Ukraina rahutused: Lääne ja Venemaa geopoliitiline sõda maagaasi pärast?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

5. märts 2014 kell 11:06



A worker stands near pipes at a gas compressor station in the Ukrainian settlement of OrlovkaÜks tihti küll riivamisi puudutatud, kuid üldiselt märkamatuks jäänud tagamaa Ukraina kriisi taga on Lääne ja Venemaa vaheline energiasõda. Tegemist on geopoliitilise võitlusega, milles Euroopa ja NATO püüavad meeleheitlikult Venemaa maagaasi varudest sõltumatust saada ning Venemaa soovib meeleheitlikult säilitada oma gaasimonopoli Ida-Euroopas. Kahjuks on majandusliku sõja kannatajaks Ukraina rahvas, kelle riigiga võimusuhete mängus manipuleeritakse.

 

30% Euroopa maagaasist tuleb Venemaalt. 66% selles liigub Euroopasse Ukrainas asuvate gaasijuhtmete kaudu. Venemaalt tuleb Euroopasse 35 % kogu vajalikust naftast. Fakt, et Ukraina endine valitsus, eesotsas Janukovõtšiga, oli sõlminud kaubanduslepped just Venemaaga ning mitte Euroopa Liiduga, on süvendanud veelgi Euroopa Liidu ja NATO sõltumist Venemaa energiavarudest. See on ka üks peamistest põhjustest, miks Lääs on alustanud vastuhakku Venemaa suhtes. Avalikustatud on dokumendid ja informatsioon, et erinevad USA mittetulundusühingud, nagu näiteks Rahvuslik Demokraatia Sihtasutus (National Endowment for Democracy), on rahastanud Kiievis novembris protesti alustanud gruppe.

Viimase kahe aasta jooksul on energiakorporatsioonid Chevron, Exxon ja Royal Duch Shell alustanud Lääne Ukrainas ning ka teistes Ida-Euroopa riikides uute maagaasi väljade otsinguid. Nii Lääne-Ukrainast kui ka Poolast leidsid nad suured maagaasi leiukohad, kuid ei saanud siiski lõpule viia tehinguid oma leidudele juurdepääsu saamiseks, sest Putin oli Janukovõtšiga kaubandussuhete kaudu juba seotud. Nüüd, peale Janukovõtši tagandamist, on Ukraina uue läänemeelse valitsuse toetusega ehk võimalik Lääne energiamagnaatidel oma tehingud viimaks ka ära sõlmida.

Majandustehingud Ukraina ja Lääne vahel oleksid aga otseseks ohuks Vene gaasimonopolile Gazprom. Samas kui Exxon, Chevron ja Royal Duch Shell avaksid Lääne-Ukrainas uued gaasijuhtmed, väheneks Euroopas oluliselt Venemaalt tuleva maagaasi nõudlus ja sellest sõltumine. On mõistetav, et Moskva püüab selle olukorra vältimiseks algatada vasturevolutsiooni, mille esimeseks sammuks on Krimmi okupeerimine.

Krimmi okupeerimine on selles kontekstis Ida-Ukrainas pretsedendi loomine ning Vene kontrolli kinnitamine nendel aladel, sest just sealt liiguvad kolm põhilist gaasijuhet Euroopa poole. Putini eesmärgiks on arvatavasti ka süsivesiniku hinnataseme tõstmine ja stabiliseerimine, sest sellest tuleva raha saab suunata riigieelarvesse ning kasutada uute relvade eest tasumiseks. Kui Venemaa kaotab kontrolli gaasimonopoli üle, muutub ta haavatavaks NATO suhtes.

Venemaa on juba astunud samme oma gaasimonopoli säilitamiseks. Gazprom ütles teisipäeval, et lõpetab aprillist alates Ukrainale alandatud hinnaga gaasi müümise, kuid on valmis andma Kiievile võla tasumiseks kuni 3 miljardit dollarit laenu. Laupäeval ütles Gazprom, et Ukraina on talle gaasi eest võlgu 1,55 miljardit dollarit. Venemaa on ähvardanud ka seada piiranguid Euroopasse gaasi viimisel. Tegemist oleks kahtlemata konfliktiga, mis mõjutaks Euroopat tugevasti.

Vastukaaluks lubavad nii USA president Barack Obama kui ka välisminister John Kerry kehtestada sanktsioone Venemaa suhtes. USA ei ole hetkel siiski seda otsust veel langetanud. Suure tõenäosusega sanktsioone ei kehtestata, sest vähemalt esialgu on Euroopa suuresti sõltuv Venemaa maagaasist ning Venemaa on samamoodi sõltuv maagaasi eksportimisest Euroopasse. Küll aga ütles Vene välisministeeriumi kõneisik Aleksandr Lukaševitš teisipäeva õhtul, et Moskva ei jäta reageerimata, kui USA peaks kehtestama Venemaale sanktsioonid.

Suure tõenäosusega võib lähiajal näha Ida ja Lääne Ukraina eraldumist. Küsimuseks jääb vaid, kes kontrollib Kiievi marionettvalitsust – on see Lääs või Venemaa? Kõige kurvem on hetkel aga see, et nende geopoliitiliste võimumängude all kannatab Ukraina rahvas.

 

Allikad: BNS, Infowars, The Guardian, CNBC

Foto: Scanpix

 

Toimetas Hendrik Mere