Aleksandr Jefremov, kes juhib Regioonide Partei fraktsiooni Ukraina Ülemraadas, ütles esmaspäeval ajakirjanike küsimustele vastates, et erakonna valimiseelne kongress, mida on riigis valitseva olukorra ja toimunud arengute tõttu juba korduvalt edasi lükatud, peaks leidma aset 29. märtsil Kiievis.

“Eeldatavasti kahekümne üheksandal toimub erakonna kongress. Vähemalt määrati selline kuupäev viimasel presiidiumi koosolekul. Mis puudutab kandidaatide esitamist, siis selle kohta otsustati koosolekul: jah, seatakse üles kandidaat meie poliitilise jõu poolt. Ja sellest, millise otsuse võtab vastu kongress, saate te teada,” rääkis Jefremov ajakirjanikele. “Kui meile, muidugi, antakse võimalus see läbi viia. Kui ei anta võimalust kongressi läbi viia – mis siis ikka, siis tegutseme vastavalt asjaoludele.”

Erakonna poolt kandidaadi üles seadmine on muutunud aga pärast eilset küsitavaks, sest juba enne Tihipkot viis oma paberid ise keskvalimiskomisjoni sisse ka teine sellele kohale pretendeerinu, Mihhail Dobkin, kellel õnnestus saada luba lahkuda mõneks tunniks oma koduarestist, kus ta viibib süüdistatuna separatismi õhutamises.

Dobkin nimetab talle esitatud süüdistusi poliitiliselt motiveerituiks ning kinnitas ka eile, et tema peamine ülesanne on seista selle eest, et võimalikult palju võimu antaks kohtadele ja kohalikud juhid valitaks nende piirkondade elanike poolt, mida nad valitsevad, sest ainult nii on võimalik hoida riigi territoriaalset terviklikkust.

Mis puudutab tema tulevast valimiskampaaniat, siis selgitas Dobkin, et tal on selleks kaks strateegiat. Esimene juhuks, kui tema liikumisvabadus jääb edaspidigi piiratuks. Teine aga täieulatusliku kampaania läbiviimiseks, kui ta saab võimaluse käia regioonides, kohtuda valijatega, osaleda telesaadetes ja teha kõik selleks, et võimalikult paljud inimesed tema kandidatuuri toetaksid.

See, kas Regioonide Partei nüüd üldse erakonna nimel mõne kandidaadi üles seab või üht neist kahest toetada otsustab, peaks siis selguma laupäeval, juhul kui Regioonide Partei kongress lõpuks ikkagi toimub.

Otsust Tihipko ja Dobkini kandidaatideks registreerimise kohta keskvalimiskomisjon veel langetanud ei ole. Seni on ametlikult kandidaadiks registreeritud ainult Renat Kuzmin, endine Ukraina peaprokuröri asetäitja, kes on pärit Donetskist ja kelle juhtimisel toimus muu hulgas ka endise peaministri Julia Tõmošenko võtmine kohtulikule vastutusele “võimu kuritarvitamise eest, mis viis raskete tagajärgedeni”. Kuzmin ühtegi erakonda ei kuulu, aga peamiseks toetusbaasiks on tal ilmselt samuti Ida-Ukraina.

Muid arenguid: veebruaris kaitseministriks määratud admiral Ihor Tenjuh (Vabadus), keda süüdistati seoses Krimmi kriisiga täielikus otsustusvõimetuses, astus eile ametist tagasi; kuna vahistamiskatsel puhkenud tulevahetuse käigus sai segastel asjaoludel surma üks paremäärmuslaste tuntumaid rusikamehi, nõuavad tema võitluskaaslased ka siseminister Arsen Avakovi (Isamaa) tagasiastumist; Vitali Klõtško (UDAR) leidis, et Ukraina Ülemraadale tuleks võib-olla valida uus spiiker, aga kui praegune spiiker Oleksandr Turtšinov (Isamaa) enda ametist tagandamise ise hääletusele pani, siis toetas seda ainult kaks saadikut, vastu 77, erapooletuid üks, 209 jättis hääletamata.

Regioonide Partei kõrval paistab nüüd seega lagunevat ka euromaidani koalitsioon, mille sisemised pinged ja tegelaste omavahelised suhted on muutunud juba nii teravaks, et ei jää enam palju alla nende vihale Regioonide Partei vastu.

Kokkuvõttes on Ukrainast saamas tüüpiline failed state – puudub korralikult toimiv poliitiline süsteem, turvalisus ja perspektiiv majandusliku olukorra paranemiseks, valitsevad teravad ühiskondlik-poliitilised lahkhelid ja vastuolud ning vägivallani ulatuv vastandumine, riik on muutunud välisjõudude geopoliitilise võitluse objektiks – sellised on nn. revolutsiooni viljad. Kas kavandatud presidendivalimised üldse toimuvad, seda näitab tulevik, aga tõenäoliselt ei muuda need olukorda kergemaks ega too lahendust sellele väga sügavale riikluse kriisile, mis Ukrainas on tekkinud.

Loe ka eelmise nädala sündmuseid Ukraina sisepoliitikas: Infopartisan

 

Allikad: Infopartisan, teised lingid artikli sees

Pilt: pr.lg.ua

 

Toimetas Mariann Joonas